Rasedus

Bumpdate #2

Eile käisin kuklavoldi ultrahelis. Seekord tundub aeg kuidagi palju kiiremini minevat kui Tikrikese ajal. Võib-olla on asi selles, et seekord ma läksin tunduvalt hiljem arstile ja siis nad peavad kõik asjad lihtsalt nö kiiremini tehtud saama.

Beebiga on kõik hästi – kaks kätt, kaks jalga, süda lõi ilusti, selgroogu ja ninaluud näidati ka mulle. Et kõik on ilus, mis olema peab. Kuklavolt pisut pisem kui Tikrikesel. Haa, juba ma võrdlen oma lapsi 😀 Platsenta jälle eesseinas, seega liigutustega läheb ilmselt veel aega.

Esmakordselt juhtus minuga aga see, et muudeti Beebi sünnitähtaega, sest mõlema UH ajal on ta nädalake väiksem olnud. No nagu ma rääkisin, et peale Tikrikese sündi polnud asjad siiani paika loksunud. Uus TA tundub tõenäolisem küll, mis nüüd on siis 01.12 (enne oli 24.11). Et siis hoopis detsembribeebi ilmselt. No see on ilusam kuu ka muidugi..

Otsustasin, et seekord käime seal 3D ultrahelis ka ära, sest no kuna ma ei kavatse rohkem enam kunagi rase olla, oleks kogemuse mõttes täitsa vahva. Laseme looteanatoomia seal teha, lisaks kohalikule. Ilmselt seal saame isegi enne tehtud.

Oh, ma olen nii õnnelik oma laste üle !

Uncategorized

Turvatoolid, -hällid ja lõputu “kaagutamine”

Facebook’is on selline väga kasulik grupp nagu “Turvahällide ja -toolide jutunurk”, mille liiga ma olen umbes paar kuud olnud. Kohati ajab see grupp mind aga kohutavalt närvi, no ikka nii, et tahaks kahe käega peast kinni hoida ja küsida, mis teil viga on ?!

Ausalt, mul on hea meel, et siis kui Tikrike sündis, ei meeldinud mulle need Poola 3in1 komplektid, sest pagan seda teab, võib-olla oleks tema ka siis sõitnud mingis suvalises turvahälli laadses tootes ja mina peaksin praegu tänama kõiki kõige kõrgemaid, et ta mul ikka alles on ja meil ühtegi avariid polnud.

Õnneks on mul olemas lisaks mõistusele ka Google kasutmise oskus, mis seal paljudel puudu on (ja neil ka, kes igast uunikum-turvhälle/toole müüvad). Seega suutsin ma ikka need turvalised valikud välja otsida. Hoolimata sellest, et mu ema püüdis mulle anda mu väikese õe hälli, mis on praeguseks u 8 aastat vana ja lisaks “vana hea Britton”. Tol hetkel ei teadnud ma muidugi, et Britton saatanast on, mulle lihtsalt ei meeldinud selle värv ja no hea on, et ei meeldinud. Rääkides veel nendest vahvatest Poola hällidest, siis õnneks oma õe suutsin ma ikka ümber veenda, et see on üks äärmiselt halb mõte.

Ja siis ma loen seal grupis aegajalt neid “klassikalisi” kommentaare, et vanasti polnud meil turvahälle jne ja näed, elus oleme. Tõele au andes, kui sa surnud oleks, sa ei kobiseks siin praegu, eksole.. Ja kui keegi siis ütleb nii nagu asjad on, on see kohe targutamine ja kalli turvavarustuse pealesurumine. Ja see, et kuni 4-aastane võiks sõita selg sõidu suunas, sest päriselt ka see on turvalisem, on ka kohe kisa lahti nagu sunnitaks kõiki ma ei tea mida tegema, sest tsiteerides klassikuid “iga ema teab ise, mis ta lapsele parim on”.. Mul tekib küsimus, et mille jaoks sellised seal grupis üldse on, kui neid tegelikult ei paista huvitavat, milline tööl/häll/sõiduasend lapsele turvaline on. Kas tõesti lihtsalt selleks, et saaks kaagutada “Aga vanasti..”? Oleks siis vanad inimesed, et nad teaks, mis vanasti oli, eii, enamus ikka noored inimesed, aga kõvad kaagutajad. Kunagi jäi mulle isegi silma artikkel, kus kirjutati, et “vanasti” oli sama palju liikluses hukkunuid kui praegu. See juba peaks ju midagi ütlema?

Issand, sa näed ja ei mürista..

Uncategorized

Trikitav mälu 

Ükspäev mu ema püüdis meenutada, kas mina ja mu õed ka väiksena sellised minitornaadod olime nagu Tikrike praegu. Ütles, et nagu ei meenu, et ju siis on I. geenid. Ma naersin ja ütlesin, et tema väidete kohaselt on need just hoopis minu geenid, sest ta ei usu, et tema selline oleks olnud.. 😀 Küll me saame hästi läbi, onju.

Tegelikult on need mälestused ka sinna “unusta niipea kui saad” kategooriasse kuuluvad, sest muidu ei saaks keegi rohkem lapsi. No nagu see sünnituse osa, et no oli hull küll, aga ju siis nii hull ka polnud. Kõige hullem, et tegelikult ikka oli ju, aga nõme naiste aju teeb trikke ja ajab segadusse 😀

Nüüd, kus Tikribeebi varsti enam vanuse poolest väga beebi polegi, oleks õige aeg meenutada, et päris beebiiga oli temaga üsna kerge. Ei röökinud gaasivaludes ja millalgi magas lausa terve öö jne. Ma igaks juhuks lugema ei hakka, muidu selgub, et mu mälu lihtsalt trollib mind ja mul tekib tahtmine nelja tuule poole ajama panna, sest no mis mul arus on, sest mõne aja pärast on mul kodus kaks alla 2-aastast. Pigem isegi kaks alla pooleteise aastast. Ma mäletan küll, et päevaste magamistega oli Tikrikesel mingi teema, aga no praeguseks on see juba üsna ähmaseks muutunud, sest nüüd ta magab küll, aga muul ajal on ta.. noh.. tornaado.

Rasedus

Kapist välja

Nüüdseks olen ma sellest juba kõigile oma tähtsamatele inimestele rääkinud ja seljataga on ka esimene ämmaka visiit. Et siis noh trummipõrin ja fanfaarid – novembris liitub meie perega tutikas beebi !

Alustame algusest. Rasedustest sai tehtud juba kunagi aprilli alguses. Mul ei olnud ühtegi sümptomit ja ma ei osanud kuidagi kahtlustadagi, et ma võiksin rase olla. Päevad polnud ära jäänud ega midagi, sest peale Tikrikese sündi olid mul need üldse väga kummalised ja “neile loota ei saanud”. Testi tegin ma ka üldse ainult selle pärast, et Tikrikese ootusajast oli jäänud üks vedelema ja seegi oli aegunud juba oktoobris. Kui ma selle siis ühel hommikul ära tegin ja see mulle kurjakuulutavalt kahte triipu näitas, pidin ma päris tõsiselt istuli kukkuma. Vaatasin põnnile otsa ja ütlesin, et ta saab vist ametikõrgendust. I. ütles, et see aegunud test valetab. No ei valetanud.. Tegin ikka värskeid teste ka paar tükki 😀

Kui nüüd pisut ka nendel esimestel kuudel peatuda, siis näiteks enesetunne on küll kõvasti parem kui Tikrikese ootusajal. Esimesed päevad kui mu “lemmik” iiveldus lajatas, kallistasin ma kaks ööpäeva potti küll, aga peale seda tõmbas oluliselt tagasi ja ma olen piisavalt tihti süües võimeline täiesti normaalselt funktsioneerima. Mõned korrad on ikka potikallistamist veel ette tulnud, aga mitte midagi ligilähedastki esimesele rasedusele, mil ma sisuliselt kuu aega järjest voodis vegeteerisin. Sellel paaril esimesel päeval tundsin ma ennast põnni ees muidugi väga süüdi, sest nii kui ma ennast liigutasin, tahtsin ma sisuliselt ära surra. Mõtlesin isegi, et peaks lapsehoidja vist võtma. Õnneks polnud vaja..

Kiire arvutus näitab, et laste vanusevahe tuleb umbes-täpselt 1,5 aastat. Ma seda omale veel päris hästi ette ei kujuta, aga no on enne mind hakkama saadud, saan ka mina. Tikrike on muidugi paras tornaado, aga loodetavasti on novembriks ikka pisut mõistust ka pähe tulnud. Ja no kui pole, küll me siis ka hakkama saame, sest no mis valikud meil veel on ? 😀

Esimene ämmaka visiit oli vahva. Tema esimene küsimus oli , et no lähme uuesti sünnitama või. Ma vastasin, et no õnneks selleni on ikka veel aega. Aga üldiselt olid kõik analüüsid korras, isegi hemoglobiin oli täitsa kõrge, mida ma ise arvasin, et võib madal olla. Tikrikese imetamist praegu lõpetada ei kästud, et vaatame kuidas edaspidi näidud on. Ahjaa, mind jälgib sama ämmakas, kes Tikrikese ajalgi.

Seekord ma iganädalasi kokkuvõtteid ei tee, sest noh been there, done that, eksole.

Uncategorized

Emadepäev..

.. oli küll juba eile, aga viimasel ajal on mul kombeks asjadest kirjutada pigem hiljem (kui üldse muidugi).

Eile oli siis minu esimene emadepäev ise ema olles. Tikrike on veel nii väike, et ta ei oska veel tükk aega sellest päevast midagi arvata ja veel vähem mulle omaalgatuslikult näiteks lilli tuua. Seega jääb see praegu rohkem I. ette valmistada.

Hommikul kui I. ärkas, polnud tal üldse meeles, mis päev on. Pisut hiljem tuli meelde ja soovis mulle “head emadepäeva”. Lisas juurde, et mõtles küll, et peaks emale helistama, aga selle peale ta üldse ei mõelnud, et ma ju ka ema olen. No tänks, eks 😀 Okei, ta vabanduseks ma ütlen, et ta oli öösel tööl. Hiljem sain oma lille ka, mille kass kodus nahka pistis. Ma ei teadnudki, et Mikule nii väga roosid meeldivad..

Päeval olime minu ema juures, kus sõime kooki. Hiljem veetsime aega vanaema juures ja õhtul astus I. ema ka läbi.

Loodetavasti läheb järgmine aasta paremini, kuigi polnud väga hullu see aasta kah. Siis oskab põnn vähemalt ise mulle juba lille tuua kui keegi selle talle muidugi pihku pistab ja suuna kätte annab 😀

Tikrikese kasvamine

11 kuud armastust 

Märkamatult on möödunud juba terve nädal Tikrikese viimasest minisünnipäevast ja oleme juba päris sünnipäeva ootusele keskendunud. Aga pisike kokkuvõte möödunud kuust tuleb ikka teha.


Meie 11-kuuse põnni päevakava näeb praegu välja umbes selline (absoluutse tõena seda ilmselgelt võtta ei tasu, sest noh ta on laps 😀):

  • Ärkame 6.00 – 7.30 (viimasel ajal on õnneks seda väga varajast ärkamist oluliselt vähemaks jäänud)
  • Umbes kell 8 jaksan ma ennast püsti ajada ja lähme putru keetma.
  • Siis Tikrike sööb. Üritab ikka lusikaga, aga kui kuidagi välja ei tule, annab minu kätte et ma aitaks.
  • Ilmselgelt järgneb söömisele dušš, sest no aimate isegi miks..
  • Kell 10 lähme esimest uinakut tegema. Mina ka tavaliselt 😀 Magame tavaliselt kuni 2 tundi.
  • Peale ärkamist u kell 13 sööb põnn “soolast” toitu.
  • Siis lähme tavaliselt maale. Kui on ilus ilm, müttame õues ja kui ei ole, siis toas.
  • Kell 15 pistan ta vankrisse (olenemata ilmast) ja siis on paar tundi rahu ja vaikust.
  • Peale seda sööb ta “inimeste toitu” või saab rinda. Kuidas tuju on.
  • Ööunne minnakse u kell 21-22.
  • Öösel süüakse u kell 4.
  • Ja kõik kordub taas..

Ahjaa, rinda saab ka enne iga und.

Magamisest pikemalt natuke rääkida, siis viimasel ajal on hakanud see õhtune uinumine jälle kauem aega võtma. Peaks proovima vist pikema vahe jätta, äkki väsib rohkem ära.

Öisete söömistega oleme me jõudnud selleni, et süüakse kell 4. Kui ärkab varem, meelitan veega või kui vett ei taha, võtan niisama kaissu ja magab edasi.

Uutest oskustest on selle kuuga lisandunud asjade august sisse toppimine ehk näiteks üllatusmune pistab pudelisse. Lisaks annab asju kätte ka kui öelda näiteks “aitäh emmele”. Lehvitamist harjutame ka, aga ei taha kuidagi külge hakata.

Samm on juba nii hoogne, et isegi õues joostakse juba ringi. Õues on üldse vahva, saab mulda ja muud jama salaja näost sisse ajada.

Tahtsin korra söömisel ka peatuda. Just sellel hommikusel pudrul , mida ma lasen tal ise süüa. No ise söömisega kaasneb teatavasti see, et putru on ka igal pool mujal kui suus. Oii kui palju ma kuulen selle peale, et see ei ole ikka väga normaalne, et laps sedasi toiduga mängib. Aga, vabandage väga, kuidas ta siis õppima peaks ? Tuleb välja et mina isikikult olin küll ülimalt intelligentne laps, sest keegi ei mäleta, et ma oleks käsipidi taldrikus olnud. Ju ma siis sain lusika esimest korda kätte 5-aastaselt ja sõin koheselt nagu väike viisakas daam. Usun ma jee .. Mu poolest võib Tikrike vabalt ise söömist harjutada. Ega ma kedagi teist tema järelt ju koristama pane (mõtlik nägu).

Pisut sõnu tuleb põnnil juba ka.

“Mäm-mäm” on põhiline ja seda ma kuulen hommikust õhtuni ja põhimõtteliselt õhtust hommikuni ka.

“Em-em” või lihtsalt “em” tähendab “emme”.

“Atäh” samal ajal noogutab ka – “aitäh”

Lisaks saab aru kui ma küsin, kus on pall või kus on sokk.

Lühidalt on ta üks igavesti vahva aktiivne põnn 🙂

Uncategorized

Lasteriided ajavad mu hulluks !

Käisime eile Tallinnas Tikrikese garderoobi täiendamas ja iga kord satun ma kergelt öeldes ahastusse. No toon näite: väga ilus valge mündiroheliste täppidega hommikumantel, ainult et see oli mõeldud tüdrukutele, sest rippus seal ja lisaks oli tal sees roosa kant. No see selleks, poleks seganud, aga vaatasime siis poiste omi – erkroheline ja konna näoga kapuutsiga. Wtf?!

Mis imeasjad need poisid on, et enamus nende riideid peab olema robotite või autode või ma ei tea mis asjadega. Miks ma ei näe, et mulle tüdrukute riietel pidevalt mingid barbid ja Hello Kitty’d näkku hüppaks? Mul läheb süda pahaks iga kord kui keegi tahab Tikrikesele mõne autode (või mis iganes jubeda pildiga) asja selga panna või eeldab, et ma panen talle selle selga. Not gonna happen.. never ! Või vähemalt mitte seni, kuni mulle endale meeldib.

Kas poiss ei saa muidu aru, et ta poiss on, kui tal pole terve kapp täis autode, robotite ja muude “poisilike” tegelastega riideid ? Ja üleüldse on vist enamus poiste asju sinised, sest näiteks kõik ilusad mündirohelised asjad olid tüdrukute osakonnas.

Rääkige nüüd saladus välja, kust saab lapsele normaalseid riideid? Ja miks peavad olema igal asjal pildid peal ?