Meie jõulud 2016 #1

Esimene jõulupidu Lehtses I. vanemate juures on õnnelikult seljataha jäetud ja nüüd võib hakata ootama aastavahetuse/mu õe sünnipäeva istumist minu vanemate juures.

Nagu ikka, kui on vaja, et laps magaks mingitel kindlatel kellaaegadel, ta seda ei tee. Hoolimata sellest, et viimased kuu aega on ta maganud ühtemoodi. Kellaajaliselt natuke erinevalt, aga alati ühe kaua. Kuna Tikrike otsustas uue graafiku kasuks, pidin ma minema I.-ga eraldi, sest ta pidi oma tütre ka veel enne peale võtma. Mina aga püüdsin sõidud sättida põnni uneaegadele. Etteruttavalt mainin, et õnneks tagasisõit kulges väga hästi ja ilma kisata, seda ma pelgasin kõige rohkem. 

Nüüd aga kingitustest. Tikribeebi sai onult seguauto ja vanavanematelt puidust tähtede-numbritega klotsid, SwimTrainer ujumisrõnga ning vanniraamatu. Klotsid olid hoopis minu jaoks kõige suurem hitt, põnn ise ainult lükkab ümber minu ehitatud torne. Seguautoga sõidab mööda tuba ringi küll, aga auto on enamasti külili, no vähemalt on tal asjast mingi ettekujutus olemas. 

Kui nüüd jõulutundest rääkida, siis on mulle tunne, et lapsega olles möödub aeg kuidagi teisiti ja kui ma kalendrisse ei vaataks, ei saaks arugi, et see aeg aastas käes on, sest no õues on pigem midagi sügise laadset.


Lõpuks ometi sain Tikrikesest ta vanaema ja õega ka pildid. Siiani olin ma poisiga koos pildile püüdnud ainult oma perekonna. Esimese poolaasta fotoraamatusse enam ei pääsenud, aga ega see teinegi halvem pole 🙂

Poolikud mõtted

Mu pea on täis umbes mustmiljon poolikut mõtet, mida ma ei oska lõpuni mõelda, et nendest korralik postitus koostada. Seega panen nad kõik lühidalt kirja, sest selline vaikus siin ei ole viimasel ajal enam tavaks. 

  • Ükspäev jalutades mõtlesin ma, et vahet pole, kas ma olen oma elus teinud rohkem õigeid või valesid valikuid, olen ma õnnelik selle üle, kus ma praeguseks olen- mul on maailma kõige armsam laps ja täitsa hea mees. Tänasel päeval ma muud ei tahagi.
  • Tikrike on iga päevaga üha asjalikum ja tegusam. Varsti ei jõua ma temaga enam sammugi pidada. 
  • Jalutada on mõnus ! 5km maha käia pole mingi probleem. Parematel päevadel (loe: kui põnn kaua magab) kõnnin 10-15km nagu nalja.
  • Pühapäeval (18.12) sain ma tädiks. Nüüd on mul kellelegi sitse-satse, kleidikesi ja lipsukesi osta. Uskumatu, et üks tutikas beebi nii pisike võib olla. Tikrike oli kilo raskem ja 3cm pikem. Ja ma ei mäleta, et ma oleks teda siis nii hirmus pisikeseks pidanud kui nüüd oma õetütart.
  • Mõtlen aegajalt et võiks ka omale FB lehe teha, aga siis jälle hakkan kartma, et äkki keegi ei  like seda ja siis istun üksinda seal ja tunnen häbi. Ilmselt sõbrad-tuttavad ja pere ikka moe pärast selle klõpsu teevad, aga no ikkagi #Firstworldproblems
  • Ma ei tea, kuhu kõik mu mõtted kadusid, et ei oska korralikult kirjutada või ei ole mul praegu midagi öelda. 
  • Jõule ootan ka. Sellel aastal kohe eriti palju. Aga lumi võiks maha tulla, tuleks jõulutunne ka tagasi, aga ilmselt on need seekord ka mustad nagu siin viimastel aastatel kombeks on.

    Mõnus on vahelduseks erinevad mõttelõngad ühte kohta kokku panna. Varsti püüan korralikult kirjutada.

    Aktiivne november

    Parem hilja kui mitte kunagi, eks.. Seekordset kokkuvõtet alustan ma natukene teistmoodi ja räägin hoopis oma kaalust.

    Ükskord ühes äpis sissekandeid kaalu kohta vaadates, jäi mulle silma tõsiasi, et mu kaal on kõikunud u 40kg piires. Täiesti üüratu number. Kõige vähem olen ma kaalunud 63kg, seda USAs aastal 2012. Kõige rohkem aga u 103kg raseduse lõpus. Niisama vabal ajal on mu tippkaal olnud 95kg. Siis sain juba ise aru, et nii ei saa ja võtsin liikumise ja toitumisega u 5kg alla. Enne rasedust kaalusingi ma u 90kg, tegelt vist pisut vahem, sest ämmakale ütlesin ma algkaaluks 87kg. Igal juhul praeguseks algab number mu kaalul jälle 7-ga. Ja mul on selle üle siiralt hea meel.

    Ma sain kogu selle aja aru, et ma sinivaala mõõtu olen, aga ma olin peas kuidagi paika pannud selle, et ma peale lapse saamist hakkan selle kaalu teemaga tõsisemalt tegelema. Kusjuures mul polnud aimugi, et kõigile ei mõjugi imetamine kui imerohi, mis aitab kiiresti beebikilod kaotada. Õnneks mulle mõjus ja ilmselt ma enamuses tänu sellele olengi saavutanud praeguseks kaalul selle numbri. Väga suur abi on kindlasti olnud ka nendest igakuisest liikumise väljakutsetest, sest ilma nendeta ei viitsiks ma küll oma tagumikku diivanilt õue vedada kui näiteks vihma sajab jne. Siis ma tiksuks rahulikult oma 4000-5000 sammuga päevas, mis niisama mitte vaeva nähes ikka täis tulevad. Aga see 10 000 nõuab juba natuke reaalselt jalutamist ka ja hea on, et nõuab.

    Seega november oligi juba neljas kuu, kus ma iga päev liikusin vähemalt 10 000 sammu. Oli paremaid päevi, kus sai kohe kahe päeva norm täidetud ja oli ka selliseid, kus oli tükk tegemist selle ühe päeva omagagi, aga tehtud ma nad sain. 

    fullscreen-capture-3-12-2016-201742-bmp

    Meie hommikud

    Ma täiega armastan hommikuid. Vähemalt nüüd, sest varem ei armastanud kui oli vaja kooli või tööle minna. Aga nüüd kui saab koos lapsega ärgata ja mõnuleda, on need vist mu lemmikosa päevast.

    Tikrike ärkab enne kui meie ja siis ta hakkab omaette jutustama. Tavaliselt teen järgmisena mina silmad lahti ja ütlen sellele pisikesele hambutu naeratusega näole “tere hommikust” ja katan ta musidega. Peale seda ta natuke üritab mind ka ära süüa. Ilmselt on see tema variant musidest. Seejärel on tal vaja issi ka üles ajada ja läheb mööda teda turnima. Olenevalt, mis pidi I. magab parasjagu, uuritakse kõik nähtaval olevad avaused läbi – kõrvad, silmad, suu ja nina 😀 Ja nüüd on põnn avastanud ka patsutamise kombe. Muidu patsutas seina, aga eile hommikul seisis tükk aega I. najal ja patsutas teda. Ja mina tahan iga hommik armastusest lõhki minna..

    6 kuu arstivisiit

    Täna oli järg taaskord korralise perearsti külastamise käes. Tikrikese jaoks see eriti meeldiv ei olnud, sest “rõõmustati” teda tervelt kahe süstiga, üks ühte ja teine teise kintsu. Ilmselgelt need ei meeldinud talle ja lõi oma nutujoru ka lahti. Õnneks helises mõne aja pärast arsti telefon ja siis unustas põnn nutmise ära, sest see heli oli palju huvitavam.

    Aga kõige tähtsama juurde.

    Kaal: 4340g -> 5400g -> 6420g -> 6900g -> 7900g -> 8880g (+980g)

    Pikkus: 53cm -> 59cm -> 60cm -> 61cm -> 67cm -> 69cm (+2cm)

    Pea: 37cm -> 37cm -> 39cm -> 41cm -> 42cm -> 43cm (+1cm)

    Tuleb välja, et ma ikka veel söödan oma lapsele vahukoort. Püreed on ta tänaseks saanud täpselt 4 päeva, seega see suvikõrvitsa dieet ei saa veel olla kaalu kasvatanud.

    Üleüldise arengu kohapealt sai põnn ka kiita ja õnneks enne kui alles poole aasta pärast teda uued süstid ei ähvarda.

    6 kuud armastust

    Kuidagi uskumatult kiiresti on jõudnud kätte see nö suurem ja tähtsam minisünnipäev. Alles ma ju kohtusin oma pisikese pätiga, kuidas ta juba nii suur on ?!

    Viimase kuu suurimad saavutused on kahtlemata roomamise lõpetamine ja käputama hakkamine ning muidugi enda tugede najal püsti ajamine. No seda käputamist ma teadsin oodata, sest põrandal selles asendis oskas ta juba mõnda aega olla, aga seda püsti tõusmist ei lootnud ma küll veel niipea näha. Tegelikult oleks ju võinud kannatada küll vähe kauem sellega, sest korraliku tasakaalu puudumine viib teda pahatihti teadagi milleni. Õnneks ta tasapisi hakkab aru saama, kuidas ennast põrandale tagasi lasta. Tavaliselt kukutab ennast istuli kuigi ise veel istuda ei oska. Istub siiani “poolikult” ja üks käsi peab maha toetama.

    Tikrikeses on pead tõstnud ka väike avastaja, kellele enam ainult elutoas olemisest ei piisa. Nüüd on vaja kõik teised toad ka läbi uurida. Mina pean kogu aeg turvama, sest see totupall ajab ennast igal pool, kus vähegi võimalik, püsti ning neid mats-ja-maa-ühendus-juhtumisi on juba küllalt olnud. Läbi uuritakse nii liivane esik ja jalatsid kui ka kassi sööginõud. Õnneks Miku liivakasti pole veel märganud kuigi avastusretked on teda juba ka vannituppa viinud.

    Magamisest rääkida, siis kolis ta mingil hetkel tagasi meie voodisse, sest oma voodis jäi ta magama nutuga, hoolimata sellest, et ma ta kõrval istusin. Nüüd sujub kõik valutumalt ja Tikribeebi ise magab ka tunduvalt paremini kui enne. Ükspäev avastasin, et ta oskab ennast läbi une kõhult seljale ka keerata, seda ei ole ta ärkvel olles minu nähes veel teinud, sest no milleks.. Sedasi ju edasi liikuda ei saa. Päevastest magamistest rääkida, siis üldiselt on tal 3 uinakut – esimesed kaks sellised umbes pool tundi kuni tund ja viimane pikem umbes 2-2,5 tundi (oleneb ilmselt eelmiste pikkustest). Kui juhtume hommikul hiljem ärkama ja esimene uinak vahele jääb, tuleb ette ka 3-tunniseid unesid.

    Eile ehk päev enne 6-kuuseks saamist, sai ta oma esimese ampsu püreed. Välja ei sülitanud, aga otseselt ei osanud ka seisukohta võtta, et mis värk sellega nüüd on. Mina aga olengi nüüd kimbatuses, mida millega segada ja mida millises järjekorras anda. Eks konsulteerin emaga ja kolmapäeval arstiga ka. Ma ootasin selle püreemajandusega sellepärast nii kaua, et ta võttis siiani kaalus niisama ka väga hästi juurde ja nagunii jõuab ta terve oma elu tahket toitu süüa ning seega milleks seda niigi habrast organismi liialt vara koormata. Nojah, ja siis ma loen, kuidas mõni hakkas lisa andma juba 3-kuusele beebile, sest no ta on kõigile oma eelnevatele lastele ka andnud ja kõik elavad. Hea argument, NOT ! Eks vanasti olid jah asjad teistmoodi, mulle keedeti ka tummi jm selliseid kaheldava väärtusega asju, elan ka, aga me keegi ei tea, võib olla oleks mul näiteks vähem allergiad kui ma oleks ka korralikult pool aastat ainult rinnapiima peal elanud (mul ema jäi haigeks ja seetõttu oli sunnitud paar nädalat peale mu sündi lõpetamata rinnaga toitmise). Õnneks nüüdseks on teadlased välja mõelnud, kuidas neile beebidele ikkagi kõige parem on. See muidugi ei välista võimalust, et kui mina kunagi vanaemaks saan, on jälle muud asjad välja uuritud 🙂

    Tikrikesel on ka üsna elav seltsielu – esmaspäeviti saame kokku teiste maibeebidega (kui kõik muidugi terved on), teisipäeviti oleme see kuu käinud beebimassaaži õppimas (homme on viimane kord ja ilmselt ma siis kirjutan ka sellest kokkuvõtvalt natuke), kolmapäeviti on plaanis hakata beebikoolis käima (see vist on üle nädala, eks siis räägin kui käidud saab) ja neljapäeviti on ujumine (millest ma juba kirjutasin SIIN). Tegevust jätkub meil seega. Keegi võiks veel mingeid vahvaid ringe ja tegevusi välja mõelda, kuhu saaks beebiga minna. Väga ette planeerida ei saa, sest kunagi ei tea, kuidas põnnil tuju on või kuidas ta uneajad jooksevad, aga no midagi ikka.

    Kokkuvõtvalt on Tikribeebi lihtsalt maailma kõige parem laps keda endale tahta, aga no milline ema seda oma lapse kohta ei ütleks. Tujud on tal valdavalt head, naerab ja jutustab kõigiga. Jaurab siis kui on väsinud või kõht on tühi. Või kui ma ei luba tal kuskil turnida. Ütlesin talle hommikul, et emad peavadki lapsi kiusama, küll nad kunagi aru saavad, et see ainult nende enda heaoluks. Mõnikord ma vaatan teda ja mõtlen, kuidas kogu see suur armastus minu sisse üldse ära mahub ja kuhu see armastus siis veel mahuks kui lapsi rohkem kui üks on, sest ausalt, ma päris tihti tunnen, et lähen lihtsalt armastusest lõhki. Okei, tavaliselt see, mis kuhjaks peal on, väljub silmade kaudu.. 😀

    Beebiga ujumas

    Juba mõni aeg tagasi nägin ma Väätsa valla teatajas kuulutust, et Väätsa lasteaia basseinis saab beebiga ujumas käia. Üks tuttav teadis rääkida, et seal on hea soe vesi ja ruum. Bassein ka piisavalt sügav, et saab ikka ise sisse ronida, mitte ei pea kõrval põlvitama nagu meil siin ühes teises ujulas olema pidi.

    Täna võtsime ennast siis kokku ja käisime lõpuks ära. Tõesti oli seal väga mõnus, vesi oli 32C ja õhk vist 24C. Nagu supp 😀 Lisaks olime täiesti üksi (või no kolmekesi, mu õde ka).

    Tikrike ise nautis seda pooltundi täiel määral. Eriti seda osa, mille veetis ta ujumisrõngaga mööda basseini hulpides. See oli palju mõnusam kui see, et ma teda ise ujutasin. Paar korda proovisin temaga sukelduda ka, aga see ei meeldinud väga. Järgmine nädal jälle 🙂

    PS: See Swimtrainer ujumisrõngas on väga mõnus, peaks omale ka muretsema.

    Processed with VSCO with s2 preset

    Processed with VSCO with s2 preset

    Vankrist – Hartan Topline S

    Üks mu vahva blogilugeja arvas, et ma võiksin kirjutada oma vankrist. Küll seoses peatse jalutusosa kasutusele võtmisega, aga märkasin, et ma pole üldse sellest midagi kirjutanud peale selle, kuidas me seda ostmas käisime. Seega praegu selline üleüldine jutt, sest jalutusosaga püüan veel venitada.

    Aga et siiski alustada algusest (mis sellest, et ma juba tolles ülal mainitud postituses sellest rääkisin), ütlen ma ära, et meie vankrivalik oli kahe vahel – Hartan vs Emmaljunga. Ma ei oskagi ühtegi mõistlikku põhjust välja tuua, miks just need kaks. Mu ammune unistus oli valge nahast EJ, et no kui ma kunagi lapse saan, siis ostan selle ja bla bla bla.. Hartan’it soovitas meile I. endine töökaaslane, et neil endal oli ja väga meeldis jne. Ma enne ei olnud isegi vist sellest kuulnud. No lapse ma igastahes sain, aga EJ vankrit ei ostnud. Hoopis Hartani ostsime. Võib olla oli asi selles, et esimesena läksime me just sinna poodi, kus neid müüdi. Või meeldis meile selle poe teenindaja jutt rohkem. Või mingi sajakümnes põhjus.

    2016-07-20 07.45.57 1

    Ma mäletan täpselt, et me läksime poodi kindla sooviga saada nelja suure rattaga mudel ehk siis Hartan’i puhul Topline X. Aga kui teenindaja sõidutas eest ära Topline S-i, hakkas mulle hoopis see meeldima, sest sellega oli nii hea manööverdada. Sedasi me väljusimegi poest valge poolkunstnahast-poolriidest vankriga, millel kaks suurt ja kaks väikest ratast..

    Reaalsus on aga see, et kui ma nüüd hakkaks ostma uut vankrit, siis ei ostaks ma enam kindlasti valget ja jääksin oma esialgse plaani juurde osta suurte ratastega vanker. Värvuse suhtes ei tohiks olla küsimusi, miks just nii, sest valge teatavasti määrdub väga kergesti. Rataste kohapealt aga juhtus nii, et 95% suvest me veetsime maal, mis tähendab mööda kruusateid jalutamist ja muru peal kärutamist. Seega on väikesed rattad absoluutselt ebapraktilised. Õnneks on sellel vankril nad lukustatavad ehk neid saab mitte pöörlevana ka kasutada. Nii palju siis sellest “oh, nendega on nii hea manööverdada poes jne”.. Mnjah, ma olen täpselt 2x neid pöörlevana kasutanud. Jah, poes on hea tõesti, aga kui tihti ma seal ikka käin. Talvel aga on veel keerulisem kui suvel. Eriti kui on pehme lumi ja/või lumehanged. Kinnisõidetud lumel on enam- vähem okei. Õnneks on Hartanil veel üks hea võimalus. Nimelt saan ma kõik sedasi ümber tõsta, et suured rattad jäävad ette ja see teeb lumes liikumise veidike kergemaks.

    Processed with VSCO with f1 preset

    Üks asi, millega ma siiani väga rahul olen, on see, et kookon käib jalutusosa peal, mis tähendab, et ma pole pidanud muretsema selle pärast, kus seda viimast hoiustada kui seda veel ei kasutata. Nüüd aga hakkab kätte jõudma aeg, kus Tikrike on juba nii suur, et peab hakkama kookonist välja kolima. See pani mind aga muretsema, kuidas kindlustada see, et tal seal ka ikka soe oleks, nagu kookonis.

    Tuleb välja, et Hartan’il on madratsi küljes lukk, mis vankrikattega ühendatult annab tulemuseks soojakoti või no selle jalakatte. Aga ma pole veel suutnud lahendada lambanaha probleemi. Seisneb see selles, et kuna jalutuskärus peab laps olema rihmadega kinni, et ta sealt välja ei kukuks ja madratsil on augud nende tarbeks sees, siis mis saab lambanahast. Lõikan augud sisse või ? Ma ei tea veel.. Aga ilmselt küll.

    1022253_0
    Selliselt siis. Pilt

    Jalutusosa ise käib 4 asendisse. Täislamav kuni täiesti istuv. Praeguses vanuses, kus Tikrike veel ei istu, saan ma talle kasutada esimesi astmeid, sest ise mitte istuvat last ei saa ma ju istuma panna, aga eks ta välja ikka tahaks natukene näha. Kookonis ta kaua niisama passida ei viitsi, sest no ei näe ju midagi.

    Kui ma jõuan istumisosa kasutamiseni, kirjutani sellest ka.

    Unest ja lähedusest

    Ei saa ma üle ega ümber “vanast heast” uneteemast.

    Kui Tikrike ükspäev lõunaund poolteist tundi magada otsustas, jäin ma mõtlema, et tõepoolest magab ta siis oluliselt paremini kui mina tema kõrval olen. Muidu üle poole tunni tubased unes ei kesta.

    Öised uned olid ka paremad kui ta sai magama jääda meie voodis. Nüüd uinub ta oma voodis ja esimest korda ärkab juba u 3 tundi hiljem. Seda hoolimata sellest, et ta saab õhtuti lisaks rpa-d. Varem aitas see tal 2x sama kaua magada.

    Mulle tundub, et see on kuidagi lähedusevajadusega äkki seotud ?

    Täna õhtul ei saanud ma teda üldse sülest voodisse panna, hakkas kohe nutma. Kui ma lõpuks loobusin ja ta meie voodisse panin ning ise kõrvale jäin, ta enam nutuga üles ei ärganud. Pani mulle hoopis käed kaelale, nina vastu kätt ja naeratas poolkinnises silmadega. Lisaks naeris mõne aja pärast läbi une.

    Ma tegelikult ei tahaks, et ta meie voodis uinub, aga mu süda ei luba tal lasta ennast ka magama nutta. Teen nii, nagu tundub lapsele parem. Isegi kui see tähendab, et ma lasen tal oma süles uinuda nagu viimased kolm päeva. Ilmselt ta lihtsalt ei taha, et ma kuskil eemal olen ja tema üksi on.

    Aadressidest, kaartidest ja kirjadest

    Seoses lusikapeoga tuli mul üks naljakas seik meelde, mis omakorda meenutas veel mõningaid juhtumisi.

    Hea, et me lusikapeo kutse üldse enam-vähem õigeks ajaks kätte saime. Ma olen vist postkontori töötajad ikka täitsa segadusse ajanud oma aadresside ja asjadega. Lugu selline, et sissekirjutus on mul Väätsa vallas, seega peaks kõik sellised kirjad minema tollele aadressile. Aga postkontor teab, et tegelikult elan ma Paides. See on kasuks ka tulnud, sest kõik valesti kirjutatud aadressiga asjad tulevad mulle ikkagi koju. Selle kutsega oli aga selline nali, et miskipärast jõudis see minuni nädal aega hiljem. Ümbrikul oli peal sissekirjutuse aadress ja lipikuga minu päris aadress. Ei tea, kas nad sõidutasid seda nädal aega edasi-tagasi ja ei suutnud otsustada, kuhu see panna ? Hea vähemalt, et ma seda päris sama päeva hommikul ei saanud või üldse järgmine päev näiteks.

    See on ka naljakas, et esimene vallast saadetud kiri läks hoopis mu ema juurde, ta elab samas külas, kus mul sissekirjutus on ja kunagi ma ikka elasin ka seal. Tollel ümbrikul oli ka ju kirjas mu sissekirjutuse aadress, mitte mõni vale. Ma mäletan, et kui ma ema juures veel elasin ja postkaartidega tegelesin, saabusid kõik kaardid sedasi, et neile oli postkontoris peale kirjutatud mu ema perekonnanimi. Ma ei teagi, mis selle põhjus täpselt olla võis. See, et postkast oli tema nimel ? Mingil hetkel see õnneks lõppes.

    Kui ma siis Paidesse kolisin, hakkasid kaardid ikka õnneks õigesse kohta tulema. Kui ma I. juurde kolisin, aga üks mu kaardisõbranna ikka eelmisele aadressile kaarte saatis, tulid need ka õnneks õigesse kohta. Ükskord sain ma kaardi, kus polnud mu tervet aadressigi peal – ainult nimi, linn, postiindeks ja riik. Ometi sain ma selle kätte. Siis hakkas natuke jube küll, et postkontori töötajad teavad nii hästi, kus ma elan 😀

    Ilmselt peaks ma mingi aeg postkontorist läbi astuma ja natukene selgitama neile, kuidas need lood mu aadressi(de)ga lõppude lõpuks on..