Meie hommikud

Ma täiega armastan hommikuid. Vähemalt nüüd, sest varem ei armastanud kui oli vaja kooli või tööle minna. Aga nüüd kui saab koos lapsega ärgata ja mõnuleda, on need vist mu lemmikosa päevast.

Tikrike ärkab enne kui meie ja siis ta hakkab omaette jutustama. Tavaliselt teen järgmisena mina silmad lahti ja ütlen sellele pisikesele hambutu naeratusega näole “tere hommikust” ja katan ta musidega. Peale seda ta natuke üritab mind ka ära süüa. Ilmselt on see tema variant musidest. Seejärel on tal vaja issi ka üles ajada ja läheb mööda teda turnima. Olenevalt, mis pidi I. magab parasjagu, uuritakse kõik nähtaval olevad avaused läbi – kõrvad, silmad, suu ja nina 😀 Ja nüüd on põnn avastanud ka patsutamise kombe. Muidu patsutas seina, aga eile hommikul seisis tükk aega I. najal ja patsutas teda. Ja mina tahan iga hommik armastusest lõhki minna..

6 kuu arstivisiit

Täna oli järg taaskord korralise perearsti külastamise käes. Tikrikese jaoks see eriti meeldiv ei olnud, sest “rõõmustati” teda tervelt kahe süstiga, üks ühte ja teine teise kintsu. Ilmselgelt need ei meeldinud talle ja lõi oma nutujoru ka lahti. Õnneks helises mõne aja pärast arsti telefon ja siis unustas põnn nutmise ära, sest see heli oli palju huvitavam.

Aga kõige tähtsama juurde.

Kaal: 4340g -> 5400g -> 6420g -> 6900g -> 7900g -> 8880g (+980g)

Pikkus: 53cm -> 59cm -> 60cm -> 61cm -> 67cm -> 69cm (+2cm)

Pea: 37cm -> 37cm -> 39cm -> 41cm -> 42cm -> 43cm (+1cm)

Tuleb välja, et ma ikka veel söödan oma lapsele vahukoort. Püreed on ta tänaseks saanud täpselt 4 päeva, seega see suvikõrvitsa dieet ei saa veel olla kaalu kasvatanud.

Üleüldise arengu kohapealt sai põnn ka kiita ja õnneks enne kui alles poole aasta pärast teda uued süstid ei ähvarda.

6 kuud armastust

Kuidagi uskumatult kiiresti on jõudnud kätte see nö suurem ja tähtsam minisünnipäev. Alles ma ju kohtusin oma pisikese pätiga, kuidas ta juba nii suur on ?!

Viimase kuu suurimad saavutused on kahtlemata roomamise lõpetamine ja käputama hakkamine ning muidugi enda tugede najal püsti ajamine. No seda käputamist ma teadsin oodata, sest põrandal selles asendis oskas ta juba mõnda aega olla, aga seda püsti tõusmist ei lootnud ma küll veel niipea näha. Tegelikult oleks ju võinud kannatada küll vähe kauem sellega, sest korraliku tasakaalu puudumine viib teda pahatihti teadagi milleni. Õnneks ta tasapisi hakkab aru saama, kuidas ennast põrandale tagasi lasta. Tavaliselt kukutab ennast istuli kuigi ise veel istuda ei oska. Istub siiani “poolikult” ja üks käsi peab maha toetama.

Tikrikeses on pead tõstnud ka väike avastaja, kellele enam ainult elutoas olemisest ei piisa. Nüüd on vaja kõik teised toad ka läbi uurida. Mina pean kogu aeg turvama, sest see totupall ajab ennast igal pool, kus vähegi võimalik, püsti ning neid mats-ja-maa-ühendus-juhtumisi on juba küllalt olnud. Läbi uuritakse nii liivane esik ja jalatsid kui ka kassi sööginõud. Õnneks Miku liivakasti pole veel märganud kuigi avastusretked on teda juba ka vannituppa viinud.

Magamisest rääkida, siis kolis ta mingil hetkel tagasi meie voodisse, sest oma voodis jäi ta magama nutuga, hoolimata sellest, et ma ta kõrval istusin. Nüüd sujub kõik valutumalt ja Tikribeebi ise magab ka tunduvalt paremini kui enne. Ükspäev avastasin, et ta oskab ennast läbi une kõhult seljale ka keerata, seda ei ole ta ärkvel olles minu nähes veel teinud, sest no milleks.. Sedasi ju edasi liikuda ei saa. Päevastest magamistest rääkida, siis üldiselt on tal 3 uinakut – esimesed kaks sellised umbes pool tundi kuni tund ja viimane pikem umbes 2-2,5 tundi (oleneb ilmselt eelmiste pikkustest). Kui juhtume hommikul hiljem ärkama ja esimene uinak vahele jääb, tuleb ette ka 3-tunniseid unesid.

Eile ehk päev enne 6-kuuseks saamist, sai ta oma esimese ampsu püreed. Välja ei sülitanud, aga otseselt ei osanud ka seisukohta võtta, et mis värk sellega nüüd on. Mina aga olengi nüüd kimbatuses, mida millega segada ja mida millises järjekorras anda. Eks konsulteerin emaga ja kolmapäeval arstiga ka. Ma ootasin selle püreemajandusega sellepärast nii kaua, et ta võttis siiani kaalus niisama ka väga hästi juurde ja nagunii jõuab ta terve oma elu tahket toitu süüa ning seega milleks seda niigi habrast organismi liialt vara koormata. Nojah, ja siis ma loen, kuidas mõni hakkas lisa andma juba 3-kuusele beebile, sest no ta on kõigile oma eelnevatele lastele ka andnud ja kõik elavad. Hea argument, NOT ! Eks vanasti olid jah asjad teistmoodi, mulle keedeti ka tummi jm selliseid kaheldava väärtusega asju, elan ka, aga me keegi ei tea, võib olla oleks mul näiteks vähem allergiad kui ma oleks ka korralikult pool aastat ainult rinnapiima peal elanud (mul ema jäi haigeks ja seetõttu oli sunnitud paar nädalat peale mu sündi lõpetamata rinnaga toitmise). Õnneks nüüdseks on teadlased välja mõelnud, kuidas neile beebidele ikkagi kõige parem on. See muidugi ei välista võimalust, et kui mina kunagi vanaemaks saan, on jälle muud asjad välja uuritud 🙂

Tikrikesel on ka üsna elav seltsielu – esmaspäeviti saame kokku teiste maibeebidega (kui kõik muidugi terved on), teisipäeviti oleme see kuu käinud beebimassaaži õppimas (homme on viimane kord ja ilmselt ma siis kirjutan ka sellest kokkuvõtvalt natuke), kolmapäeviti on plaanis hakata beebikoolis käima (see vist on üle nädala, eks siis räägin kui käidud saab) ja neljapäeviti on ujumine (millest ma juba kirjutasin SIIN). Tegevust jätkub meil seega. Keegi võiks veel mingeid vahvaid ringe ja tegevusi välja mõelda, kuhu saaks beebiga minna. Väga ette planeerida ei saa, sest kunagi ei tea, kuidas põnnil tuju on või kuidas ta uneajad jooksevad, aga no midagi ikka.

Kokkuvõtvalt on Tikribeebi lihtsalt maailma kõige parem laps keda endale tahta, aga no milline ema seda oma lapse kohta ei ütleks. Tujud on tal valdavalt head, naerab ja jutustab kõigiga. Jaurab siis kui on väsinud või kõht on tühi. Või kui ma ei luba tal kuskil turnida. Ütlesin talle hommikul, et emad peavadki lapsi kiusama, küll nad kunagi aru saavad, et see ainult nende enda heaoluks. Mõnikord ma vaatan teda ja mõtlen, kuidas kogu see suur armastus minu sisse üldse ära mahub ja kuhu see armastus siis veel mahuks kui lapsi rohkem kui üks on, sest ausalt, ma päris tihti tunnen, et lähen lihtsalt armastusest lõhki. Okei, tavaliselt see, mis kuhjaks peal on, väljub silmade kaudu.. 😀

Beebiga ujumas

Juba mõni aeg tagasi nägin ma Väätsa valla teatajas kuulutust, et Väätsa lasteaia basseinis saab beebiga ujumas käia. Üks tuttav teadis rääkida, et seal on hea soe vesi ja ruum. Bassein ka piisavalt sügav, et saab ikka ise sisse ronida, mitte ei pea kõrval põlvitama nagu meil siin ühes teises ujulas olema pidi.

Täna võtsime ennast siis kokku ja käisime lõpuks ära. Tõesti oli seal väga mõnus, vesi oli 32C ja õhk vist 24C. Nagu supp 😀 Lisaks olime täiesti üksi (või no kolmekesi, mu õde ka).

Tikrike ise nautis seda pooltundi täiel määral. Eriti seda osa, mille veetis ta ujumisrõngaga mööda basseini hulpides. See oli palju mõnusam kui see, et ma teda ise ujutasin. Paar korda proovisin temaga sukelduda ka, aga see ei meeldinud väga. Järgmine nädal jälle 🙂

PS: See Swimtrainer ujumisrõngas on väga mõnus, peaks omale ka muretsema.

Processed with VSCO with s2 preset

Processed with VSCO with s2 preset

Vankrist – Hartan Topline S

Üks mu vahva blogilugeja arvas, et ma võiksin kirjutada oma vankrist. Küll seoses peatse jalutusosa kasutusele võtmisega, aga märkasin, et ma pole üldse sellest midagi kirjutanud peale selle, kuidas me seda ostmas käisime. Seega praegu selline üleüldine jutt, sest jalutusosaga püüan veel venitada.

Aga et siiski alustada algusest (mis sellest, et ma juba tolles ülal mainitud postituses sellest rääkisin), ütlen ma ära, et meie vankrivalik oli kahe vahel – Hartan vs Emmaljunga. Ma ei oskagi ühtegi mõistlikku põhjust välja tuua, miks just need kaks. Mu ammune unistus oli valge nahast EJ, et no kui ma kunagi lapse saan, siis ostan selle ja bla bla bla.. Hartan’it soovitas meile I. endine töökaaslane, et neil endal oli ja väga meeldis jne. Ma enne ei olnud isegi vist sellest kuulnud. No lapse ma igastahes sain, aga EJ vankrit ei ostnud. Hoopis Hartani ostsime. Võib olla oli asi selles, et esimesena läksime me just sinna poodi, kus neid müüdi. Või meeldis meile selle poe teenindaja jutt rohkem. Või mingi sajakümnes põhjus.

2016-07-20 07.45.57 1

Ma mäletan täpselt, et me läksime poodi kindla sooviga saada nelja suure rattaga mudel ehk siis Hartan’i puhul Topline X. Aga kui teenindaja sõidutas eest ära Topline S-i, hakkas mulle hoopis see meeldima, sest sellega oli nii hea manööverdada. Sedasi me väljusimegi poest valge poolkunstnahast-poolriidest vankriga, millel kaks suurt ja kaks väikest ratast..

Reaalsus on aga see, et kui ma nüüd hakkaks ostma uut vankrit, siis ei ostaks ma enam kindlasti valget ja jääksin oma esialgse plaani juurde osta suurte ratastega vanker. Värvuse suhtes ei tohiks olla küsimusi, miks just nii, sest valge teatavasti määrdub väga kergesti. Rataste kohapealt aga juhtus nii, et 95% suvest me veetsime maal, mis tähendab mööda kruusateid jalutamist ja muru peal kärutamist. Seega on väikesed rattad absoluutselt ebapraktilised. Õnneks on sellel vankril nad lukustatavad ehk neid saab mitte pöörlevana ka kasutada. Nii palju siis sellest “oh, nendega on nii hea manööverdada poes jne”.. Mnjah, ma olen täpselt 2x neid pöörlevana kasutanud. Jah, poes on hea tõesti, aga kui tihti ma seal ikka käin. Talvel aga on veel keerulisem kui suvel. Eriti kui on pehme lumi ja/või lumehanged. Kinnisõidetud lumel on enam- vähem okei. Õnneks on Hartanil veel üks hea võimalus. Nimelt saan ma kõik sedasi ümber tõsta, et suured rattad jäävad ette ja see teeb lumes liikumise veidike kergemaks.

Processed with VSCO with f1 preset

Üks asi, millega ma siiani väga rahul olen, on see, et kookon käib jalutusosa peal, mis tähendab, et ma pole pidanud muretsema selle pärast, kus seda viimast hoiustada kui seda veel ei kasutata. Nüüd aga hakkab kätte jõudma aeg, kus Tikrike on juba nii suur, et peab hakkama kookonist välja kolima. See pani mind aga muretsema, kuidas kindlustada see, et tal seal ka ikka soe oleks, nagu kookonis.

Tuleb välja, et Hartan’il on madratsi küljes lukk, mis vankrikattega ühendatult annab tulemuseks soojakoti või no selle jalakatte. Aga ma pole veel suutnud lahendada lambanaha probleemi. Seisneb see selles, et kuna jalutuskärus peab laps olema rihmadega kinni, et ta sealt välja ei kukuks ja madratsil on augud nende tarbeks sees, siis mis saab lambanahast. Lõikan augud sisse või ? Ma ei tea veel.. Aga ilmselt küll.

1022253_0
Selliselt siis. Pilt

Jalutusosa ise käib 4 asendisse. Täislamav kuni täiesti istuv. Praeguses vanuses, kus Tikrike veel ei istu, saan ma talle kasutada esimesi astmeid, sest ise mitte istuvat last ei saa ma ju istuma panna, aga eks ta välja ikka tahaks natukene näha. Kookonis ta kaua niisama passida ei viitsi, sest no ei näe ju midagi.

Kui ma jõuan istumisosa kasutamiseni, kirjutani sellest ka.

Unest ja lähedusest

Ei saa ma üle ega ümber “vanast heast” uneteemast.

Kui Tikrike ükspäev lõunaund poolteist tundi magada otsustas, jäin ma mõtlema, et tõepoolest magab ta siis oluliselt paremini kui mina tema kõrval olen. Muidu üle poole tunni tubased unes ei kesta.

Öised uned olid ka paremad kui ta sai magama jääda meie voodis. Nüüd uinub ta oma voodis ja esimest korda ärkab juba u 3 tundi hiljem. Seda hoolimata sellest, et ta saab õhtuti lisaks rpa-d. Varem aitas see tal 2x sama kaua magada.

Mulle tundub, et see on kuidagi lähedusevajadusega äkki seotud ?

Täna õhtul ei saanud ma teda üldse sülest voodisse panna, hakkas kohe nutma. Kui ma lõpuks loobusin ja ta meie voodisse panin ning ise kõrvale jäin, ta enam nutuga üles ei ärganud. Pani mulle hoopis käed kaelale, nina vastu kätt ja naeratas poolkinnises silmadega. Lisaks naeris mõne aja pärast läbi une.

Ma tegelikult ei tahaks, et ta meie voodis uinub, aga mu süda ei luba tal lasta ennast ka magama nutta. Teen nii, nagu tundub lapsele parem. Isegi kui see tähendab, et ma lasen tal oma süles uinuda nagu viimased kolm päeva. Ilmselt ta lihtsalt ei taha, et ma kuskil eemal olen ja tema üksi on.

Aadressidest, kaartidest ja kirjadest

Seoses lusikapeoga tuli mul üks naljakas seik meelde, mis omakorda meenutas veel mõningaid juhtumisi.

Hea, et me lusikapeo kutse üldse enam-vähem õigeks ajaks kätte saime. Ma olen vist postkontori töötajad ikka täitsa segadusse ajanud oma aadresside ja asjadega. Lugu selline, et sissekirjutus on mul Väätsa vallas, seega peaks kõik sellised kirjad minema tollele aadressile. Aga postkontor teab, et tegelikult elan ma Paides. See on kasuks ka tulnud, sest kõik valesti kirjutatud aadressiga asjad tulevad mulle ikkagi koju. Selle kutsega oli aga selline nali, et miskipärast jõudis see minuni nädal aega hiljem. Ümbrikul oli peal sissekirjutuse aadress ja lipikuga minu päris aadress. Ei tea, kas nad sõidutasid seda nädal aega edasi-tagasi ja ei suutnud otsustada, kuhu see panna ? Hea vähemalt, et ma seda päris sama päeva hommikul ei saanud või üldse järgmine päev näiteks.

See on ka naljakas, et esimene vallast saadetud kiri läks hoopis mu ema juurde, ta elab samas külas, kus mul sissekirjutus on ja kunagi ma ikka elasin ka seal. Tollel ümbrikul oli ka ju kirjas mu sissekirjutuse aadress, mitte mõni vale. Ma mäletan, et kui ma ema juures veel elasin ja postkaartidega tegelesin, saabusid kõik kaardid sedasi, et neile oli postkontoris peale kirjutatud mu ema perekonnanimi. Ma ei teagi, mis selle põhjus täpselt olla võis. See, et postkast oli tema nimel ? Mingil hetkel see õnneks lõppes.

Kui ma siis Paidesse kolisin, hakkasid kaardid ikka õnneks õigesse kohta tulema. Kui ma I. juurde kolisin, aga üks mu kaardisõbranna ikka eelmisele aadressile kaarte saatis, tulid need ka õnneks õigesse kohta. Ükskord sain ma kaardi, kus polnud mu tervet aadressigi peal – ainult nimi, linn, postiindeks ja riik. Ometi sain ma selle kätte. Siis hakkas natuke jube küll, et postkontori töötajad teavad nii hästi, kus ma elan 😀

Ilmselt peaks ma mingi aeg postkontorist läbi astuma ja natukene selgitama neile, kuidas need lood mu aadressi(de)ga lõppude lõpuks on..

Kuhu sa kiirustad?

Ma ei tea, kuhu meie lapsel nii kiire on.

Eile panin ma ta voodi põhja madalamale, sest üleeile ta põlvitas seal servast kinni hoides. Hea on, et kohe ära tegin sella põhja liigutamise, sest täna avastasin ma, et ta oskab seal juba püsti ka seista. Mitte küll kaua, sest jalad väsivad ära ja siis kukub ta pikali, aga ilmselt oleks sellest enam kui küll voodist välja kukkumiseks. Ise ei oska veel istudagi, aga püsti tahaks seista küll..

Jõuluootus ja kingi-ideed

Ma ei ole vist ükski aasta olnud nii suures jõuluootuses kui sellel aastal. Mul on tunne, et kuuse võiks juba homme päev tuppa tuua, rääkimata kingituste ostmisest. No okei, selle esimese jaoks võib ju veel piiiisut vara olla, aga kingitustest rääkimiseks ei ole kunagi liiga vara, sest ma lihtsalt armastan kingitusi. Eriliselt armastan ma kingitusi teha, aga no neid saada on ka igavesti vahva.

Kõige suurem küsimus on sellel aastal mu jaoks see, mida kinkida meie pisikesele Tikribeebile, kes on selleks hetkeks juba peaaegu 7-kuune. Mõned asjad võivad natukene vanemale lapsele ka olla, sest sünnipäevani on tol hetkel veel aega maa ja ilm. Ma usun, et jõulude tähendusest ja kingitustest ta veel aru ei saa, ei hakka veel nii pea saama ka, aga ma ei suudaks teda eluilmaski kingitusest ilma jätta. Ma teen isegi kassile kingitusi.. Ja samahästi võiks siis ju mehega ka omavahel kingitusi mitte teha, sest me võiks neid iga päev niisama ka teha. Ja no sel juhul poleks üldse kinke vaja. Mitte kunagi, mitte kellelegi. Aga jõulde ajal kingid peavad olema, sest jõulud ju !

Aga tegelikult on minu vanemad juba välja mõelnud, mida kinkida. Ilmselt saab selle hüppelooma. Lisaks tahaksin ma Tikrikesele Fisher Price laulukoera ja mingit motoorikakeskust. Peaks midagi I. vanematega ka kunagi arutama. Tegelikult ei ole mul õrna aimugi, millega üks 7-kuune mängida võiks.

Desktop.jpg

Mina aga leidsin ükspäev Instagram’ist väga ägedad Kiigik’u kiiged (nende FB leht). Need on nii nunnud ja mõnusad, et arvatavasti meie üheks jõulukingiks ongi see.

Nendest asjadest piisaks ilmselt küll ja veel. Kõigega ta nagunii korraga ei mängi ja mõne asjaga võib üldse pisut kauem aega minna. Ilmselt see laulukoer oleks üks esimesi asju, mis kasutust leiaks. Kiik läheb kasutusse alles siis kui ta juba istuda oskab ja seda natuke kauem kui paar minutit teha jaksab.

Minu perega on lihtne, sest me teeme loosipakid, et igaüks ennast päris pankrotini ei ostleks, hinnapiir on ka ette antud. Loosipakkidest jäävad lapsed välja, sest nemad saavad nagunii kinke ja lõppude lõpuks oleks nende tehtavate kinkide ostmine ikka vanemate õlul. I. peres soovitasin ma ka ükskord loosipakke, aga see oligi ainult üks aasta. Võib olla oleks pidanud järgmine aasta uuesti mainima.

Aga kui veel natukene jõuluootusel peatuda, siis ma üldse ei jõua ära oodata, et saaks juba hakata jõulutulesid tuppa üles panema jne jne. Aga samas, kes mind keelab. Tellisin sellel aastal lõpuks need valguspallid ka ära, ei jõua ära oodata, et kätte juba saaks. Panen kohe üles ka. Eelmiste jõulude ajal suutsin ma ühed tulukesed juba läbi põletada, sest need põlesid mul alates detsembrist kuni veebruarini äkki. Ühel hetkel lihtsalt kustusid ära.

Mõtlesin, et peaks põnnist mõned jõulupildid ka äkki tegema ja siis laskma need kaartideks teha ning saadaks kellelegi. No eks paistab, kas ma teostuseni ka jõuan millalgi.

Ma nüüd ootan jõule edasi 😀

Aktiivne oktoober – kokkuvõte

Järjekordne kuu on möödas. Ikka suutsin ma tublisti iga päev vähemalt 10 000 sammu täis saada. Teatavasti juba lausa 3 kuud järjest. Oleks ikka pidanud sellele Oivaliesle Tordile ka hakkama pilte saatma, mul oleks tasuta tort varsti käes juba, aga ma mõtlesin, et ma annan alla või no pigem kartsin, et ma murdun.

Üldise poole pealt oli oktoober kõvasti parem kui kaks eelnevat kuud. Ilmselt seetõttu, et ma otsustasin uuesti hakata aktiivselt jalutamas käima põnniga. See on endaga kaasa toonud selle, et mõnikord magas ta poole tunni asemel 3 tundi ning mul õnnestus esimest korda läbida ka 10km kahel päeval. Peale kellakeeramist seda muidugi enam juhtunud ei ole. Kahjuks..

Oktoobris tegin ma tervelt 30 134 sammu rohkem kui septembris ja see on üsna märkimisväärne.

fullscreen-capture-6-11-2016-75855-bmp

Kui korra ka kaalul peatuda, siis sellega on lood sedasi, et lugusid pole. See tähendab, et seisab kuskil kilo piires täpselt sellel samal kohal, kuhu ma peale sünnitust imetamisega üsna kiiresti jõudsin. No las ta siis seisab. Vähemalt ei tõuse. Ptüi ptüi ptüi..

Nüüd aga uuel kuul, uue hooga 🙂