Mõttekäigud · Rasedus

Ma enam ei jaksa

Tähtajani on jäänud nädal. Iga päevaga tunnen ühe enam, kuidas ma lihtsalt ei jaksa. Ei jaksa enam rase olla, ei jaksa ära oodata, millal Beebi sünnipäev, ei jaksa Tukrikesega mängida, ei jaksa ära oodata, millal saame hakata rahulikult neljakesi uue elukorraldusega harjuma. Et siis lühidalt, mitte midagi ei jaksa. Koristamisest ja söögi tegemisest ei räägi parem üldse.

Iga päevaga ma tunnen, kuidas ma ärritun iga väikese asja peale ühe enam. Seda nii I. kui ka Tikrikese suunas. Lihtsalt nii kopp on ees. Tahaks selle asjaga juba ühele poole saada ja rahulikult edasi elada. Ma ei taha selline närvipundar olla enam. Ei jaksa lihtsalt. Aga ei saa sinna midagi parata ka. Ärritab nii valesse kohta jäetud taldrik kui ka vales kohas olev mänguasi.

Lisaks sellele tunnen ma ennast vahelduva eduga Tikrikese ees nagunii kohutavalt süüdi. Tunnen süüd, et ma ei jaksa temaga tegeleda nii palju kui ta seda soovib ja veel rohkem tunnen ennast süüdi sellepärast, et nagunii jääb mul aega tema jaoks alguses veel vähemalt. Ja siis ma sunnin ennast takka ja olen pärast veel rohkem ärritunud.

Seda “vingu ja hala” võiks ma veel vaata et lõputult jätkata. Oeh..

Advertisements
Arvamus

Breden Kids meie peres

Ükspäev otsustasin ma lõpuks Tikrikesele tellida selle kuulsa Breden’i müts-salli, et õues mängimine pisut mugavam oleks. Ühtlasi jäin mõtlema, et see müts on tal järjekorras juba seitsmes (!) Breden Kids’i müts. Seega tundus nagu sobiv neid natuke kiita, sest ju siis peavad head mütsid olema kui ma neid talle juba nii palju kokku olen tellinud.

Ma enam väga täpselt ei mäleta, kus ja millal täpselt ma need enda jaoks avastasin. Ilmselt kellegi blogis ma neid nägin ja huvi tundma hakkasin.

Meie esimeseks olid meriinovillased müts ja kolmnurkne sall. Neid hakkas Tikrike kandma umbes jaanuaris ja ma isegi enam ei mäleta, mis ajani ta neid kandis. Kordagi polnud tal pea higine ega midagi ja müts oli oioi kui pehme. Praegu ootab see müts Beebi#2 sündi (ja natuke suuremaks kasvamist). Seega näete, vastupidav ka.

Järgmiseks sai kevadine topelt puuvillane mütsike. Sellega oli selline naljakas seik, et vaatasin et hakkaks nagu väikeseks jääma ja tellisin number suurema lisaks, aga see oli nii suur talle, et ma ei kujutanud ettegi, millal talle see pähe peaks minema. Ilmselt oli asi selles, et tegemist oli teise tegumoega ja tegelikult polnud ta pea eriti suuremaks kasvanud.

Siis tuli suvi ja soetasime mütsiga sobivad põlvpüksid ka.

Sügise saabudes oli kevadel suureks osutunud müts parajaks saanud ja seega sai Tikrike vastavalt outfit’ile ning (minu) tujule kanda kahte erinevat mütsi.

Vaikselt mõlgutasin mõtteid juba meriinovilla poole ja ootasin uut kollektsiooni. Lõpuks see saabus ning üks müts ja torusall liitusid ka meie perega. Need nii mõnusad, et paneks omalegi pähe.

Siiani ma ei arvanud, et ma Tikrikesele ka müts-salli tellin, aga märkasin, et jube tüütu on teda pidevalt segamas käia ja salli või mütsi kohendada. Seega otsustasin ka selle väljamineku teha ning üks meriinovoodriga isend meile saabus ja ma ei kahetse. Näete, isegi “kätekõverdusi” saab teha, ilma et kael või kõrvad paljad 😀


Oma “kollektsiooni” kokku otsides märkasin ma, et need mütsid, mida on rohkem kasutatud (kevadine roheline ja suvine sinine) on pisut ära pleekinud. Alguses arvasin, et äkki pesus, aga kahtlustan vist hoopis päikest, sest seestpoolt olid mütsid palju tumedamad ja pesus peaks ju ühtlaselt kuluma.

Beebi#2 jaoks on ka juba üks meriinovillane mütsike ootamas. Tema hakkab algusest peale ilmselt ainult Breden’i mütse kandma. Tikrikesega katsetasime alguses muid ka, aga nüüd oleme leidnud “oma”.

Ainuke müts, mida Tikrikesel veel olnud pole, on nende fliisvoodriga müts. Eelmine talv ma selleks vajadust ei näinud, sest laps oli enamasti autos või kärus. Sellel talvel liitub meie kollektsiooniga ilmselt lõpuks see ka 🙂

Lõpetuseks pean ma ütlema, et ma olen nende mütside ja sallidega siiski väga väga rahul ning kindlasti ostan neid ka edaspidi. Varsti aga juba kahele lapsele. Ma nii ootan juba, et ma saaks neile ühesuguse mustriga mütsid pähe panna 😀 Ma ise ka imestan, et ma ühele brändile nii truuks olen jäänud. Olen küll vaadanud teisi mütside valmistajaid ka, aga kuidagi see “miski” on puudu jäänud.

Rasedus

Bumpdate #8

Numbrit vaadates hakkan ma oma bumpdate’idega ühele poole saama ja pole enam palju jäänud. Kolmapäeval (01.11) oli ämmakas ja mõtlesin, et päriselt ongi ju ainult kaks külastust veel jäänud. Viimane on natuke enne tähtaega ja siis vist pistetakse juba esilekutsumise paber pihku kui ma õigesti mäletan.

Aga mis siis uut ? Esmaspäeval (30.11) käisin UH-s, kus selgus, et õnneks Beebi#2 on ikka veel tüdruk ja peaks sündides kaaluma umbes pool kilo vähem kui Tikrike ehk u 3700-3800g. Ausalt, oli lohutus küll. Kahju, et see eriti kuidagi sünnituse kergust või raskust ei määra.

Ämmaka juures oli mul seekord Tikrike ka kaasas ja ta vaatas ka seda pisikest tulesädet ning küsis, et mis küll saama hakkab. Ma naersin ja ütlesin, et pole õrna aimugi. Muretsen või ei muretse (loe: ikka muretsen), aga nagunii selgub kõik jooksvalt ja ette midagi väga ennustada ja planeerida ei saa.

Analüüsid olid kõik korras. Hemoglobiin langeb muidugi pidevalt, aga õnneks oli too mul alguses nii piisavalt kõrge, et ruumi kukkumiseks on. Peale sünnitust lööb nagunii eriti madalaks ja siis ma käin jälle mitu kuud ringi ise näost valge. Samas on seekord talv ja keegi vahet nagunii ei tee 😀

Lõpuks sain käru ka tellitud (ja juba on käes kah) ja nüüd võiks justkui juba sünnitama minna ju. Üks kärude teemaline postitus peaks ka ükskord tulema, kus on kõik meie valikus olnud kahe lapse kärud välja toodud. Eks näis, millal ma selle lõpetada suudan (ja kas üldse..) 😀

Natukene vinguma peaks ikka ka. Kui liiga palju infot tundub liiga palju, ärge edasi lugege. Ausalt, ma ei taha enam rase olla. No ma lihtsalt ei viitsi enam ! Kuu aega on jäänud, aga ma tunnen ennast samamoodi nagu Tikrikesega paar päeva enne sünnitust kui ma kõndisin nagu pingviinike ja tutiluuvalu oli “suurim sõber”. Lisaks sellele ei saa ma enam kükitada, sest mul on pidevalt tunne, et keegi kukub välja kohe. Pidevast WC külastamisest pole üldse mõtet rääkida ja sellest kui jube see just öösiti on, sest siis pahatihti on uni ka läinud ja nii ma leiangi ennast jälle magavat Tikrikest imetlemast. Samas päeval on pidevalt uni. Seljavalu on ka minu igapäevane truu kaaslane. Paar korda on endast õrnad kõrvetised ka märku andnud.

Isver noh, ma ei jõua ära oodata, et “koormast” lahti saada 😩 Või oleks õigem öelda, et ma ei jõua ära oodata, millal ma saaks oma kehas jälle üksi olla.

Mõttekäigud

Milliseid talveriideid lapsele valida?

Nagu ikka, tuli talv ja lumi ootamatult. Tavaliselt juhtub see küll autoomanike jaoks, aga I. on juba hoolitsenud selle eest, et mu autol talverehvid all oleks. Seega jääb minu mureks hoolitseda, et Tikrikesel oleks ka talvevarustus olemas. Aga seda ei ole.. Sest kogu aeg oli aega küll ja veel.

Nüüd ma olengi kimbatuses, millist talvekombekat talle valida. Ühe olen ma selgeks omale suutnud teha ja see on, et vatiinist meritähte ma temast ei tee ehk Lenne ja Huppa on minu jaoks üsna välistatud. Õnneks või kahjuks ei meeldi mulle nende mustrid ka. Aga pigem on asi ikka lapse mugavuses. Ei tundu eriti ok panna lapsele paksu talvekombekat bodi ja sukapükste peale selga. Pigem tundub mõistlik kihiline riietus. Aga mida ma siin riietan kui laps ennast nagunii eriti liigutada ei saa.. Muidugi võib ju olla, et ma teen eelnimetatud firmadele ülekohut, aga vähemalt mulle on selline mulje jäänud.

Vahepeal vaatasin ka Lassie kombesid, aga need tunduvad eelmistega üsna sarnased. Või ?

Järgmisena hakkasin vaatama Didriksons’i kombekate poole, et neid kiidetakse küll. Need ei tundu ka sellised vatiinikuhilad olevat. Lisaks võib ju loota, et Tikrike kasvab aasta jooksul ainult nii palju, et saan sama kombe talle ka järgmisel talvel selga panna, sest neil pidavat olema sees mingid õmblused, mille saab lahti harutada ja voilaa! terve suurusnumber lisaks. Samas on nende mõõdud nii harjumatud, et mul pole aimugi, kas peaks võtma 80 või 90 suuruse kui praegu kannab Tikrike enamasti 86 suuruses riideid. Osad ütlevad, et on suure kasvuvaruga ja seega tunduks 80 nagu hea küll.. Eks peab kuskilt tellima nii ühe kui teise ja alati saab ju mitte sobiva tagasi saata 😀

Ah kui jutt juba talveriietele läks, ei saa ma mainimata jätta midagi, mida ma pole kunagi mõistnud. Nimelt seda, kuidas pidevalt otsitakse ostu-müügi gruppides lastele talveriideid lasteaeda trööpamiseks. No et ei pea olema korralikud jne. Okei, vb nad ikka otsivad selliseid, mis on oma soojapidavuse ja vetthülgavuse jne omadused säilitanud, aga lihtsalt ei soovi 100+€ maksta. Suvaliste nartsude lasteaeda õue lumehange selga panekust ma aru ei saa (muidugi kodus lumehanges ei peaks ka mingid nartsud seljas olema, mis kohe läbi vettivad). Laps veedab ju lasteaias üldiselt 5 päeva nädalas. Ma ei tea kui kaua õues viibitakse, aga no oma tunnike kindlasti, eks? Aga kui lapsel esimese 10 minutit jooksul riided märjad on, siis “vist” pole eriti meeldiv olla.. Et no ma ei tea. Lasteaias peaks õueriided küll olema väga heade omadustega. Linnapeale kohvikusse ja poodi minekuks ei ole ju vaja lapsele selga panna neid kõige paremaid kombesid, sest no üldiselt liigutakse ju autoga ja siis hakkab seal lihtsalt palav. Poes jm muidugi nagunii.

Jah, mul laps veel lasteaias ei käi ja võib olla tuleb ühel päeval oma sõnu süüa, aga ma isegi ei salli seda kui mul on külm ja jalad märjad. Seega vaevalt küll ma nüüd lapse seda kannatama panen.

Rasedus

Bumpdate #7

Järjekordne kuuke on mööda tuhisenud ja aeg jälle pisikese kokkuvõtte käes.

Seekordne ämmaka külastus paljastas mulle +2,6kg kaalutõusu. Sellega koos olen ma “lõpuks” jõudnud sellesse kaalu, millega ma Tikrikest oodates alustasin 😀 Raske on ! Huvitav, kas ma tookord ei saanud siis aru sellest või ?

Toonuseid ei ole, seljavalud on. Magada tahaks ka palju ja õnneks Tikrikese uneaegu ma selleks ka kasutada saan.

Mulle tuli täieliku üllatusena, et juba pean ma ämmaka juures hakkama käima iga 2 nädala tagant. Kuidas ma omadega juba niiiii kaugel olen ?! Kiire pilguheit äpile ütleb jah, et põhimõtteliselt võiksin ma kuu aja pärast juba sünnitamagi hakata. Seekord läheb see aeg ikka väga kiiresti ..

Puhkus

Puhkus 2017 #3 – minipuhkus Riias

Peale seda kui me märtsis käisime Tikrikesele Riiast turvatooli ostmas ja me mitte midagi selle ajaga peale meeletu sõitmise teha ei jõudnud, otsustasime suvel uuesti minna ja seekord ööseks ka jääda. Suvest sai küll märkamatult sügis, aga mõnus perega veedetud aeg oli see sellest hoolimata.

Laupäeva (16.09) hommikul startisime esmalt Türile, sest läksime koos mu õe perega. Siis oligi vahepeal palju palju sõitmist ja mõned sirutuspausid. Mingil hetkel jõudsime igastahes kohale ja läksime vaatasime hotelli üle, mis oleks asunud nagu Koplis ja I. oli jumal kindel, et hommikuks on meil autol peeglid läinud. Edaspidi oleme targemad ja valime ööbimispaika hoolikamalt 😀

Check-in tehtud, suundusime Riga Plaza’sse natuke sisseoste tegema. Tahtsin Tikrikesele H&M-ist jope ära osta, aga polnud kahjuks sobivat suurust. Söömas käisime ka. Valisime ainsa koha, kus menüü oli lisaks läti keelele ka inglise keeles ehk siis Asia Express.

Hiljem suundusime tagasi hotelli, kus jäime laste uneaegasid ootama, mis tänu autosõidule päris paigast ära olid.

Pühapäevaks (17.09) planeerisime kauaoodatud loomaaia külastuse, sest noh kaelkirjakud ju 😀 Põhiliselt nende pärast me sinna minna tahtsimegi.

Tagasisõit polnud enam kellelegi meeltmööda ja otsustasime uuesti minnes vähemalt kaheks ööks jääda, et ehk on lastele lihtsam. Seda enam, et järgmine kord on meil neid juba natuke rohkem ja ma veel mäletan, et turvahällis Tikrikesele mingis vanuses enam kohe üldse ei meeldinud.

Paari sõnaga hotellist ka. Good Stay Jūrnieks Hotel oli meie valik. Põhiliselt sai see valituks oma odava hinna pärast ja no oma hinda oli ta väärt kah, aga ei midagi erilist ja rohkem me sinna enam ei lähe. Tuba oli ok, sest rohkemat kui magada me seal ei tahtnudki. Hommikusöök oli suhteliselt kesine, aga saime kõhud täis.

Kui hästi läheb, siis järgmine kuu teeme väikese spa-külastuse. Ilmselgelt võtame viimast sellest ajast, mille veel kolmekesi veedame.