Uncategorized

Pabistav kanaema 

Enamus inimestest teavad kindlasti, et täna õhtul on see kaua oodatud Rammsteini kontsert. Mu kallis I. kinkis mulle ka jõuludeks pileti, sest no kas mul on üldse põhjust vaja.. Aga siis oli see nii ohutus kauguses ja ma ei pidanud muretsema. Aga iga päevaga hakkasin ma aina rohkem muretsema. Täna olen ma muidugi oma mure haripunktis.

Kanaema minus on lausa paanikas, sest ma pole kunagi Tikrikesest nii kauaks eemale läinud ja magama olen teda ka kogu aeg ainult mina pannud. Jumal tänatud, et pilet on ainult minul, sest kellelegi teisele peale I. ei suudaks ma teda küll jätta. Ma tean, et nad saavad hakkama, sest no mis neil üle jääb. Ma isegi ei tea, MIS mind nii muretsema paneb. Pole ju tegelikult põhjust. Võib olla see, et ma ei saa igal hetkel appi tulla. Aga samas see ehk ongi hea. Saavadki rahulikult olla, ilma et ma kogu aeg vahele torgiks.

Oh, oleks juba homne hommik 😀

Advertisements
Uncategorized

Tee nii ! Ära tee nii !

Kas teil on ka vahepeal tunne, et ükskõik, mida või kuidas te oma lapsega/lapsele teete, ikka on see kellelgi meelest vale? Ma olen üsna kindel, et on..

Miks ei võiks keegi kunagi lihtsalt ütlema tulla, et jah, sa oled hea ema ja teed head tööd? Miks on alati midagi valesti ? Miks on alati vaja õpetada? Kuidas see mu “lemmik lause” oligi, et iga ema teab ise, mis ta lapsele parim on. Miks on siis nii, et alati on keegi, kes ütleb, et pane oma laps õhemalt riide või pane ta paksemalt riide, anna talle rohkem süüa ja anna talle vähem süüa või väiksemad ampsud või tee tükid väiksemaks jne jne jne.

Miiiiks !? on mu ainus küsimus. Miks te teete nii ?

Uncategorized

Turvatoolid, -hällid ja lõputu “kaagutamine”

Facebook’is on selline väga kasulik grupp nagu “Turvahällide ja -toolide jutunurk”, mille liiga ma olen umbes paar kuud olnud. Kohati ajab see grupp mind aga kohutavalt närvi, no ikka nii, et tahaks kahe käega peast kinni hoida ja küsida, mis teil viga on ?!

Ausalt, mul on hea meel, et siis kui Tikrike sündis, ei meeldinud mulle need Poola 3in1 komplektid, sest pagan seda teab, võib-olla oleks tema ka siis sõitnud mingis suvalises turvahälli laadses tootes ja mina peaksin praegu tänama kõiki kõige kõrgemaid, et ta mul ikka alles on ja meil ühtegi avariid polnud.

Õnneks on mul olemas lisaks mõistusele ka Google kasutmise oskus, mis seal paljudel puudu on (ja neil ka, kes igast uunikum-turvhälle/toole müüvad). Seega suutsin ma ikka need turvalised valikud välja otsida. Hoolimata sellest, et mu ema püüdis mulle anda mu väikese õe hälli, mis on praeguseks u 8 aastat vana ja lisaks “vana hea Britton”. Tol hetkel ei teadnud ma muidugi, et Britton saatanast on, mulle lihtsalt ei meeldinud selle värv ja no hea on, et ei meeldinud. Rääkides veel nendest vahvatest Poola hällidest, siis õnneks oma õe suutsin ma ikka ümber veenda, et see on üks äärmiselt halb mõte.

Ja siis ma loen seal grupis aegajalt neid “klassikalisi” kommentaare, et vanasti polnud meil turvahälle jne ja näed, elus oleme. Tõele au andes, kui sa surnud oleks, sa ei kobiseks siin praegu, eksole.. Ja kui keegi siis ütleb nii nagu asjad on, on see kohe targutamine ja kalli turvavarustuse pealesurumine. Ja see, et kuni 4-aastane võiks sõita selg sõidu suunas, sest päriselt ka see on turvalisem, on ka kohe kisa lahti nagu sunnitaks kõiki ma ei tea mida tegema, sest tsiteerides klassikuid “iga ema teab ise, mis ta lapsele parim on”.. Mul tekib küsimus, et mille jaoks sellised seal grupis üldse on, kui neid tegelikult ei paista huvitavat, milline tööl/häll/sõiduasend lapsele turvaline on. Kas tõesti lihtsalt selleks, et saaks kaagutada “Aga vanasti..”? Oleks siis vanad inimesed, et nad teaks, mis vanasti oli, eii, enamus ikka noored inimesed, aga kõvad kaagutajad. Kunagi jäi mulle isegi silma artikkel, kus kirjutati, et “vanasti” oli sama palju liikluses hukkunuid kui praegu. See juba peaks ju midagi ütlema?

Issand, sa näed ja ei mürista..

Uncategorized

Trikitav mälu 

Ükspäev mu ema püüdis meenutada, kas mina ja mu õed ka väiksena sellised minitornaadod olime nagu Tikrike praegu. Ütles, et nagu ei meenu, et ju siis on I. geenid. Ma naersin ja ütlesin, et tema väidete kohaselt on need just hoopis minu geenid, sest ta ei usu, et tema selline oleks olnud.. 😀 Küll me saame hästi läbi, onju.

Tegelikult on need mälestused ka sinna “unusta niipea kui saad” kategooriasse kuuluvad, sest muidu ei saaks keegi rohkem lapsi. No nagu see sünnituse osa, et no oli hull küll, aga ju siis nii hull ka polnud. Kõige hullem, et tegelikult ikka oli ju, aga nõme naiste aju teeb trikke ja ajab segadusse 😀

Nüüd, kus Tikribeebi varsti enam vanuse poolest väga beebi polegi, oleks õige aeg meenutada, et päris beebiiga oli temaga üsna kerge. Ei röökinud gaasivaludes ja millalgi magas lausa terve öö jne. Ma igaks juhuks lugema ei hakka, muidu selgub, et mu mälu lihtsalt trollib mind ja mul tekib tahtmine nelja tuule poole ajama panna, sest no mis mul arus on, sest mõne aja pärast on mul kodus kaks alla 2-aastast. Pigem isegi kaks alla pooleteise aastast. Ma mäletan küll, et päevaste magamistega oli Tikrikesel mingi teema, aga no praeguseks on see juba üsna ähmaseks muutunud, sest nüüd ta magab küll, aga muul ajal on ta.. noh.. tornaado.

Uncategorized

Emadepäev..

.. oli küll juba eile, aga viimasel ajal on mul kombeks asjadest kirjutada pigem hiljem (kui üldse muidugi).

Eile oli siis minu esimene emadepäev ise ema olles. Tikrike on veel nii väike, et ta ei oska veel tükk aega sellest päevast midagi arvata ja veel vähem mulle omaalgatuslikult näiteks lilli tuua. Seega jääb see praegu rohkem I. ette valmistada.

Hommikul kui I. ärkas, polnud tal üldse meeles, mis päev on. Pisut hiljem tuli meelde ja soovis mulle “head emadepäeva”. Lisas juurde, et mõtles küll, et peaks emale helistama, aga selle peale ta üldse ei mõelnud, et ma ju ka ema olen. No tänks, eks 😀 Okei, ta vabanduseks ma ütlen, et ta oli öösel tööl. Hiljem sain oma lille ka, mille kass kodus nahka pistis. Ma ei teadnudki, et Mikule nii väga roosid meeldivad..

Päeval olime minu ema juures, kus sõime kooki. Hiljem veetsime aega vanaema juures ja õhtul astus I. ema ka läbi.

Loodetavasti läheb järgmine aasta paremini, kuigi polnud väga hullu see aasta kah. Siis oskab põnn vähemalt ise mulle juba lille tuua kui keegi selle talle muidugi pihku pistab ja suuna kätte annab 😀

Uncategorized

Oh küll ma olen terve jaanuari siin aktiivne olnud .. Yeah right, eksole. Ilmselt võtsin ma omale pisikese talvepuhkuse. Ma ei luba midagi selle kohta, et järgmisel kuul asi paraneb, aga no ma võin ju proovida. 

Tegelikult on mul draft‘is mitu ootel postitust, aga pole nagu sellist tunnet, et tahaks neid avaldada.

Ainus nö kindel postitus, mille ilmumises saab kindel olla , on homne Tikrikese minisünnipäeva postitus.

Uncategorized

Meie jõulud 2016 #1

Esimene jõulupidu Lehtses I. vanemate juures on õnnelikult seljataha jäetud ja nüüd võib hakata ootama aastavahetuse/mu õe sünnipäeva istumist minu vanemate juures.

Nagu ikka, kui on vaja, et laps magaks mingitel kindlatel kellaaegadel, ta seda ei tee. Hoolimata sellest, et viimased kuu aega on ta maganud ühtemoodi. Kellaajaliselt natuke erinevalt, aga alati ühe kaua. Kuna Tikrike otsustas uue graafiku kasuks, pidin ma minema I.-ga eraldi, sest ta pidi oma tütre ka veel enne peale võtma. Mina aga püüdsin sõidud sättida põnni uneaegadele. Etteruttavalt mainin, et õnneks tagasisõit kulges väga hästi ja ilma kisata, seda ma pelgasin kõige rohkem. 

Nüüd aga kingitustest. Tikribeebi sai onult seguauto ja vanavanematelt puidust tähtede-numbritega klotsid, SwimTrainer ujumisrõnga ning vanniraamatu. Klotsid olid hoopis minu jaoks kõige suurem hitt, põnn ise ainult lükkab ümber minu ehitatud torne. Seguautoga sõidab mööda tuba ringi küll, aga auto on enamasti külili, no vähemalt on tal asjast mingi ettekujutus olemas. 

Kui nüüd jõulutundest rääkida, siis on mulle tunne, et lapsega olles möödub aeg kuidagi teisiti ja kui ma kalendrisse ei vaataks, ei saaks arugi, et see aeg aastas käes on, sest no õues on pigem midagi sügise laadset.


Lõpuks ometi sain Tikrikesest ta vanaema ja õega ka pildid. Siiani olin ma poisiga koos pildile püüdnud ainult oma perekonna. Esimese poolaasta fotoraamatusse enam ei pääsenud, aga ega see teinegi halvem pole 🙂