10 kuud armastust

Järjekordne kuu on linnutiivul mööda lennanud ja kätte on jõudnud Tikrikese eelviimane minisünnipäev.

Tänaseks päevaks on põnn kõndimise asemel juba lausa jooksma hakanud. Lisaks on ta ära õppinud igale poole ronimise – voodi, diivanid, kass kraapimispuu, kolme jalaga taburet vanavanaema juures jne jne. Hullumaja 😀

Sööb Tikrike samamoodi nagu varem, aga selle pisikese erinevusega, et hommikuputru lasen ma tal endal nüüd süüa. Ilmselgelt on siis kõik kohad seda täis, aga no kuidas muidu ta õpib. Mõnikord tuleb lusika kasutamine päris ilusti välja ja teinekord mitte nii hästi. Õnneks aitavad sõrmed vajadusel ta hädast välja. Või siis mina kui üldse midagi ei taha suhu sattuda. Neid vahvaid üle pea pudruseid pilte ma siia ei pane, minu jaoks samas paadis paljaste beebipiltidega, et enda tarbeks ok, aga avalikuks näitamiseks not so much.

Sellesse elukuusse mahtus ka esimene palavik ja see oli kohe ikka päris kõrge. Kõige rohkem näitas kraadiklaas 38.6. Ja see jama kestis kokku 3 päeva. Ma süüdistasin selles alumisi lõikuvaid kihvu, sest need otsustasidki korraga tulla, aga tegelikult ma ei oska arvata, millest see olla võis.

Kui hammastel juba peatuda, siis tänase päeva puhul pistis neljas kihvake ka serva välja. Need neli hammast ka kõik ühe kuu jooksul lõikunud.

Unedega on lood endised. Magab kaks korda päevas – esimene algusega u kell 9 (aga oleneb hommikusest ärkamisest) ja hea õnne korral magab kuni 2 tundi. Teine uni tuleb eelmisest umbes 3,5 – 4 tundi hiljem (oleneb väsimusest), möödub endiselt vankris ja kestab kuni 3 tundi. Ööunne läheb tavaliselt 19 ja 21 vahel, sööb öösel 2x ja ärkab hommikul 6 ja 7 vahel. Ja kõik kordub taas.

Magamise ja söömise ajad ongi ainsad asjad, milles on rutiin. Ülejäänu vaatame, kuidas viitsime. No mängimised jne.

Mille ma ära unustasin .. ?

Ahjaa, ujumas hakkasime uuesti üle mitme kuu käima. Esimene kord klammerdus ta alguses nii kõvasti minu külge ja püüdis üles ronida, et ma poleks pidanud teda isegi kinni hoidma 😀 Pärast harjus jälle ära ja hõljus tuima näoga oma SwimTrainer’iga ringi.

Siia kuusse mahtus ka nööbikese esimene välisreis. Nimelt käisime Lätis. Põnn illegaalina, suveks teen talle ikka ID-kaardi ära, sest siis plaanis uuesti minna. Üheks seal käimise põhjuseks oli uus turvatool, milleks sai Maxi Cosi 2 Way Pearl. Kui keegi tahab sellest rohkem kuulda, andke aga teada.

Ma ausalt püüaks ennast rohkem kokku võtta ja tihemini siia sattuda. Kui on mõni teema, millest ma kirjutada võiks, andke teada 🙂

9 kuud armastust

Järjekordne kuu on mööda lennanud ja umbes sama kaua on siin blogipesas väga vaikne olnud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest mitte enam nii pisikesest Tikribeebist.

Möödunud kuu suurim oskus on kõndima hakkamine. Üksikuid samme on ta teinud terve selle kuu jooksul, aga pikalt ja kindlama sammuga hakkas tatsama umbes vabariigi aastapäevast alates. Peale seda võib vabalt ühest toa nurgast teise jalutada. Enim olen kokku lugenud umbes 20+ sammu, et siis ikka vist päris päriselt kõnnib. Oh ta mul ikka tubli. Eks ootame nüüd, millal need jalad kõveraks lähevad 😀 Ma hakkasin kungi 9-kuuselt käima ja mul olla läinud, aga õnneks läksid sirgeks tagasi.. Perearst tegelt täna selle kohta ütles, et see oli ilmselt hoopis D-vitamiini puudusest. Seega põnnil vast ei lähe.

Järgmine suur asi on kindlasti hammaste lõikumine. Mõlemad keskmised ülemised ja alumised on ilusti väljas. Kõik ühe kuu jooksul.

Kui Tikrike poleks enne kuu lõppu kõndima hakanud, oleks palju rohkem olnud kirjutada – no seisma hakkamine ja esimesed ebakindlad sammud jne, aga no see kõik muutus ju ebaoluliseks kui ta otsustas, et aitab beebi olemisest, et tema on nüüd suur poiss ja hakkas kõndima. See muidugi ei tähenda, et ta enam ei käputaks, sest see liikumisviis on hetkel veel ikkagi kindlam.

Söömisharjumustest rääkida, siis sööb ta 3x päevas – hommikul ja õhtul putru, lõunaajal köögiviljapüreed lihaga ja kui tahab, saab puuviljapüreed ka. Kui lõunaks ei taha magusat, annan mõnikord peale uinakut seda talle. Paar päeva tagasi otsustasin ära lõpetada õhtuse piimapudeli, sest peale pudruga alustamist viskan ma enamuse piimast ära, sest kõht saab enne täis kui piim otsa. Eks vaatame, kuidas sellega läheb, ma veel väga ei hõiskaks.

Magamisega on nii nagu on. Muigan omaette kui mõni paarikuuse beebi ema rõõmsalt kirjutab, et tema oma magab terve öö ja loodetavasti see ei muutu. Jajah, Tikrike magas ka kunagi terve öö, aga kes seda enam mäletab, millal see oli. Praegu on endiselt normiks süüa öösel vähemalt 2x, aga pigem nagu 3x. Samas viimane söök on umbes kell 6 hommikul ja tunnike hiljem hakkame juba ärkama, et äkki seda enam öiseks söömiseks ei peakski lugema.

Päevaseid unesid on tal kaks. Esimene voodis ja teine vankris. Kokku kestavad need umbes 4 tundi. Pole aimugi, kas see on piisav ja no eks see pikkus varieerub ka.

Mänguasjad teda enam eriti ei huvita, palju huvitavam on kõiksugu pahandusi oma peas genereerida. Lisaks sellele on ta vist natuke jonnima õppinud. Ükspäev vanavanaema juures tegi viimane tuld ahju ja Tikrike tahtis sellele leegile järgi minna ning kui ma siis ei lasknud, hakkas mul süles vingerdama, keerutama, ennast vibuks loopime, käsi üles viskama jne, seda kõike saatis muidugi hädakisa.

Ronimine meeldib talle ka. Kassi kraapimispuu on vastu diivanit ja selle peale astudes saab ideaalselt ise ka diivanile ronida. Lisaks meeldib talle kõõluda mööda söögitooli ja vannitoas duššinurgas jne jne. Õnneks on meie viimase paari kuu töö vilja kandnud ja lõpuks ometi oskab põnn ise voodist jm maha tulla. Ikka jalad ees, ma mõtlen 😀 Mõnikord ei saa õiget suunda kätte ja siis sõuab ta tagurpidi hoopis voodiotsa Poole, kust maha ei saa, aga no küll ta õpib. Selle turnimise tagajärjel on tal mõlemal säärel sinikad, samades kohtades täpselt.

Kõige võimaliku ja võimatu suhu pistmine ei lõppe vist kunagi. Kuna meil on kass esikus tapeedi ära kraapinud, käib Tikrike sealt ribasid tõmbamas ja muidugi rändavad need suhu. Alati ei märka ka kohe ja siis jälle ta kõõksub seal. Oeh, ma ütlen.

Arstivisiidi tulemused olid, võrreldes 7 kuu visiidiga, järgmised:

Kaal: 9700g -> 10 700g (+1000g)

Pikkus: 69cm -> 75cm (+6cm)

Arsti juurde lähme uuesti alles aastaseks saades, aga homme käime ja teeme vereproovi ära. Arst vist ise polekski seda teha lasknud kui ma poleks küsinud.

Riided olid suuruses 68-80. Enamuse ajast kuni 74, aga lõpus tuli ikka 80 ka ära.

Aga pika jutu lõpetuseks: ootame juba huviga, mida uuel kuul meile pakkuda on.

7. kuu arstivisiit

Seekordne visiit otseselt kohustuslik polnud, aga ma tahtsin teada, kuhu me selle “juurikadieediga” jõudnud oleme.

Oleme jõudnud selleni, et tegelikult ma söödan põnnile vist ikka vahukoort.

Kaal: 4340g -> 5400g -> 6420g -> 6900g -> 7900g -> 8880g -> 9700g (+820g)

Pikkus: 53cm -> 59cm -> 60cm -> 61cm -> 67cm -> 69cm -> 69cm (+0cm)

Pea: 37cm -> 37cm -> 39cm -> 41cm -> 42cm -> 43cm -> 44cm(+1cm)

Tikrike protesteeris päris valjult selle vastu, et pereõde teda näpib. Perearst ütles selle peale, et tegelikult on beebidel hea mälu. Nojaah, pereõde on ju see, kes alati süsti on teinud.

Perearst katsus täna Tikrikesel lõget ja kuulas/paitas niisama. Püüdis kõigele nö mänguliselt läheneda ja lõpuks nöps isegi juba naeratas talle.

Rääkisime sellest, kuidas põnn öösiti lähedust otsib jne. Ütles, et kui on harjunud, siis praegu tahab eriti. Ilmselt arutasime kõik tähtsamad asjad läbi.

7 kuud armastust

Märkamatult on mööda lennanud järjekordne kuu. Seekord juba seitsmes. Uskumatu.

Mis vahepealse kuu jooksul Tikrikese arengus toimunud on ? Üks suur verstapost on kindlasti ise istuma hakkamine. Kõigepealt tehti seda kord päevas nii paariks sekundiks. Aga siis järsku ükspäev voodil istus juba tükk aega, jõudsin isegi pildi tehtud ja järgmisel päeval hakkas põrandal ka pikalt istuma. Püsti seista meeldib endiselt ja vaikselt liigub edasi ka näiteks diivanist kinni hoides. Kukkumisi tuleb ette aina vähem, sest tasakaal on muutunud tunduvalt paremaks ja põrandale laskumise oskus ka. Magamisest rääkida, siis jah, kõik on muutusteta. Magama jääb kaisus ja umbes 45 minuti pärast ärkab nuttes. Kui ma ta siis maha rahustan, et ma polegi veel ilma temata Bahamale põrutanud, magab veel mõned tunnid ning siis hommikuni iga 2-3 tunni tagant ärgates ja süües. Ega ta tegelikult väga süüa ei tahagi, paar korda tõmbab, siis keerab ennast eemale ja magab edasi. Ilmselt lihtsalt kontrollib, et ma veel olemas olen. Päevasel ajal on ka paras memmekas. Mõnikord kui juba natuke rohkem väsinud on, ei tohi ma teda üldse üksi jätta ja siis on isegi I. vastunäidustatud, nii kui ma vaateväljast kaon, on kisa lahti.


Üldiselt on meie graafik praegu selline, et hommikul ärkame u 6.30-9.00. Olenevalt siis millal, aga u 2 tundi hiljem tuleb esimene uni, mis tehakse voodis ja u 45 minutit, kui ärkasime väga hilja võib see üldse vahele jääda. Järgmine on aga tavaliselt vankriuni, mis kestab 45 minutit kuni 2 tundi. Enne seda süüakse päeva ainus püree ka. Peale seda u 2 tunni pärast uus uinak jne. See lõunane uni  on viimased paar päeva õnneks jälle pikemat sorti. Vahepeal nädalake magas ta kõik uned lühikesed ja siis sai neid õige palju päeva jooksul, aga nöps ise oli ikka viril. Viimase uinaku pean ma tal ka kindlasti vankrisse sättima või vähemalt autosse, sest vastasel juhul ta magama ei jää, mingil põhjusel pole ta seda eriti armastanud voodis teha jah. Ööunne läheb põnn 20.00-22.00. Oleneb, mis kell viimasest unest ärgati ja kaua uinumine aega võtab.

Püreede söömisest rääkida, siis Tikrike ei ole eriti isukas. No kuu aega on ta siiani neid söönud ja ma eeldasin, et selle aja peale on olukord selline, et “anna ainult kätte”, aga pigem on selline, et “emme, ära topi mulle seda jama”. Siiani olen leidnud 3 köögiviljapüreed (Hipp’i valge porgand, kodune suvikõrvits ja Hipp’i kõrvitsapüree), mille peale teeb ta ise suu hea meelega lahti ja lausa ootab, et see lusikas kiiremini kohale jõuaks. Puuviljapüreed jäetakse kõik mulle süüa. Täna andsin Põnn’i mangopüreed ja lõpuks ometi tegi ta suu vabatahtlikult lahti. Ühtegi mitmest köögiviljast püreed ta ei söö. Millal ma talle sedasi liha saan üldse andma hakata, aru ma ei saa..

Üldiselt on Tikribeebiga veedetud aeg puhas rõõm. Ma naudin sajaga emaks olemist ja seda nö puhkust.

Meie hommikud

Ma täiega armastan hommikuid. Vähemalt nüüd, sest varem ei armastanud kui oli vaja kooli või tööle minna. Aga nüüd kui saab koos lapsega ärgata ja mõnuleda, on need vist mu lemmikosa päevast.

Tikrike ärkab enne kui meie ja siis ta hakkab omaette jutustama. Tavaliselt teen järgmisena mina silmad lahti ja ütlen sellele pisikesele hambutu naeratusega näole “tere hommikust” ja katan ta musidega. Peale seda ta natuke üritab mind ka ära süüa. Ilmselt on see tema variant musidest. Seejärel on tal vaja issi ka üles ajada ja läheb mööda teda turnima. Olenevalt, mis pidi I. magab parasjagu, uuritakse kõik nähtaval olevad avaused läbi – kõrvad, silmad, suu ja nina 😀 Ja nüüd on põnn avastanud ka patsutamise kombe. Muidu patsutas seina, aga eile hommikul seisis tükk aega I. najal ja patsutas teda. Ja mina tahan iga hommik armastusest lõhki minna..

6 kuu arstivisiit

Täna oli järg taaskord korralise perearsti külastamise käes. Tikrikese jaoks see eriti meeldiv ei olnud, sest “rõõmustati” teda tervelt kahe süstiga, üks ühte ja teine teise kintsu. Ilmselgelt need ei meeldinud talle ja lõi oma nutujoru ka lahti. Õnneks helises mõne aja pärast arsti telefon ja siis unustas põnn nutmise ära, sest see heli oli palju huvitavam.

Aga kõige tähtsama juurde.

Kaal: 4340g -> 5400g -> 6420g -> 6900g -> 7900g -> 8880g (+980g)

Pikkus: 53cm -> 59cm -> 60cm -> 61cm -> 67cm -> 69cm (+2cm)

Pea: 37cm -> 37cm -> 39cm -> 41cm -> 42cm -> 43cm (+1cm)

Tuleb välja, et ma ikka veel söödan oma lapsele vahukoort. Püreed on ta tänaseks saanud täpselt 4 päeva, seega see suvikõrvitsa dieet ei saa veel olla kaalu kasvatanud.

Üleüldise arengu kohapealt sai põnn ka kiita ja õnneks enne kui alles poole aasta pärast teda uued süstid ei ähvarda.

6 kuud armastust

Kuidagi uskumatult kiiresti on jõudnud kätte see nö suurem ja tähtsam minisünnipäev. Alles ma ju kohtusin oma pisikese pätiga, kuidas ta juba nii suur on ?!

Viimase kuu suurimad saavutused on kahtlemata roomamise lõpetamine ja käputama hakkamine ning muidugi enda tugede najal püsti ajamine. No seda käputamist ma teadsin oodata, sest põrandal selles asendis oskas ta juba mõnda aega olla, aga seda püsti tõusmist ei lootnud ma küll veel niipea näha. Tegelikult oleks ju võinud kannatada küll vähe kauem sellega, sest korraliku tasakaalu puudumine viib teda pahatihti teadagi milleni. Õnneks ta tasapisi hakkab aru saama, kuidas ennast põrandale tagasi lasta. Tavaliselt kukutab ennast istuli kuigi ise veel istuda ei oska. Istub siiani “poolikult” ja üks käsi peab maha toetama.

Tikrikeses on pead tõstnud ka väike avastaja, kellele enam ainult elutoas olemisest ei piisa. Nüüd on vaja kõik teised toad ka läbi uurida. Mina pean kogu aeg turvama, sest see totupall ajab ennast igal pool, kus vähegi võimalik, püsti ning neid mats-ja-maa-ühendus-juhtumisi on juba küllalt olnud. Läbi uuritakse nii liivane esik ja jalatsid kui ka kassi sööginõud. Õnneks Miku liivakasti pole veel märganud kuigi avastusretked on teda juba ka vannituppa viinud.

Magamisest rääkida, siis kolis ta mingil hetkel tagasi meie voodisse, sest oma voodis jäi ta magama nutuga, hoolimata sellest, et ma ta kõrval istusin. Nüüd sujub kõik valutumalt ja Tikribeebi ise magab ka tunduvalt paremini kui enne. Ükspäev avastasin, et ta oskab ennast läbi une kõhult seljale ka keerata, seda ei ole ta ärkvel olles minu nähes veel teinud, sest no milleks.. Sedasi ju edasi liikuda ei saa. Päevastest magamistest rääkida, siis üldiselt on tal 3 uinakut – esimesed kaks sellised umbes pool tundi kuni tund ja viimane pikem umbes 2-2,5 tundi (oleneb ilmselt eelmiste pikkustest). Kui juhtume hommikul hiljem ärkama ja esimene uinak vahele jääb, tuleb ette ka 3-tunniseid unesid.

Eile ehk päev enne 6-kuuseks saamist, sai ta oma esimese ampsu püreed. Välja ei sülitanud, aga otseselt ei osanud ka seisukohta võtta, et mis värk sellega nüüd on. Mina aga olengi nüüd kimbatuses, mida millega segada ja mida millises järjekorras anda. Eks konsulteerin emaga ja kolmapäeval arstiga ka. Ma ootasin selle püreemajandusega sellepärast nii kaua, et ta võttis siiani kaalus niisama ka väga hästi juurde ja nagunii jõuab ta terve oma elu tahket toitu süüa ning seega milleks seda niigi habrast organismi liialt vara koormata. Nojah, ja siis ma loen, kuidas mõni hakkas lisa andma juba 3-kuusele beebile, sest no ta on kõigile oma eelnevatele lastele ka andnud ja kõik elavad. Hea argument, NOT ! Eks vanasti olid jah asjad teistmoodi, mulle keedeti ka tummi jm selliseid kaheldava väärtusega asju, elan ka, aga me keegi ei tea, võib olla oleks mul näiteks vähem allergiad kui ma oleks ka korralikult pool aastat ainult rinnapiima peal elanud (mul ema jäi haigeks ja seetõttu oli sunnitud paar nädalat peale mu sündi lõpetamata rinnaga toitmise). Õnneks nüüdseks on teadlased välja mõelnud, kuidas neile beebidele ikkagi kõige parem on. See muidugi ei välista võimalust, et kui mina kunagi vanaemaks saan, on jälle muud asjad välja uuritud 🙂

Tikrikesel on ka üsna elav seltsielu – esmaspäeviti saame kokku teiste maibeebidega (kui kõik muidugi terved on), teisipäeviti oleme see kuu käinud beebimassaaži õppimas (homme on viimane kord ja ilmselt ma siis kirjutan ka sellest kokkuvõtvalt natuke), kolmapäeviti on plaanis hakata beebikoolis käima (see vist on üle nädala, eks siis räägin kui käidud saab) ja neljapäeviti on ujumine (millest ma juba kirjutasin SIIN). Tegevust jätkub meil seega. Keegi võiks veel mingeid vahvaid ringe ja tegevusi välja mõelda, kuhu saaks beebiga minna. Väga ette planeerida ei saa, sest kunagi ei tea, kuidas põnnil tuju on või kuidas ta uneajad jooksevad, aga no midagi ikka.

Kokkuvõtvalt on Tikribeebi lihtsalt maailma kõige parem laps keda endale tahta, aga no milline ema seda oma lapse kohta ei ütleks. Tujud on tal valdavalt head, naerab ja jutustab kõigiga. Jaurab siis kui on väsinud või kõht on tühi. Või kui ma ei luba tal kuskil turnida. Ütlesin talle hommikul, et emad peavadki lapsi kiusama, küll nad kunagi aru saavad, et see ainult nende enda heaoluks. Mõnikord ma vaatan teda ja mõtlen, kuidas kogu see suur armastus minu sisse üldse ära mahub ja kuhu see armastus siis veel mahuks kui lapsi rohkem kui üks on, sest ausalt, ma päris tihti tunnen, et lähen lihtsalt armastusest lõhki. Okei, tavaliselt see, mis kuhjaks peal on, väljub silmade kaudu.. 😀

Beebiga ujumas

Juba mõni aeg tagasi nägin ma Väätsa valla teatajas kuulutust, et Väätsa lasteaia basseinis saab beebiga ujumas käia. Üks tuttav teadis rääkida, et seal on hea soe vesi ja ruum. Bassein ka piisavalt sügav, et saab ikka ise sisse ronida, mitte ei pea kõrval põlvitama nagu meil siin ühes teises ujulas olema pidi.

Täna võtsime ennast siis kokku ja käisime lõpuks ära. Tõesti oli seal väga mõnus, vesi oli 32C ja õhk vist 24C. Nagu supp 😀 Lisaks olime täiesti üksi (või no kolmekesi, mu õde ka).

Tikrike ise nautis seda pooltundi täiel määral. Eriti seda osa, mille veetis ta ujumisrõngaga mööda basseini hulpides. See oli palju mõnusam kui see, et ma teda ise ujutasin. Paar korda proovisin temaga sukelduda ka, aga see ei meeldinud väga. Järgmine nädal jälle 🙂

PS: See Swimtrainer ujumisrõngas on väga mõnus, peaks omale ka muretsema.

Processed with VSCO with s2 preset

Processed with VSCO with s2 preset

Unest ja lähedusest

Ei saa ma üle ega ümber “vanast heast” uneteemast.

Kui Tikrike ükspäev lõunaund poolteist tundi magada otsustas, jäin ma mõtlema, et tõepoolest magab ta siis oluliselt paremini kui mina tema kõrval olen. Muidu üle poole tunni tubased unes ei kesta.

Öised uned olid ka paremad kui ta sai magama jääda meie voodis. Nüüd uinub ta oma voodis ja esimest korda ärkab juba u 3 tundi hiljem. Seda hoolimata sellest, et ta saab õhtuti lisaks rpa-d. Varem aitas see tal 2x sama kaua magada.

Mulle tundub, et see on kuidagi lähedusevajadusega äkki seotud ?

Täna õhtul ei saanud ma teda üldse sülest voodisse panna, hakkas kohe nutma. Kui ma lõpuks loobusin ja ta meie voodisse panin ning ise kõrvale jäin, ta enam nutuga üles ei ärganud. Pani mulle hoopis käed kaelale, nina vastu kätt ja naeratas poolkinnises silmadega. Lisaks naeris mõne aja pärast läbi une.

Ma tegelikult ei tahaks, et ta meie voodis uinub, aga mu süda ei luba tal lasta ennast ka magama nutta. Teen nii, nagu tundub lapsele parem. Isegi kui see tähendab, et ma lasen tal oma süles uinuda nagu viimased kolm päeva. Ilmselt ta lihtsalt ei taha, et ma kuskil eemal olen ja tema üksi on.

Kuhu sa kiirustad?

Ma ei tea, kuhu meie lapsel nii kiire on.

Eile panin ma ta voodi põhja madalamale, sest üleeile ta põlvitas seal servast kinni hoides. Hea on, et kohe ära tegin sella põhja liigutamise, sest täna avastasin ma, et ta oskab seal juba püsti ka seista. Mitte küll kaua, sest jalad väsivad ära ja siis kukub ta pikali, aga ilmselt oleks sellest enam kui küll voodist välja kukkumiseks. Ise ei oska veel istudagi, aga püsti tahaks seista küll..