Taastumine haiglas

Esimene öö ja järgmine päev peale sünnitust olid kõige hullemad. Esimesel õhtul oli mul vaja kohe wc-sse minna, seal panin pildi tasku ka, õnneks üksi mind sinna ei lastud, sanitar ja I. toetasid. Öösel käisin veel korra I. abiga ja siis mäletan ka, et ütlesin, et kohe kohe panen pildi tasku ja järgmisel hetkel pritsis ta mulle juba vett näkku. Oeh..

Ma üldse ei kujuta ette, et ma oleks pidanud sünnituse ja kogu sellele järgneva üksi läbi tegema. Juba see, et ta lihtsalt seal oli, oli meeletu abi mu jaoks. I. ise ütles, et tegelikult on nii  raske olla sünnitusel, sest mitte kuidagi ei saa aidata. Aga ta oli tubli 🙂 Terve esimese öö oli Tikrikese eest hoolitsemine ka tema õlul, sest mina ei olnud võimeline püsti püsima. Mina piirdusin tissitamisega. Järgmisel päeval oli ka enamus veel tema teha, aga mul hakkas vaikselt paremaks minema. Mingil hetkel julgesin juba mähkimistuppa kaasa minna ja õhtu poole Tikrikese ka esimest korda sülle võtta.

Pühapäeval (29.05) käis I. Tikrikesega lastearsti juures. Siis tuligi välja, et tal on ilmselt rangluu murd.

Esmaspäeval (30.05) käisin mina lastearsti juures Tikrikesega. Rääkis mulle sama juttu, mis eelmine päev I.-le, aga seekord kaaluti teda ka ning tuli välja, et pisut liiga palju kaalu on maha läinud (kaalus 3910g) ja kästi lisaks rinnapiimale ka rpa-d andma hakata. No ma siis andsin.

Teisipäeval (31.05) saime koju. Käisime enne veel lastearsti juures ka ja seekord oli Tikrikese kaaluks 4010g, millega jäädi rahule ja öeldi, et võime koju minna küll.

Kodus on hea olla. Kuidagi oluliselt rahulik. Hoolimata sellest, et haiglas kõik nö ette-taha ära tehti. Iga kord kui Tikrike natuke liiga kaua nuttis, tuli ämmakas vaatama, kas saab meid kuidagi aidata jne. Kodus saab kõike aga oma tempos ja oma moodi teha.

Miku muidugi ei ole üldse vaimustuses. Esimesed päevad ta iga Tikrikese vääksatuse peale pani plehku. Lisaks keeldus juurde minemast. Lõpuks hakkas minu vastu ka streikima, ei kuulanud enam sõna ja pai ei lase teha. Tänaseks asi juba paraneb, aga pole ikkagi suurem asi veel.

2016-05-31 12.43.11 1.jpg

Ma olen täiesti kindel, et paljud asjad olen ma juba ära unustanud, mida võiks kirja panna. Sama kehtib ka sünniloo kohta, kindlasti on palju asju sealt välja jäänud. Aga no oli mu mälu raseduse ajal, mis ta oli, aga nüüd on veel hullem.

Pisike sünnilugu

Põhjaliku sünniloo ma otsustasin jätta varjatuks, kellel parooli soovi, eks küsige, ma kade pole. Väikese kiirülevaate ma asjast siiski annan. Ütlen ette ära, et Beebi bloginimeks saab Tikrike (nagu tige tikker – kulm kogu aeg kortsus) ja tema pärisnime leiab ainult parooliga postitusest.

  • Ärkasin 28.05 öösel kuskil 3 paiku, sest I. tuli töölt. Ülejäänud öö veetsin poolunes. Otseselt valusid polnud, aga miski ei lasknud magada.
  • Lõplikult ärkasin u pool 7, sest mu selg valutas. Algul kannatasin niisama, sest ei suutnud uskuda, et see võiks päris asi olla. Kuskil 7 paiku otsustasin ma siiski hakata igaks juhuks valude vahesid mõõtma – kohe 3-5 minutit. Käisin dušši all, sest no libakad pidi see maha tõmbama. Ei olnud libakad.
  • U kell 9 ma ütlesin I.-le, et võib juhtuda, et me lähme täna sünnitama. Uneles seal edasi, aga kui ma paari valu ajal tema juures olin, sai ta aru, et päris päris värk on vist ikka.Ütlesin, et enne ei saa liikuma hakata kui kell 10 saab, sest loomapoest on vaja Mikule süüa osta 😀
  • Haiglasse jõudsime u kell 11. Registratuuris ütlesin, et tahaks kontrollida, et äkki hakkan sünnitama. Saatis mu sünnitusosakonda, et hiljem saab sisse kirjutada kui vaja on.
  • Avatust oli 2 sõrme. I. läks mind sisse kirjutama ja mina jäin KTG alla. Valude vahed muutusid lamades pikemaks, aga pikali olles on väga ebameeldiv valutada.
  • Läksime peretuppa valutama. Sain selle puki moodi asja ka kaasa, mille peale toetada saab. Nagu käimisraam, aga kõrgem jne.
  • Kell 14 oli uus KTG. Lisaks oli avatus 4 cm. Ämmakas tutvustas mulle naerugaasi võimalusi ja muid abivahendeid.
  • Tuppa tagasi. Valude ajal püsti ja valude vaheajal voodis magades. Vahed olid paar minutit. Ahjaa, vahepeal oksendasin ka paar korda.
  • I. kupatas mu sünnitustuppa naerugaasi alla. Iseenesest ma küll aru ei saanud, kas see aitas ka, aga vähemalt selle “palli” jälgimine, mis hingates liikuma pidi, aitas keskenduda küll.
  • Siis tuli juba pressitunne, ees olid veel ainult emaka servad.
  • Mingil hetkel lubati pressida. Seejärel ronisin sünnituslauale edasi pressima.
  • Kell 16.39 meie “pisike” Tikrike ilmavalgust nägigi. Kaalus ta 4340g ja pikkust oli 53cm.
  • Mind lapiti kokku kuskil tund aega, lisaks pidi veel 2 tundi lamama. Tuppa sain kuskil kella 20 paiku.

Peale sünnitust vaatasin ma I.-le otsa ja ütlesin, et uskumatu, et ma sellega hakkama sain. Siiani tundub hämmastav, aga praegu küll kuskilt otsast ei paista see, et kunagi veel lapsi tahaks, sest mina küll ei ütleks, et mul see valu ja asjad meelest läinud oleks. Sünnituse kiirus oli ainus positiivne asi.. Kui imeline Tikrike välja arvata.

20160529_092824

2016-05-29 06.24.11 1