Rasedus

Bumpdate #9

Viimane rasedapostitus for sure, sest ma enam ei viitsi rase olla 😀

Vahepeal käisin KTGs, kus mind väga pikalt kinni ei hoitud, sest kõik näidud olid ilusad. Sealne ämmakas küsis, et millal siis sünnitama plaanin tulla. Ütlesin, et kui mu teha oleks, jääks kohe sinna, aga no ega keegi minult ei küsi.

Kolmapäeval (29.11) oli viimane ämmaka visiit, kus Beebi sai väljatõstmisteate ka kätte. Täpselt mu vanaema sünnipäevaks ehk 11.detsember. Ise olen muidugi positiivne ja plaanin ikka ise hakkama saada. Seda enam, et Tikrike ju tuli ka ise, napilt paar päeva enne esilekutsumise kuupäeva, aga ikkagi ise 🙂

Vahepeal kimbutas mind mitu nädalat närvivalu seljas, ilmselt surus Beebi kuskile vale koha peale. Käisin peale eelmist ämmaka visiiti selga teipimas, tegi olemise pisut paremaks küll, aga valu päris ära ei võtnud. Ma olin siis ikka tõesti põhimõtteliselt jalutu- ei saanud istuda, astuda ega lamada, külge ka ei saanud pöörata. No ikka meeletu valu oli. Ma ei tea, kas nüüdseks on Beebi allapoole vajunud või midagi, aga selg ainult tuikab veel (eriti kui mõnda aega on saanud paigal olla) ja kõnnin lihtsalt nagu pardike. Ma suhtun sellesse kui “vaikusesse enne tormi” ehk siis on ka 😀

Viimastel päevadel olen märganud, et Tikrike oma maru “emmekaks” muutunud. Ilmselt tunnetab, et midagi on toimumas. Oh, kui ma ainult saaks selle kõik talle kuidagi kergemaks teha..

Advertisements
Mõttekäigud · Rasedus

Ma enam ei jaksa

Tähtajani on jäänud nädal. Iga päevaga tunnen ühe enam, kuidas ma lihtsalt ei jaksa. Ei jaksa enam rase olla, ei jaksa ära oodata, millal Beebi sünnipäev, ei jaksa Tukrikesega mängida, ei jaksa ära oodata, millal saame hakata rahulikult neljakesi uue elukorraldusega harjuma. Et siis lühidalt, mitte midagi ei jaksa. Koristamisest ja söögi tegemisest ei räägi parem üldse.

Iga päevaga ma tunnen, kuidas ma ärritun iga väikese asja peale ühe enam. Seda nii I. kui ka Tikrikese suunas. Lihtsalt nii kopp on ees. Tahaks selle asjaga juba ühele poole saada ja rahulikult edasi elada. Ma ei taha selline närvipundar olla enam. Ei jaksa lihtsalt. Aga ei saa sinna midagi parata ka. Ärritab nii valesse kohta jäetud taldrik kui ka vales kohas olev mänguasi.

Lisaks sellele tunnen ma ennast vahelduva eduga Tikrikese ees nagunii kohutavalt süüdi. Tunnen süüd, et ma ei jaksa temaga tegeleda nii palju kui ta seda soovib ja veel rohkem tunnen ennast süüdi sellepärast, et nagunii jääb mul aega tema jaoks alguses veel vähemalt. Ja siis ma sunnin ennast takka ja olen pärast veel rohkem ärritunud.

Seda “vingu ja hala” võiks ma veel vaata et lõputult jätkata. Oeh..

Rasedus

Bumpdate #8

Numbrit vaadates hakkan ma oma bumpdate’idega ühele poole saama ja pole enam palju jäänud. Kolmapäeval (01.11) oli ämmakas ja mõtlesin, et päriselt ongi ju ainult kaks külastust veel jäänud. Viimane on natuke enne tähtaega ja siis vist pistetakse juba esilekutsumise paber pihku kui ma õigesti mäletan.

Aga mis siis uut ? Esmaspäeval (30.11) käisin UH-s, kus selgus, et õnneks Beebi#2 on ikka veel tüdruk ja peaks sündides kaaluma umbes pool kilo vähem kui Tikrike ehk u 3700-3800g. Ausalt, oli lohutus küll. Kahju, et see eriti kuidagi sünnituse kergust või raskust ei määra.

Ämmaka juures oli mul seekord Tikrike ka kaasas ja ta vaatas ka seda pisikest tulesädet ning küsis, et mis küll saama hakkab. Ma naersin ja ütlesin, et pole õrna aimugi. Muretsen või ei muretse (loe: ikka muretsen), aga nagunii selgub kõik jooksvalt ja ette midagi väga ennustada ja planeerida ei saa.

Analüüsid olid kõik korras. Hemoglobiin langeb muidugi pidevalt, aga õnneks oli too mul alguses nii piisavalt kõrge, et ruumi kukkumiseks on. Peale sünnitust lööb nagunii eriti madalaks ja siis ma käin jälle mitu kuud ringi ise näost valge. Samas on seekord talv ja keegi vahet nagunii ei tee 😀

Lõpuks sain käru ka tellitud (ja juba on käes kah) ja nüüd võiks justkui juba sünnitama minna ju. Üks kärude teemaline postitus peaks ka ükskord tulema, kus on kõik meie valikus olnud kahe lapse kärud välja toodud. Eks näis, millal ma selle lõpetada suudan (ja kas üldse..) 😀

Natukene vinguma peaks ikka ka. Kui liiga palju infot tundub liiga palju, ärge edasi lugege. Ausalt, ma ei taha enam rase olla. No ma lihtsalt ei viitsi enam ! Kuu aega on jäänud, aga ma tunnen ennast samamoodi nagu Tikrikesega paar päeva enne sünnitust kui ma kõndisin nagu pingviinike ja tutiluuvalu oli “suurim sõber”. Lisaks sellele ei saa ma enam kükitada, sest mul on pidevalt tunne, et keegi kukub välja kohe. Pidevast WC külastamisest pole üldse mõtet rääkida ja sellest kui jube see just öösiti on, sest siis pahatihti on uni ka läinud ja nii ma leiangi ennast jälle magavat Tikrikest imetlemast. Samas päeval on pidevalt uni. Seljavalu on ka minu igapäevane truu kaaslane. Paar korda on endast õrnad kõrvetised ka märku andnud.

Isver noh, ma ei jõua ära oodata, et “koormast” lahti saada 😩 Või oleks õigem öelda, et ma ei jõua ära oodata, millal ma saaks oma kehas jälle üksi olla.

Rasedus

Bumpdate #7

Järjekordne kuuke on mööda tuhisenud ja aeg jälle pisikese kokkuvõtte käes.

Seekordne ämmaka külastus paljastas mulle +2,6kg kaalutõusu. Sellega koos olen ma “lõpuks” jõudnud sellesse kaalu, millega ma Tikrikest oodates alustasin 😀 Raske on ! Huvitav, kas ma tookord ei saanud siis aru sellest või ?

Toonuseid ei ole, seljavalud on. Magada tahaks ka palju ja õnneks Tikrikese uneaegu ma selleks ka kasutada saan.

Mulle tuli täieliku üllatusena, et juba pean ma ämmaka juures hakkama käima iga 2 nädala tagant. Kuidas ma omadega juba niiiii kaugel olen ?! Kiire pilguheit äpile ütleb jah, et põhimõtteliselt võiksin ma kuu aja pärast juba sünnitamagi hakata. Seekord läheb see aeg ikka väga kiiresti ..

Rasedus

Bumpdate #6

Ma ei tea, kuidas ma Tikrikest oodates suutsin igal nädalal raseduse kohta midagi kirjutada. Ilmselt oli siis kõik lihtsalt uus ja huvitav, nüüd aga been there, done that ja sinna see läheb. Isegi kord kuus on raske midagi kirjutada, sest mulle omale küll ei tundu, et midagi huvitavat oleks.

Seekord kuuga juures +2,5kg. Varsti olen samas kaalus, mis Tikrikesega alustades 😀

Üldisest enesetundest rääkides, on päevi, kus ma tunnen ennast üldse mitte rasedana ja samas on päevi, kus ma tunnen nagu ma oleks emalaev ja ei jaksa mitte midagi teha. Mõnel aktiivsemal päeval oleks õhtuks kõht nagu 3x suuremaks ja raskemaks muutunud ning voodisse pikali heitmine on maailma suurim õnnistus. Selg kipub ka ikka valutama, aga no eks see käib vist asja juurde.

Rasedus

Bumpdate #5

Järjekordne ämmaka visiit on juba ammu möödas ja seekord oli kuuga kaalu kogunenud tervelt +4kg. Ega see talle eriti ei meeldinud, aga ütles, et annab seekord andeks, sest eelmise kuuga tuli juurde ainult +0,6kg.

Praeguste soojade ilmadega olen ma aru saanud, et suvel pole üldse tore rase olla. Talvel oli tunduvalt lihtsam. Või on asi selles, et toona oli mul võimalik rohkem vedeleda kui praegu, sest Tikrike nõuab oma. Õnneks ei pea ma ennast enamasti pükstesse suruma, sest kleitidega on palju mugavam.

Enesetunne ja olemine on same old ehk et kõik on täitsa hästi. Õhtuks väsin küll päris ära, aga no ongi põhjus koos Tikrikesega magama jääda 😅 Selg kipub ka valutama hakkama õhtuks, aga no sellega olen ma muul ajal ka hädas. Öösiti ärkan ka muidugi 100x ja mõnikord on raske uuesti uinuda, sest sobivat asendit ei leia.

Seekord pean ma endale ikka päris palju meelde tuletama, et kord kuus võiks ikka kõhu kasvamise pildile ka püüda. Seekord tundub kõht üldse suurem olevat kui Tikrikesega samas ajal, aga no seekord tuli kõht varem ka. Tikrikesega oli 18n alles suht arusaamatu kõht, lihtsalt paks, siis nüüd oli juba 16n ilusti seistes kõhuke näha.

Ma olen ikka eriti laisk postitaja, sest tänaseks on rasedust tegelikult juba 25+1 😁

Rasedus

Bumpdate #4

Esmaspäeval (10.07) käisin ämmaka juures. Vaatas mu viimase vereproovi tulemusi ja ütles, et kõik nagu raamatus. Triple testi tulemused olid ka kõik normis õnneks. Tikrikese ajal oli mul risk neuraaltorude defektiks kõrgem kui oleks võinud. Kaalu on ka seekord umbes 3x vähem kui esimese ajal. Ei kõla mu jaoks üldse loogiliselt, sest siis oli mu algkaal 10kg suurem ja andsin pigem sinivaala mõõdu välja 😀

Mul on tunne, et viimasel ajal on aeg hirmsasti venima hakanud. Selline tunne, et ma olen juba sada aastat rase olnud, aga ometi olen ma alles poole peal. Või samas juba!! Ah, saa sa siis raseda mõtlemisest aru.. 

Neljapäeval (23.07) oli lõpuks looteanatoomia ultraheli. Beebi on ikka tüdruk, ei ole nokut külge kasvatanud õnneks. Samas ma ikka kohe üldse ei suuda seda uskuda, usun ilmselt alles siis kui ise näen.

Ei oskagi midagi rohkem lisada, sest no midagi uut lihtsalt ei ole. Kõik on tavaline, isegi raseda tunnet pole. Ahjaa, kõhu pealt on liigutusi näha ja tunda ka juba paar nädalat.