Rasedus

Bumpdate #3 – 3D UH

Nüüdseks on meie 3D ultrahelist möödunud juba pisut rohkem kui nädal ja ma leian, et absoluutselt viimane aeg on öelda, mis me seal siis teada saime. Vahepeal on nii palju tegemist olnud, et pole mahti saanud maha istuda, et see postitus kirja panna.

Alustuseks ma ütlen, et seal UHs käies ma sain päriselt ka aru, mille eest ma maksan. Nii ilusti arst seletas kõik ära, et mida ta näeb ja mida ta vaatab. Siin kohalikus käies on see pigem selline konveier, et rohkem vaatab arst enda jaoks seda pilti ja mulle mainib ainult paari asja. Ilmselt polekski tal aega seal kõigiga nii pikalt seletada kui tasulises.


Lisaks sellele, et kõik on hästi ja ilus, mis olema peab, selgus et platsenta asub mul seekord hoopis tagaseinas, mitte nagu mulle kuklavoldi UHs siin öeldi, et moodustub eesseinas. Seega tuleb välja, et need, mida ma siin juba mitu nädalat tunnen on ikkagi Beebi liigutused. Ma enne polnud lihtsalt kindel, sest no eesseinas olevaga peaks veel aega olema olnud, sest Tikrikese ajal ma tundsin neid alles u 20.nädala paiku.

Aga suur uudis ka ikka jah ? 😀 Ütleme nii, et mina olin seekord u 100% kindel, et on ka poiss. I. ütles, et on tüdruk ja paljud mul siin veel ütlesid, et loodavad tüdrukut. No ja mis selgus.. 95% tõenäosusega liitub meiega pisike printsess. Uskumatu! Ma ütlesin, et mina seda enne ei usu kui ära sünnitan ja oma silmaga näen 😀 Eks ma looteanatoomia UHs küsin selle soo veel üle, aga no ta katsugu ainult poisiks hakata nüüd, sest ma olen juba ära harjunud ja mõtlen D-tähega algavatele tüdrukunimedele.

Tänaseks nädalaid 17+4
Rasedus

Ennustustabelid – poiss või tüdruk?

19.juuni on meil see kauaoodatud 3D/4D ultraheli Tartus. Tegelikult on aeg selleni päris kiiresti mööda läinud ja viimane aeg on üle vaadata need ennustustabelid, et saada aimu, kas meie perre on saabumas pisike preili või teine pisike hurmur.

Hiina #1

Tabeli kasutamiseks toimi järgmiselt:

1. Vali vanuse veerust naise vanus.
2. Vali aeg reast lapse viljastamise aeg.
3. Veeru ja rea lõikekohast näed, kas sünnib poiss või tüdruk.
4. Värvide tähendused on järgmised: sinine = poiss, roosa = tüdruk

Kuna Hiinas arvestatakse vanuseid kuuldavasti pisut teisiti kui meil siin, siis teeme nii nagu seal kombeks ehk et ma olen küll 26-aastane, aga käimas on 27. eluaasta.

hiina.jpg

Poiss ✓

Kui aga läheneda neile nii nagu meil siis kombeks, siis on vastus hoopis ristivastupidine ehk siis üllatus üllatus, hoopis tüdruk ✓

Hiina #2

Vali aga jälle oma vanus eostamise hetkel ja kuu, millal see juhtus.

poiss_tudruk_tabel3

Poiss ✓

Selle tabeliga sama jutt, et kui võtta aluseks mu praegune vanus, saame tulemuseks – tüdruk ✓.

Hiina #3

Vaadake vasakpoolsest tulbast, kui vana on lapse ema siis, kui laps peaks sündima ja viige see tabelis kokku horisontaalis toodud kuuga, mil laps eostati. Kahe näitaja ristumiskohas on märgitud, kas tulemas on poiss või tüdruk.

hiina2.jpg

Poiss ✓

Selle kohta olen ma muidugi kuulnud ka seda eostamise vanuse juttu. Tulemus sellest aga hetkel ei muutu.

Jaapani meetod

Jaapani meetod võtab lapse soo määramisel arvesse viljastamise kuu ning mehe ja naise sünnikuud. Jaapani meetodi puhul on kasutusel kaks tabelit, mille abil saab teada, kui suure tõenäosusega sünnib poiss või tüdruk.

Esimese tabeli abil saad teada perenumbri. Kuidas perenumber leida? See on lihtne. Vaata tabelist mehe ja naise sünnikuu ning veeru ja rea ristumiskohast leiad numbri.

art158-1.jpg

Teise tabeli puhul tuleb tabeli ülemisest reast leida perenumber, mille esimese tabeli abil kindlaks tegid. Seejärel otsi perenumbrile vastavast veerust viljastamise kuu. Samalt realt tabeli keskelt on näha, kui suure tõenäosusega sünnib poiss või tüdruk.

art158-2.jpg

Meie perenumber on 12 ja kuu on veebruar, seega 1:2. Et siis suht 50:50 tulemus 😀

Nagu selgub, peaks meiega detsembris liituma pisike prints. Eks see siis esmaspäeval paistab. Ausalt, ei jõua ära oodata 🙂

Kui tahate näha, mida tabelid meile Tikrikest oodates ennustasid ja lugeda ka vanarahva tarkuseid, millel ma praegu ei peatunud, kliki SIIA.

EDIT: Peaaegu oleks unustanud kirjutada sellest, mida sõrmuse käe ja kõhu kohal hoidmine näitas – tüdruk ✓. Kusjuures kui mul Tikrike juba olemas oli ja me seda viimati tegime näitas sõrmus jumala kindlalt mulle järgmiseks ka poissi. See sõrmuse teema huvitabki mind enim, et kas läheb täppi või mitte.

Et siis kui kui niidi otsa seotud sõrmus teeb käe kohal ringe, on oodata tüdrukut, kui kiigub edasi-tagasi, on oodata poissi. Ja kui niidi otsa seotud sõrmus kiigub kõhu kohal edasi-tagasi, on oodata tüdrukut, kui teeb ringe, siis on oodata poissi. Ehk siis vastupidi on käe ja kõhu kohal.

Rasedus

Bumpdate #2

Eile käisin kuklavoldi ultrahelis. Seekord tundub aeg kuidagi palju kiiremini minevat kui Tikrikese ajal. Võib-olla on asi selles, et seekord ma läksin tunduvalt hiljem arstile ja siis nad peavad kõik asjad lihtsalt nö kiiremini tehtud saama.

Beebiga on kõik hästi – kaks kätt, kaks jalga, süda lõi ilusti, selgroogu ja ninaluud näidati ka mulle. Et kõik on ilus, mis olema peab. Kuklavolt pisut pisem kui Tikrikesel. Haa, juba ma võrdlen oma lapsi 😀 Platsenta jälle eesseinas, seega liigutustega läheb ilmselt veel aega.

Esmakordselt juhtus minuga aga see, et muudeti Beebi sünnitähtaega, sest mõlema UH ajal on ta nädalake väiksem olnud. No nagu ma rääkisin, et peale Tikrikese sündi polnud asjad siiani paika loksunud. Uus TA tundub tõenäolisem küll, mis nüüd on siis 01.12 (enne oli 24.11). Et siis hoopis detsembribeebi ilmselt. No see on ilusam kuu ka muidugi..

Otsustasin, et seekord käime seal 3D ultrahelis ka ära, sest no kuna ma ei kavatse rohkem enam kunagi rase olla, oleks kogemuse mõttes täitsa vahva. Laseme looteanatoomia seal teha, lisaks kohalikule. Ilmselt seal saame isegi enne tehtud.

Oh, ma olen nii õnnelik oma laste üle !

Rasedus

Kapist välja

Nüüdseks olen ma sellest juba kõigile oma tähtsamatele inimestele rääkinud ja seljataga on ka esimene ämmaka visiit. Et siis noh trummipõrin ja fanfaarid – novembris liitub meie perega tutikas beebi !

Alustame algusest. Rasedustest sai tehtud juba kunagi aprilli alguses. Mul ei olnud ühtegi sümptomit ja ma ei osanud kuidagi kahtlustadagi, et ma võiksin rase olla. Päevad polnud ära jäänud ega midagi, sest peale Tikrikese sündi olid mul need üldse väga kummalised ja “neile loota ei saanud”. Testi tegin ma ka üldse ainult selle pärast, et Tikrikese ootusajast oli jäänud üks vedelema ja seegi oli aegunud juba oktoobris. Kui ma selle siis ühel hommikul ära tegin ja see mulle kurjakuulutavalt kahte triipu näitas, pidin ma päris tõsiselt istuli kukkuma. Vaatasin põnnile otsa ja ütlesin, et ta saab vist ametikõrgendust. I. ütles, et see aegunud test valetab. No ei valetanud.. Tegin ikka värskeid teste ka paar tükki 😀

Kui nüüd pisut ka nendel esimestel kuudel peatuda, siis näiteks enesetunne on küll kõvasti parem kui Tikrikese ootusajal. Esimesed päevad kui mu “lemmik” iiveldus lajatas, kallistasin ma kaks ööpäeva potti küll, aga peale seda tõmbas oluliselt tagasi ja ma olen piisavalt tihti süües võimeline täiesti normaalselt funktsioneerima. Mõned korrad on ikka potikallistamist veel ette tulnud, aga mitte midagi ligilähedastki esimesele rasedusele, mil ma sisuliselt kuu aega järjest voodis vegeteerisin. Sellel paaril esimesel päeval tundsin ma ennast põnni ees muidugi väga süüdi, sest nii kui ma ennast liigutasin, tahtsin ma sisuliselt ära surra. Mõtlesin isegi, et peaks lapsehoidja vist võtma. Õnneks polnud vaja..

Kiire arvutus näitab, et laste vanusevahe tuleb umbes-täpselt 1,5 aastat. Ma seda omale veel päris hästi ette ei kujuta, aga no on enne mind hakkama saadud, saan ka mina. Tikrike on muidugi paras tornaado, aga loodetavasti on novembriks ikka pisut mõistust ka pähe tulnud. Ja no kui pole, küll me siis ka hakkama saame, sest no mis valikud meil veel on ? 😀

Esimene ämmaka visiit oli vahva. Tema esimene küsimus oli , et no lähme uuesti sünnitama või. Ma vastasin, et no õnneks selleni on ikka veel aega. Aga üldiselt olid kõik analüüsid korras, isegi hemoglobiin oli täitsa kõrge, mida ma ise arvasin, et võib madal olla. Tikrikese imetamist praegu lõpetada ei kästud, et vaatame kuidas edaspidi näidud on. Ahjaa, mind jälgib sama ämmakas, kes Tikrikese ajalgi.

Seekord ma iganädalasi kokkuvõtteid ei tee, sest noh been there, done that, eksole.

Beebiblogi · Rasedus

41. rasedusnädal ehk viimane rasedapostitus

Otsustagu Beebi mis tahes, aga mina ei kavatse enam ühtegi nädalapostitust kirjutada. Praeguse seisuga tundub, et sünnilugu ei saa ma ka veel niipea kirjutada, aga no ma püüan siia paar sõnaga selle 9 kuud kestnud tralli kokku võtta. Mingit “Ootused & reaalsus” postitust ma väga kirjutada ei oska, sest mul polnudki mingeid erilisi ootusi enne rasedust..

Ootused/kartused & reaalsus:

  • Lootsin, et saan tööl käia kuni lõpuni välja, mis sellest, et tegelikult ei kujuta ma ette, kuidas ma oleks need 12 tunnised päevad jalgel vastu pidanud. Öötööst oleks ma pääsenud, sest tookord ajasime juba neid poole kohaga töötamise asju, aga siis tuli 18.nädalal “väike” tagasilöök, mis mind haiglasse saatis ja seega jäin hoopis kohe haiguslehele.
  • Kartsin juurde võtta 20 kilo. Nagunii olin ma juba enne nagu väike vaalapoeg, siis kartsin, et lõpuks ei suuda ma enam varbaidki liigutada, sest ma olen nii paks. Samas lootsin pääseda kuskil 10 kiloga. Reaalsuses pääsesin seal kahe vahel oleva numbriga, mille suhtes pole ka päris kindel, sest oma algkaalu ütlesin selle järgi, mis ma kodus sain ja ämmakas kaalus mind alati riiete kaalu maha arvestamata. Lisaks sellele näitasid kodukaal ja arsti kaal totaalselt erinevaid numbreid. Tegelikult vahet pole. Ma väga ei muretse, osa jätan nagunii haiglasse..
  • Kartsin, et pärast olen nagu triibuline tiigriema. Samas lootsin üsna kergelt pääseda, sest räägitakse, et see on ka kuidagi geenidega seotud. Reaalsus on see, et ma olekski päriselt triipudest pääsenud kui Beebi oleks otsustanud sündida kuskil 37.nädalal, sest just täpselt pärast seda ma oma esimesed triibukesed sain. Aga noh, las nad siis olla, sest tegelikult ei ole mõte neist mind kunagi väga häirinud.
  • Pelgasin väga, et ma saan omale “selle rõveda välja punnitava rasedate naba”. Ei saanud, haa !
  • Seal haiglas olles hakkasin ma kartma ka enneaegset sünnitust, aga mida aeg edasi, seda väiksemaks see hirm jäi ja praeguseks hetkeks on mu rasedus hoopis üle kantud.
  • Tahaks öelda, et ma kardan sünnitust ka, aga no ma olengi selline “pea ees tundmatusse” ja seega ei oska ma seda kuidagi eriti karta, sest no pole õnnestunud siiani veel kogeda. Teiste sünnilood minus ka erilist hirmu ei tekita, sest ma olen nii realistlik, et ma tean, et nagunii kellegagi üks ühele midagi ei ole. Ma tean, et on valus, aga no ma usun, et seda teab ette nagunii iga rase/sünnitav naine ja keegi ei loodagi väga ilma selleta pääseda.
  • Küll aga pelgan ma natukene seda, mis saab edasi. Ma tean, et kõik tuleb nagunii loomulikult ja nö töö käigus, aga ikkagi.. Õnneks on mul seda beebide hoidmise kogemust küll ja päris esimest korda ma last kätte ei võta. I. samamoodi on selle beebi osa juba korra läbi teinud. Saame hakkama 😀

Otsustasin, et siia postitusse sobib see “kõhupiltide kokkuvõte” paremini kui eelmisesse.

Desktop-001

Üleüldse viimased päevad on selline tunne olnud, et nagu midagi hakkaks lõpuks toimuma ka, sest kui ma eelmine kord polnud kindel, et see ikka limakork oli, mida ma nägin, siis nüüd olen ma küll kindel, et eile ja täna just sellega tegemist on olnud. Lisandunud on ka õrnad alaselga löövad valud, aga ma poleks üldse imestunud kui Beebi ennast ikkagi oodata laseb ja ma jõuan esmaspäeval veel esilekutsumisele ka.. Ma muidugi looooooodan, et ta tahab ise nädalavahetusel tulema hakata.

Olgu, kuidas on, aga järgmine postitus saab olema sünnilugu. Seega jääb mul üle endale ainult edu soovida 🙂

Beebiblogi · Rasedus

40. rasedusnädal – viimane ämmaka visiit

550_week40-42_watermelon_101995878

Natuke suurem arbuus – Beebi on umbes 48 – 56 cm pikk ja kaalub umbes 3200 – 4100 g.

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Sümptomid… Igikestev väsimus/unisus, sümfüüsivalu, emotsioonid, kerge ärrituvus jne.

Laupäeval (14.05) käisime korra Tartus. Teel sinna ma korra mõtlesin küll, et nüüd hakkan sünnitama ka, sest suure megaehmatuse tagajärjel sain ma omale üsna valulikud toonused, aga see kõik rauges koos minu rahunemisega. Kõik sai alguse sellest, et Põltsamaalt läbi sõites (sealne 70 ala) meie ees kaks autot otsustasid omavahel natuke jõudu katsuda. Auto#1 sõitis auto#2-st selles kohas mööda, kus tegelikult vasakule pööratakse ja #2-le ei mahtunud see hinge, mistõttu tegi nö rammiva liigutuse, mille peale siis see möödasõitu sooritanud auto#1 pidurid auto#2 ees blokki lõi, mis omakorda tingis ka viimase äkkpidurduse. Ja siis tulime sealt meie.. I. sai ikka pidama õnneks ja sõitis kõrvale neile. Mina olin küll infarkti äärel ja siis ma natuke aega valutasin seal autos. Õnneks või kahjuks niipea, kui ma ise maha rahunesin, jäid ka toonused järgi.

Pühapäeval (15.05) oli meil plaan Beebi välja meelitada ja läksime ATV-ga mutta müttama. Meil oli väga lõbus ja Beebi pistis ka vahepeal varbaid ribide vahele, aga muidu on tal vist nii hea olla, et ei hakka veel kuskile tulema.

IMG_20160515_195611

Kolmapäeval (18.05) käisin viimast korda ämmaka juures. Kõik proovid ja asjad on jätkuvalt korras, jääb üle ainult oodata, millal Beebi tulla soovib. Ja kui ei soovi, siis selleks puhuks sain selle “kurikuulsa” esilekutsumise lehe ka. Seega kui enne midagi ei toimu, siis 30.05 kindlasti hakkab toimuma. Avaldas lootust, et ehk ikka soovib ise tulema hakata. Mina loodan ka.. Põhimõtteliselt võin ma vist siis oma kaalutõusu ja asjad ka kunagi kokku arvutada. Või no rohkem polegi midagi arvutada, sest kõhu ümbermõõtu pole mul kunagi võetud. Aa, seekord oli kaal tõusnud 200g ja epk kasvanud 2cm ehk siis viimane vastas 37.nädalale. Ei olegi päris hiiglane äkki..

Üldiselt enesetundest rääkida, on nii, et päeval pole hullu midagi – pole väga raske jne. Aga nii kui aeg jõuab selleni, et peaks hakkama magama minema, tekivad järsku kõik maailma hädad külge – ei saa pikali olla, ei saa püsti tõusta, ei saa selili lamada, ei saa külili lamada. Mida kiiremini magama jään, seda rutem läheb kergemaks.. Ja siis hommikul ärkan ikka oma voodis ja tean, et õhtul kordub kõik taas. Oeh.

Tegelikult võiks Beebi nii tubli olla ja hakata päeval sündima, mitte öösel. Aga no arvestades seda, milline suslik ta juba praegu on, siis ma ei usu seda. Ajab mu raudselt keset ööd üles jne.

Vahepeal ma täiesti kadestan I. magamisoskust. Tal on töö, kus talle võib põhimõtteliselt 24/7 helistada ja pahatihti tähendab see, et koos temaga ärkan ka mina. Aga kui see ärkamine toimub hommikupoole, siis on 98% tõesnäosus, et mina enam magama ei jää, aga I. räägib jutud ära, paneb kõne kinni ja magab südamerahuga järgmise kõneni. Ja see telefon karjub kõvasti.. See on kindel, et kui ta telefon tulevikus Beebi üles ajab, siis paneb ta ise ta uuesti magama. Mind jätab täiesti külmaks (I. suhtes 😀 ) kui kaua see aega võtab ja kas ta sellepärast tööle hiljaks jääb kui ta mitte midagi ette võtta ei kavatse selle telefoni, telefonihelina või ma ei tea millega.

Ükspäev ma jäin selle vastsündinute haiglas külastamise peale mõtlema ja jõudsin järeldusele, et kui keegi minu käest küsiks, siis ma pigem eelistaks, et keegi ei tuleks meid sinna segama. Muidugi olen ma ise ka külas käinud haiglas, aga tegelikult kui ise nüüd peagi selles olukorras olla, siis tundub selline tüütu kohustus neid külalisi seal vastu võtta. Ise näen välja nagu rääbakas ja alles harjun uue olukorraga ning siis on järsku palat rahvast täis. Tulge siis kui ma mõnda aega kodus ka juba olukorraga harjuda olen saanud.. Ärge nüüd solvuge, eks te tulge kui peate, aga ärge kauaks jääge. Ma ei usu, et ma kuigi külalislahke suudan olla seal. Pean I.-le ütlema, et seisku nagu valvekoer uksepeal ja ärgu kedagi sisse lasku. Veel parem, ma ei ütle üldse kellelegi, et millal ma haiglasse lähen 😀

Selle viimase lausega seoses: Tegelikult on jube tüütu kui kõik pidevalt küsivad, et noooooh, kas ma juba hakkan minema ja miks ma veel kõnnin jne jne. Tänks, but you’re not helping.. Kui oleks minu teha, oleks ma juba ammu ära käinud. Ja kui me lähme, küll me anname teada ja ausalt ei hoia Beebit pärast ka peidus. Ei ole vaja 2x päevas küsida, see ei kiirenda protsessi mitte kuidagi. Aa, kõndida kavatsen ma ikka pärast ka, mitte järksu roomama hakata 😀

40

Beebiblogi · Rasedus

39. rasedusnädal

550_week39_watermelon101995863
Parents.com

Arbuus – Beebi on umbes 48 – 53 cm pikk ja kaalub umbes 3200 – 3600 g.

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Mingid erilised sümptomid mind hetkel ei kiusa, välja arvatud see sümfüüsivalu, nagu väike pingviinike olen vahepeal. Pean vist üle õla sülitama, et mind siiani tursed külastanud pole. Sama oleks ma saanud venitusarmide kohta ka öelda kui Beebi oleks suvatsenud paar nädalat tagasi meiega liituda..

Tegelikult võib vist viimase nädala liigse emotsionaalsuse ka sümptomite alla lugeda. I. küsis naljatades, et kas üle ei peaks hakkama juba minema või. No ma ei tea, ainult hullemaks läheb. Ei tea, kas Beebi sünniga läheb asi paremaks või ikka endiselt hullemaks ?

Lõpuks ometi olen ma siis arbuusi alla neelanud.. Olgugi, et mul on “alles” 39. nädal, on mul tunne, et ma olen igavene rase ja Beebi ei taha kunagi välja tulla. Topib mulle aina oma varbaid ribide vahele ja ei saa üldse aru kui ma talle räägin, et kui ruumi vähe, siis suur ja lai ilm ootab juba mitu nädalat.

Ükspäev keegi meie beebigrupis küsis, kuidas keegi reageeris kui sai aru, et nüüd lähebki asjaks. Ma siis jäin korra mõttesse ja mind tabas täpselt samasugune hirm tundmatu ees nagu siis kui ma hakkasin USA lennukile astuma. Tegelikult ei oska ma seal ju midagi karta, sest pole varem kogenud, aga ilmselt see ongi see, milleks ma seda eespool nimetasin – hirm tundmatu ees ja hirm selle ees, et peale Beebi sündi pole miski enam samamoodi nagu on olnud siiani. Muidu üldiselt mind need sünnilood ja asjad ei häiri, et nii valus oli jne. See on paratamatus. Õilsa eesmärgi nimel, eks..

Ühesõnaga ma korraga ootan, et juba Beebiga kohtuda, aga samas loodan seda kõike veeeeel naaatukene edasi lükata.

Kuna seekord enamik juttu ümber mõtete sünnituse osas paistab keerlevat, siis siit ka küsimus, kas teil kellelgi on sünnitusplaan ka olnud ? Ja kuidas selle koostamine käis ? Ja ka päriselt läks vaja ka ? Ämmaka juures ma pidevalt unustan neid olulisi asju küsida.

Muud juttu ka. Eelmine nädal ostsin omale (või no Beebile) kaua igatsetud lambanaha ka ära. Nii mõnus ja pehme on. Täitsa ehtne, mitte sünteetiline. Natuke nagu paneb mõtlema, et no ikkagi surnud talleke, aga no mis teha.. Vähemalt polnud tuttav lammas, muidu poleks loosi läinud. Ja kandelina ostsin ka millalgi. Loodetavasti Beebi ei protesti selle vastu.. Eks tuleb hakata varakult harjutama, sest ma üldiselt ei ole üldse vaimustuses sellest, et kuskil laatadel ja muudel üritustel vankriga käia.

Mõtlesin, millist lutipudelit soetada, sest no igaks juhuks võiks ju olemas olla ja vahepeal kavatsen ikka I. ka Beebiga koju jätta ja siis peaks ju süüa ka saama. Vaatasin selle Philips Avent pudeli poole. Selveris müügil ka. Väiksema peal on kirjas, et sünnist alates ehk 0+ ja suurem siis 1+ kuust alates. Mis neil peale suuruse vahet on, aru ma ei saanud. Lõpuks otsustasin väiksema pudeli kasuks, tundub mugavam. Lisaks ostsin 1+ lutid.

Pidevalt ketrab peas mõte, mida mul veel vaja on, mida ma pole ostnud.. No okei, vann on veel puudu, aga rohkem midagi meelde ei tule. Ahjaa, apteegikraami pole ka veel soetanud ja mulle omale ka asju, mida peale sünnitust vaja läheb. Aga ehk nädalavahetusel.

Vahetasin pesugeeli ka välja. Enne kasutasin Ariel’i, aga mõtlesin, et äkki see Beebi nahale liiga kange. Nüüd proovin Mayeri Sensitive pesugeeli. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub või see tegelikult ka ei pese eriti hästi ? Samas on mu jaoks üsna oluline ka pesu värske lõhn ja no voodiriided “lõhnavad” küll sedasi nagu ma poleks neid just pesnud ja üleüldse oleks pool elu pesemata olnud. Mis mõttega ma neid üldse pesen kui nad värskelt ei lõhna.. 😀 I. riided tundusid ka kahtlaselt “töökoha lõhnalised” peale pesu. Peaks seda Neutral’i pesugeeli ka proovima kuigi ma kardan, et see on samasugune lõhnatu asi. Millega teie oma beebide ja laste riideid pesete ? Sellel ei oleks ka mõtet, et ma meie pesu pesen Ariel’iga ja Beebi pesu mõne ökoma asjaga, sest pesumasinasse koguneb see jama ikka samamoodi. Ühesõnaga ma olen hädas.. Pesu pesemisega on mul vist sama teema nagu nõude pesemisega, et kui vahend ei vahuta, siis ei pese ka. Sellepärast ma kasutangi endiselt Fairy’t ja no ei suuda loobuda ka kuidagi. Absoluutselt ebavajalikud kiiksud.