Mõttekäigud · Sõstrakese kasvamine · Tikrikese kasvamine

Laste omavahelised suhted ja muud mõtted

Ma ei tea, kas see on hea või halb, et põnnide vanusevahe on ainult poolteist aastat. Ma olen palju lugenud jutte, kus vanem hakkab kohe pisemat armukadedusest terroriseerima ja vanematel on palju raskusi asja kontrolli all hoidmisega.

Esimese nädala kohta võin ma öelda, et meil on läinud päris hästi. Sellised natuke nö tugevamad vopsud jm on pigem olnud tingitud sellest, et Tikrike on lihtsalt veel nii väike, et ta ei saa aru, et Sõstrake on veel väiksem ja talle ei saa peale toetada või teda ei tohi kõvasti kallistada.

Ausalt, ma pelgasin päris kõvasti, kuidas suurem väiksema vastu võtab, sest Tikrike on siiani olnud ju paras “emmekas”. Kartsin, et tal on väga raske sellega leppida, et nüüd koondub enamik mu tähelepanust Sõstrakesele. Aga tundub, et vähemalt algus on sujunud oodatust paremini (ptüi ptüi ptüi). Kindlasti on suur abi siinkohal olnud sellest, et I. on ka kodus ja seega kui on midagi vaja teha, saab üks meist kohe reageerida ja Tikrike pole sunnitud ootama kuni ma õekesele näiteks süüa annan. Eks paistab, kuidas asjad siis sujuvad kui I. tööle tagasi läheb ja mina pean 100% kõigega ise toime tulema.

Tikrikesest veel natuke rääkida, siis viimasel ajal on eriti öösiti hakanud ta halvemini magama. Üks õhtu ta ei tahtnudki I.-ga magama jääda. Läksin siis ise, aga mõne aja pärast hakkas Sõstrake teises toas nutma ja kui ma ära läksin, tuli lohutamatu nutt. Haarasin siis tirtsu kaenlasse ja kolisime Tikrikese kõrvale. Saime ta magama ja pool ööd teises toas magatud kui kell 5 hommikul pidime uuesti tulema teda lohutama. Saatsime siis I. teise tuppa ja ise jäime poisi juurde.

Tundub, et Tikrikesele hakkab asi nüüd, teisel nädalal, kohale jõudma, et see pisike kägisev ja minu küljes rippuv inimesehakatis päriselt ka jääb meiega siia elama. Eks ma jõudumööda püüan ennast nii palju Tikrikesele pühendada kui võimalik, aga on näha, et ta kardab (?) pidevalt, et mina või I. lähme kuskile ilma temata minema.

Muudel emotsioonidel peatuda, siis minul käivad need küll meeletu kiirusega üles-alla. Kojusaabumise päeval võtsin Tikrikese esimest korda üle mitme päeva sülle ja hakkasin lihtsalt nutma. Seda sellepärast, et mulle tundus, et minu esimene beebi on üle öö kuidagi liiga suureks kasvanud. Enne haiglasse minekut ei olnud ta veel üldsegi nii suur ja see avastus tegi parajalt emotsionaalseks. Siinkohal ma ei tohi muidugi unustada, et tegelikult on ta ikkagi veel väike, hoolimata sellest, et ta tundub suur.

Üle mitme päeva Tikrikest ise ööunne pannes ja unelaulu lauldes hoidsin ka kõigest väest pisaraid tagasi. Oeh.. Vahepeal on küll tunne, et seda lärmi ja virnat on nii palju, et ei tea, kuhu poole joosta. Aga no eks iga päevaga läheb kergemaks. Läheb, eks ??

Advertisements
Mõttekäigud · Rasedus

Ma enam ei jaksa

Tähtajani on jäänud nädal. Iga päevaga tunnen ühe enam, kuidas ma lihtsalt ei jaksa. Ei jaksa enam rase olla, ei jaksa ära oodata, millal Beebi sünnipäev, ei jaksa Tukrikesega mängida, ei jaksa ära oodata, millal saame hakata rahulikult neljakesi uue elukorraldusega harjuma. Et siis lühidalt, mitte midagi ei jaksa. Koristamisest ja söögi tegemisest ei räägi parem üldse.

Iga päevaga ma tunnen, kuidas ma ärritun iga väikese asja peale ühe enam. Seda nii I. kui ka Tikrikese suunas. Lihtsalt nii kopp on ees. Tahaks selle asjaga juba ühele poole saada ja rahulikult edasi elada. Ma ei taha selline närvipundar olla enam. Ei jaksa lihtsalt. Aga ei saa sinna midagi parata ka. Ärritab nii valesse kohta jäetud taldrik kui ka vales kohas olev mänguasi.

Lisaks sellele tunnen ma ennast vahelduva eduga Tikrikese ees nagunii kohutavalt süüdi. Tunnen süüd, et ma ei jaksa temaga tegeleda nii palju kui ta seda soovib ja veel rohkem tunnen ennast süüdi sellepärast, et nagunii jääb mul aega tema jaoks alguses veel vähemalt. Ja siis ma sunnin ennast takka ja olen pärast veel rohkem ärritunud.

Seda “vingu ja hala” võiks ma veel vaata et lõputult jätkata. Oeh..

Mõttekäigud

Milliseid talveriideid lapsele valida?

Nagu ikka, tuli talv ja lumi ootamatult. Tavaliselt juhtub see küll autoomanike jaoks, aga I. on juba hoolitsenud selle eest, et mu autol talverehvid all oleks. Seega jääb minu mureks hoolitseda, et Tikrikesel oleks ka talvevarustus olemas. Aga seda ei ole.. Sest kogu aeg oli aega küll ja veel.

Nüüd ma olengi kimbatuses, millist talvekombekat talle valida. Ühe olen ma selgeks omale suutnud teha ja see on, et vatiinist meritähte ma temast ei tee ehk Lenne ja Huppa on minu jaoks üsna välistatud. Õnneks või kahjuks ei meeldi mulle nende mustrid ka. Aga pigem on asi ikka lapse mugavuses. Ei tundu eriti ok panna lapsele paksu talvekombekat bodi ja sukapükste peale selga. Pigem tundub mõistlik kihiline riietus. Aga mida ma siin riietan kui laps ennast nagunii eriti liigutada ei saa.. Muidugi võib ju olla, et ma teen eelnimetatud firmadele ülekohut, aga vähemalt mulle on selline mulje jäänud.

Vahepeal vaatasin ka Lassie kombesid, aga need tunduvad eelmistega üsna sarnased. Või ?

Järgmisena hakkasin vaatama Didriksons’i kombekate poole, et neid kiidetakse küll. Need ei tundu ka sellised vatiinikuhilad olevat. Lisaks võib ju loota, et Tikrike kasvab aasta jooksul ainult nii palju, et saan sama kombe talle ka järgmisel talvel selga panna, sest neil pidavat olema sees mingid õmblused, mille saab lahti harutada ja voilaa! terve suurusnumber lisaks. Samas on nende mõõdud nii harjumatud, et mul pole aimugi, kas peaks võtma 80 või 90 suuruse kui praegu kannab Tikrike enamasti 86 suuruses riideid. Osad ütlevad, et on suure kasvuvaruga ja seega tunduks 80 nagu hea küll.. Eks peab kuskilt tellima nii ühe kui teise ja alati saab ju mitte sobiva tagasi saata 😀

Ah kui jutt juba talveriietele läks, ei saa ma mainimata jätta midagi, mida ma pole kunagi mõistnud. Nimelt seda, kuidas pidevalt otsitakse ostu-müügi gruppides lastele talveriideid lasteaeda trööpamiseks. No et ei pea olema korralikud jne. Okei, vb nad ikka otsivad selliseid, mis on oma soojapidavuse ja vetthülgavuse jne omadused säilitanud, aga lihtsalt ei soovi 100+€ maksta. Suvaliste nartsude lasteaeda õue lumehange selga panekust ma aru ei saa (muidugi kodus lumehanges ei peaks ka mingid nartsud seljas olema, mis kohe läbi vettivad). Laps veedab ju lasteaias üldiselt 5 päeva nädalas. Ma ei tea kui kaua õues viibitakse, aga no oma tunnike kindlasti, eks? Aga kui lapsel esimese 10 minutit jooksul riided märjad on, siis “vist” pole eriti meeldiv olla.. Et no ma ei tea. Lasteaias peaks õueriided küll olema väga heade omadustega. Linnapeale kohvikusse ja poodi minekuks ei ole ju vaja lapsele selga panna neid kõige paremaid kombesid, sest no üldiselt liigutakse ju autoga ja siis hakkab seal lihtsalt palav. Poes jm muidugi nagunii.

Jah, mul laps veel lasteaias ei käi ja võib olla tuleb ühel päeval oma sõnu süüa, aga ma isegi ei salli seda kui mul on külm ja jalad märjad. Seega vaevalt küll ma nüüd lapse seda kannatama panen.

Mõttekäigud

Veel natuke lapsekandmisest

Millalgi ma kirjutasin oma teest lapsekandmiseni ja kui FB Kärusõltlaste grupis minust sõltlast ei saanud, siis Lapsekandmise grupis võib see vabalt juhtuda.

Ma siiani olen kootud linu pigem peljanud, sest alguses Tikrikesele lina valides jäi mulle kuskilt silma lause, et trikoolina on algajal kergem kasutada ja siduda ning ega ma tahtnud oma elu seega keeruliseks ka teha. Nüüd aga, kus ma Beebi#2-le kandmisvahendeid soetan, olen ma hakanud järjest rohkem mõtlema kootud linale, sest no põhimõtteliselt päris 0-st ma ju enam ei alustaks. Nagu ma aru olen saanud, saaks ma tegelikult sama linaga ka Tikrikest kanda kui võtta sobiva tihedusega (?) lina. Et siis üks selga ja teine kõhule ning #wearallthebabiesandtoddlers 😀

Seoses selle kasvava linavaimustusega olen ma mõelnud hoopis lapsekandmise jope soetamisele kahe lapse vankri asemel. Ma kõiki plusse ja miinuseid pole veel enda jaoks lahti mõelnud, aga iseenesest see ilmselt halb plaan ei oleks.

Vankri kahjuks räägib see, et ega ma kodus õue lapsi korraga magama ikka ei jäta ja kui oleme maal, saan ma nad panna eraldi kärudesse uinakut tegema, vajadusel lausa teine teisele poole maja. Jalutada saab ju ideaalselt nii, et üks magab linas ja teine kärus, sest Beebi#2 magab alguses nagunii palju ja kui ma meenutan Tikrikese beebiaega, siis mingil hetkel sobis talle ainult konkreetselt minu peal uinaku tegemine, mida teine nüüd ilma lina või kotita teha ei saaks, sest poolteiseaastane tahab ka oma osa mu tähelepanust.

Need erinevad head ja kasulikud FB grupid on saatanast. Ausalt. Ma olin nii veendunud oma soovis see Bugaboo Donkey Duo osta, aga nüüd enam ei ole. Appi noh ! 😀 Ja no olgem ausad, see linatamise variant on ikka kõvasti odavam kui vankri soetamine..

Mis tundub mõttekam ?

Kärud/vankrid · Mõttekäigud

Kahe lapse käru – jah või ei ?

Umbes alates sellest ajast kui ma sain kinnitust, et meie perega tõepoolest liitub uus pisike inimene, olen ma pead murdnud teemal – osta kahe lapse käru või mitte.

Kui mõtlema hakata, siis ega neid “vastu” argumente väga polegi. Tikrikese ja Beebi vanusevahe saab olema umbes-täpselt 1,5 aastat ja kindel on see, et esimene nagunii ei jaksa sel ajal veel pikki vahemaid kõndida, veel vähem jõuab ta teha seda lumes sumbates. Samas ei kujuta ma seda ka ette, mis saaks kui Tikrike suvatseks ennast näiteks minu käest lahti tõmmata ja teele joosta või jonnima hakata või ükskõik milline mõeldav või mõeldamatu stsenaarium. Seega seda kõike arvesse võttes on vastus – jah, me ostame kahe lapse käru.

Hakkasin ma neid siis mingil hetkel vaatama ja umbes kahe sekundi jooksul suutsin totaalselt ära armuda Bugaboo Donkey Duo’sse. No miks seda küll vaja oli..

Ma loodan, et ma ei liialda kui ma ütlen, et see tundub absoluutselt ideaalne 😀 Alustades selle värviga ja lõpetades sellega, et selle saab teha ka ühe lapse käruks, mis tähendab, et ma võin südame rahuga oma Hartan’i müüki panna ja ei pea omale koju käruparki tegema, mis nagunii kuskile ära ei mahuks. Üks asi, mis selle käru juures mind kulmu kergitama pani, on hind, aga ma püüangi läheneda sellele nii, et no siis polegi rohkem midagi vaja ju kui ainult seda ühte.

Tundub ratsionaalne ?