Meie jõulud 2016 #2

Märkamatult on läbi saanud juba pea pool jaanuari ja ma pole ikka suutnud ennast kokku võtta, et meie teisest jõulupeost ka kirjutada. Või oli see tegelikult pigem aastavahetuse- ja nääripidu.

Nagu kunagi juhtus, otsustas üks mu õdedest valida omale sünnipäevaks 31.detsembri. Küll ta kord oskab hinnata sellele järgnevat vaba päeva.. Juba aastaid on meil tavaks sellel puhul väike istumine teha, et alguses sünnipäev ja pärast sujuvalt aastavahetus. Olen kunagi nooremana (kõlan nagu 50-aastane) vaielnud küllalt, et mul teised plaanid jne. Oh jah. Nüüd on nii mõnus perega rahulikult olla.


Lehtse jõuludest eeskuju võttes kupatasin meie 4 põlvkonda ka ühele pildile kokku. Küsisin isegi enne luba, kas võin üldse nende pilte siia panna 🙂

Kuna samale ajale jäävad veel näärid ka, teevad täiskasvanud omavahel loosipakke. Lapsed saavad nagunii ka kingitusi. Tikrike sai laulukoera ja rõngatorni. Nagu umbes 90% meie beebigrupi lastest. Ilmselgelt pole väga palju asju, mida samavanadele lastele kinkida. Meie kingitused on rohkem sellised pudi-padi.

Ega tegelikult midagi väga kirjutada polegi. Rohkem vaadake pilte. Aga väga mõnus istumine oli seekord, jäime isegi ööseks. Keskööl lasime rakette ja olime niisama mõnusad.

Aadressidest, kaartidest ja kirjadest

Seoses lusikapeoga tuli mul üks naljakas seik meelde, mis omakorda meenutas veel mõningaid juhtumisi.

Hea, et me lusikapeo kutse üldse enam-vähem õigeks ajaks kätte saime. Ma olen vist postkontori töötajad ikka täitsa segadusse ajanud oma aadresside ja asjadega. Lugu selline, et sissekirjutus on mul Väätsa vallas, seega peaks kõik sellised kirjad minema tollele aadressile. Aga postkontor teab, et tegelikult elan ma Paides. See on kasuks ka tulnud, sest kõik valesti kirjutatud aadressiga asjad tulevad mulle ikkagi koju. Selle kutsega oli aga selline nali, et miskipärast jõudis see minuni nädal aega hiljem. Ümbrikul oli peal sissekirjutuse aadress ja lipikuga minu päris aadress. Ei tea, kas nad sõidutasid seda nädal aega edasi-tagasi ja ei suutnud otsustada, kuhu see panna ? Hea vähemalt, et ma seda päris sama päeva hommikul ei saanud või üldse järgmine päev näiteks.

See on ka naljakas, et esimene vallast saadetud kiri läks hoopis mu ema juurde, ta elab samas külas, kus mul sissekirjutus on ja kunagi ma ikka elasin ka seal. Tollel ümbrikul oli ka ju kirjas mu sissekirjutuse aadress, mitte mõni vale. Ma mäletan, et kui ma ema juures veel elasin ja postkaartidega tegelesin, saabusid kõik kaardid sedasi, et neile oli postkontoris peale kirjutatud mu ema perekonnanimi. Ma ei teagi, mis selle põhjus täpselt olla võis. See, et postkast oli tema nimel ? Mingil hetkel see õnneks lõppes.

Kui ma siis Paidesse kolisin, hakkasid kaardid ikka õnneks õigesse kohta tulema. Kui ma I. juurde kolisin, aga üks mu kaardisõbranna ikka eelmisele aadressile kaarte saatis, tulid need ka õnneks õigesse kohta. Ükskord sain ma kaardi, kus polnud mu tervet aadressigi peal – ainult nimi, linn, postiindeks ja riik. Ometi sain ma selle kätte. Siis hakkas natuke jube küll, et postkontori töötajad teavad nii hästi, kus ma elan 😀

Ilmselt peaks ma mingi aeg postkontorist läbi astuma ja natukene selgitama neile, kuidas need lood mu aadressi(de)ga lõppude lõpuks on..

Jõuluootus ja kingi-ideed

Ma ei ole vist ükski aasta olnud nii suures jõuluootuses kui sellel aastal. Mul on tunne, et kuuse võiks juba homme päev tuppa tuua, rääkimata kingituste ostmisest. No okei, selle esimese jaoks võib ju veel piiiisut vara olla, aga kingitustest rääkimiseks ei ole kunagi liiga vara, sest ma lihtsalt armastan kingitusi. Eriliselt armastan ma kingitusi teha, aga no neid saada on ka igavesti vahva.

Kõige suurem küsimus on sellel aastal mu jaoks see, mida kinkida meie pisikesele Tikribeebile, kes on selleks hetkeks juba peaaegu 7-kuune. Mõned asjad võivad natukene vanemale lapsele ka olla, sest sünnipäevani on tol hetkel veel aega maa ja ilm. Ma usun, et jõulude tähendusest ja kingitustest ta veel aru ei saa, ei hakka veel nii pea saama ka, aga ma ei suudaks teda eluilmaski kingitusest ilma jätta. Ma teen isegi kassile kingitusi.. Ja samahästi võiks siis ju mehega ka omavahel kingitusi mitte teha, sest me võiks neid iga päev niisama ka teha. Ja no sel juhul poleks üldse kinke vaja. Mitte kunagi, mitte kellelegi. Aga jõulde ajal kingid peavad olema, sest jõulud ju !

Aga tegelikult on minu vanemad juba välja mõelnud, mida kinkida. Ilmselt saab selle hüppelooma. Lisaks tahaksin ma Tikrikesele Fisher Price laulukoera ja mingit motoorikakeskust. Peaks midagi I. vanematega ka kunagi arutama. Tegelikult ei ole mul õrna aimugi, millega üks 7-kuune mängida võiks.

Desktop.jpg

Mina aga leidsin ükspäev Instagram’ist väga ägedad Kiigik’u kiiged (nende FB leht). Need on nii nunnud ja mõnusad, et arvatavasti meie üheks jõulukingiks ongi see.

Nendest asjadest piisaks ilmselt küll ja veel. Kõigega ta nagunii korraga ei mängi ja mõne asjaga võib üldse pisut kauem aega minna. Ilmselt see laulukoer oleks üks esimesi asju, mis kasutust leiaks. Kiik läheb kasutusse alles siis kui ta juba istuda oskab ja seda natuke kauem kui paar minutit teha jaksab.

Minu perega on lihtne, sest me teeme loosipakid, et igaüks ennast päris pankrotini ei ostleks, hinnapiir on ka ette antud. Loosipakkidest jäävad lapsed välja, sest nemad saavad nagunii kinke ja lõppude lõpuks oleks nende tehtavate kinkide ostmine ikka vanemate õlul. I. peres soovitasin ma ka ükskord loosipakke, aga see oligi ainult üks aasta. Võib olla oleks pidanud järgmine aasta uuesti mainima.

Aga kui veel natukene jõuluootusel peatuda, siis ma üldse ei jõua ära oodata, et saaks juba hakata jõulutulesid tuppa üles panema jne jne. Aga samas, kes mind keelab. Tellisin sellel aastal lõpuks need valguspallid ka ära, ei jõua ära oodata, et kätte juba saaks. Panen kohe üles ka. Eelmiste jõulude ajal suutsin ma ühed tulukesed juba läbi põletada, sest need põlesid mul alates detsembrist kuni veebruarini äkki. Ühel hetkel lihtsalt kustusid ära.

Mõtlesin, et peaks põnnist mõned jõulupildid ka äkki tegema ja siis laskma need kaartideks teha ning saadaks kellelegi. No eks paistab, kas ma teostuseni ka jõuan millalgi.

Ma nüüd ootan jõule edasi 😀

Ma ei taha enam õue minna.

Juhuks, kui keegi peaks elama mõnes akendeta kohas, oleks paslik mainida, et väljas on lumi. Päris palju lund kusjuures.

Läksin mina siis eile Tikrikesega jalutama. Vahemärkusena mainin, et vankriks on Hartan Topline S ehk siis ees on väikesed rattad.. No edasi võite ise arvata kui “vahva” mul kärutada oli. Ühestki hangest ma läbi ei pääsenud ja lõpuks kõndisin üldse sõiduteel.

Ma istun terve talve toas kui ma kiiremas korras omale suuri rattaid vankrile ei saa. Seni käin vanaema juures oma õe vana vankriga põnni sõidutamas, sest see oma suurte õhkkumm ratastega on nagu tank, mis läheb igalt poolt läbi. Oh mind küll.. Oli mul vaja neid väikseid rattaid üldse või ?! Jaaa, mhm, sest nii hea on ju manööverdada või poes käia sellega jne jne. Tõde on see, et ma olen neid pöörlevana kasutanud umbes täpselt kaks või kolm korda ja ainult poes, sest mulle käib närvidele, et vanker kuidagi “töllerdab” kui neid tänaval kasutada.

Moraal ? Talita esmaste mõtete järgi, sest ma ju läksin ikka suurte ratastega vankrit ostma tookord.. Oh jah, järgmine kord olen targem. Võib olla 😀

2016-11-02 07.40.13 1.jpg

Oh neid elu õisi.. Või no, seda minu oma.

Mäletate, alles eile ma kurtsin, et kell 7 ei ole inimlik ärgata. Jah, mina mäletan ka.. Seega otsustas Mr.Murphy mulle näidata, et tegelikult polnud sellel häda midagi, sest pool 6 on veel hullem ärgata. Tänks tõesti !

Kõik sai alguse sellest, et eile õhtul ei saanud Tikrike oma viimast uinakut teha. Pidi see uinumine olema u 17:30 – 18:00. Aga I. tuli koju ja nii kui põnn ukse taga tema häält kuulis, olid silmad plaks lahti jälle ja kõik. Siis kui hakkas uuesti kustuma, astus I. tuppa sisse ja oligi päriselt unele kriips peale tõmmatud. Ise ma olin ahastuses, sest ma teadsin, et see tähendab pärast väga suurt kisa, sest üleväsinud laps ei taha enam mitte midagi – ei magada, ei ärkvel olla, ei süüa ega ilma söömata olla.

Suure surma ja hirmsa kisa saatel suutsin ma ta lõpuks u 19:30 magama saada, omast arust siis seda uinakut tegema, mis pidi poolteist tundi tagasi olema ja kestma pool tundi. Aga siis millalgi oli kell juba saanud 21:00 ja ma sain aru, et siin vist on asi uinakust ikka väga kaugel ja kuidagi suutis ta hoopis ööunne jääda. Egas siis midagi.. Üles ma ei raatsinud teda ka ajada. See aga tähendas, et esimest korda ma ei tea kui pika aja jooksul, jäi ta näiteks ilma rpa-ta magama.

Ausalt, selle nimel, et ta ärkaks natukenegi inimlikul ajal, panen ma teda edaspidi ka hiljem magama, u 21:00. Minu poolest rääkigu need teadlased mida tahes, et 19:00 on kuni aastased lapsed kõige väsinumad või midagi. Ma täpselt ei teagi, mida nad räägivad. Las nad siis olla, sest pool 6 ärgates on hoopis emad väsinud ja sellest pole ka kellelegi kasu.

Kella keeramine on saatanast !

Tänks, kellakeeramine, et ma pean oma väsinud silmad nüüd kell 7 lahti vedama.. Eile juhtus see 7:30, mis justkui oleks olnud siis 8:30, aga samas ju nagu enam polnud ka.

Muidu möödus eilne päev üsna samamoodi nagu tavaliselt, kellaaegu silmas pidades. Lootsin, et õhtul pisut hiljem magama minnes, ärkab ta ikka 8 paiku, aga ei miskit, sest tema sisemine kell ütleb, et kell 7 ongi hoopis 8 ja Rise and shine ! Aga siis läheb tänane päev ka nihkesse ju. Või siis pean teda vägisi üleval hoidma, et uue õige aja järgi magama läheks. Või ikkagi siis tunnikese võrra asju nihutama ? Või jääbki ta kell 7 ärkama. Jumal hoidku selle eest !

Palun, lõpetage see jama !

Processed with VSCO with hb1 preset

Teleka vaatamine enne ja pärast beebi sündi

Ma olen eluaeg olnud üsna suur telekasõber. No eriti rasedus ajal, sest no mida muud mul siin päevad läbi teha oli, eksole.. Isegi kui ma otseselt ei vaadanud, mis telekast tuleb, mängis ta mul taustaks ikkagi, ka siis kui ma ise näiteks teises toas olin. Küll aga vaatasin näiteks tervet hunnikut erinevaid sarju FoxLife’i pealt, lisaks erinevad Mehhiko ja Türgi seebikad jne jne.

Peale Tikrikese sündi ma veel ikka vaatasin telekat, sest ta oli alles nii väike ja väeti, et temaga polnud suurt midagi peale hakata. Praeguseks kui Tikrike on peaaegu 5-kuune, on mu telekavaatamine päris palju vähenenud. Mitte et mul poleks aega või tahtmist, aga ma lihtsalt ei viitsi. Nendel lühikestel hetkedel kui põnn magab, ma naudin rahu ja vaikust. Istun niisama diivanil ja olen netis või midagi, peaasi, et midagi ei karjuks kõrva ääres. Sel ajal kui kutt ärkvel on, on ta ise paras telekas mulle. Vahepeal on ta draama kohapealt etem kui mõni seebikas 😀

Muidugi ma vahepeal ikka lülitan teleka sisse ka. Iseasi muidugi kui palju mul on aega seda vaadata. Õhtuti ma mõnikord ikka püüan kui tulevad mingid saated, mida ma vaadata tahakasin. Tavaliselt väga ei õnnestu, sest ühel siin tuleb uneaeg kuskil sel ajal.

Mul pole enam aimugi, mis toimub mu lemmik FoxLife’i sarjades, näiteks Mistresses või Devious Maids.. Kurb, aga no mul lihtsalt ei ole viitsimist (?), aega (?) ja tahtmist (?) neid vaadata. Mõnda TV3 või Kanal2 pealt tulevat Mehhiko/Türgi seebikat ma ikka aeg ajalt vaatan, aga siis ma vahepeal ei saa enam midagi aru, sest päris mitu osa on mul puudu jäänud.

Telekas ja beebi. Kindlasti on kõik enne lapse sündi rääkinud, kuidas nende laps ei vaata enne telekat kui ülikooli läheb ja üleüldse tema tegeleb oma lapsega ning telekat lapsehoidjana ei kasuta. On nii, eks ? No seda viimast pole mul veel vaja olnud teha, aga kui vaja, eks siis vaatame, kuidas saab. Üldiselt ma paanikasse ei satu ja telekat aknast välja viskama ei kiirusta kui Tikrike oma pilgu sinnapoole suunab. Natuke vaatab ja siis enam ei vaata. Ei juhtu temaga midagi. Püüa ise beebi olla, liikuvad ja värvilised asjad kindlasti pakuvad huvi.

Ma usun, et see “telekas = lapsehoidja” aeg on meil alles ees. Jah, ma saan aru, et ta jõuab terve elu neid erinevaid ekraane vaadata, aga ma püüan mitte üle pingutada asjadega. Nii selle teleka vaatamise kui ka mitte vaatamisega.

Kuidas on beebi sünd teie telekavaatamise harjumusi muutnud ? Mida arvate teleka lapsehoidjana kasutamisest ja üleüldse selle kohta kui beebi/laps telekat vaatab ?

Fotoraamatust

Otsustasin, et on viimane aeg hakata tasapisi fotoraamatu koostamisega pihta, sest muidu on lõpuks nii palju pilte, et ma ei oska enam kuskilt otsast alustada.

Panin eile õhtul Tikribeebi magama, võtsin ennast kätte ja veetsin oma õhtu arvutitaga istudes.

Otsustasin kasutada Omaraamat’u võimalusi, sest mulle tundus kuidagi mugav see programm, et tõmban arvutisse ja siis vaikselt nokitsen. Nokitsesingi vaikselt kell 12ni öösel. Oleks kauem teinud, aga põnn tahtis eriti vara seekord süüa saada. Ilmselt oli tal päevast nii palju emotsioone, et ei osanud neist ennast ööseks välja lülitada. Aga ma sellest räägin teises postituses.

Raamatust edasi rääkides.. Kui ma olin suutnud ära paigutada u 3 kuu pildid, mul pea juba valutas ja mõistus oli koos. Aga kuna ma juba hoos olin, ei tahtnud pooleli ka jätta.

Täna hommikul põnni uneajal jätkasin ja sain kuni eilseni kõik pildid raamatusse. Ja see kõik on kasutanud “kõigest” u 40 lehekülge. Mnjah.. Ja ma veel lootsin, et saab terve esimese aasta ühte raamatusse. Ei saa ma midagi. Hea kui pool aastatki ära mahutab 😀

Nüüd mõtlesin, kas nii ka saab, et ma näiteks blogist võtan mingeid katkendeid, mis ma tema kohta kirjutanud olen ja lisan ka sinna piltide juurde või eraldi lehtedele. Peab mõtlema, kas see oleks ilus.. Kirjutada saab sinna küll, aga kas nii ka, et näiteks pool lehte on kiri ?

Lisaks saab sealt tellida kalendreid ka. Oma piltide ja sünnipäevade jm sellisega. Olen mitu aastat nende peale juba mõelnud, aga pole tegudeni jõudnud. Nüüd otsustasin midagi valmis kujundada ja näiteks I. emale ja vanaemale jõuludeks kinkida. Aga ma praegu ei jaksa, sest mu aju ikka valutab veel Tikrikese raamatu koostamisest. Sellega vähemalt on suurem töö tehtud ja nüüd tuleb sujuvalt pilte juurde lisada ning detsembris ära tellida.

Kui kunagi tellitud saan, näitan teile ka ja jagan arvamust.

Olete tellinud mõne fotoraamatu kuskilt ?

Käisime kohvikus

Paides on selline vahva koht nagu Pisi kohvimaja & mängutuba, mis alguses oligi lihtsalt mängutuba, kus saab sünnipäevi ja muid üritusi korraldada, pidasin oma 25.sünnipäeva ka seal. Selle aasta kevadest on seal aga ka kohvituba, kus saab süüa maitsvaid kohapeal küpsetatud kooke ja torte ning muud head ja paremat. Korralikult süüa saab ka, šnitsleid ja suppe jne.

Tegelikult ma lihtsalt tahtsin jagada oma rõõmu selle üle, et Paides on vähemalt üks koht, kuhu saab minna beebiga. Just sellises vanuses beebiga, kes veel ei istu. Kui istuma hakkab, saab käia igal pool, kus on söögitoolid. Aga Pisi-s on diivanid ja beebi saab vahepeal sinna panna ning ise rahulikult süüa.

Millalgi käisime ühes teises Paide kohvikus ja seal me sõime nii, et hoidsime Tikrikest kordamööda süles. Väga ebamugav söömisviis, aga no mis sa teed ära. Tahaks öelda küll, et ma olen harjunud, aga kuna tal on nüüd kombeks kõigest kinni krabada, siis tema sõrmi ma oma taldrikusse või tassi ikkagi ei tahaks.. Sest no, kes need pärast põrandalt kokku korjab.

01102016

Märkamatult on kätte jõudnud oktoober ja peaks vist vaikselt hakkama mõtlema, mida Tikrike talvel kandma hakkab. Ma ei ole veel suutnud otsustada kui suure kombe ma talle üldse ostma peaks.. Praegu tundub 74 küll hirmus suur ja samas 68 võib väikseks jääda. Kui Tikrike kasvab sama tempoga edasi, siis see viimane muidugi kevadeks väikseks ei jääks. Käime enne arsti juures ära, saame värskemad mõõdud ja siis vaatame. Või loodame, et -30C (või üleüldse näiteks alla 5C) veel ei tule ja jätame ostu järgmisesse kuusse hoopis, sest praegu on mul talle olemas üks päris soe fliiskombe ja ma olen kindel, et sellega saab veel tükk aega hakkama. Ja kui ei saa, saab alati teki peale panna. Või minna talvekombet ostma..

Küll aga saame juba ära osta turvahälli soojakoti, sest talvekombega last turvahälli ei panda. Miks ei ? Sest rihmad ei pruugi õigesti paika saada ja õnnetuse korral võib beebi sealt välja libiseda. Ptüi ptüi ptüi, eksole..

Mütsid plaanin ma tellida Freya aksessuaaridelt ja tervele perele ühesugused. Põnni omale lasen ilmselt ka voodri sisse panna, soojem või nii. Kindaid pole talle ilmselt veel vaja, sest fliiskombel on pealekeeratavad varrukad ja küll sellel talvekombel ka on.

Tegelikult muretsen ma hoopis selle pärast, et ma vist pean Tikrikese talveks vankrikookonist välja kolima, sest ta ei pruugi sinna enam ära mahtuda. Pean vaatama, kuidas see vankrikate selle madratsi külge käib. Idee järgi nagu soojakotiks või midagi. Keeruline seletada, sest ma ei saa veel isegi täpselt aru 😀 Igal juhul on madratsil lukud ja kattel ka. Need peaks saama omavahel ühendada. Seega pole vaja eraldi soojakotti vankrisse osta. No tegelikult saab ju kombega ka magada, eks.

Oh, see pisikese riietamine on kohati nagu raketiteadus..