Beebiblogi · Rasedus

41. rasedusnädal ehk viimane rasedapostitus

Otsustagu Beebi mis tahes, aga mina ei kavatse enam ühtegi nädalapostitust kirjutada. Praeguse seisuga tundub, et sünnilugu ei saa ma ka veel niipea kirjutada, aga no ma püüan siia paar sõnaga selle 9 kuud kestnud tralli kokku võtta. Mingit “Ootused & reaalsus” postitust ma väga kirjutada ei oska, sest mul polnudki mingeid erilisi ootusi enne rasedust..

Ootused/kartused & reaalsus:

  • Lootsin, et saan tööl käia kuni lõpuni välja, mis sellest, et tegelikult ei kujuta ma ette, kuidas ma oleks need 12 tunnised päevad jalgel vastu pidanud. Öötööst oleks ma pääsenud, sest tookord ajasime juba neid poole kohaga töötamise asju, aga siis tuli 18.nädalal “väike” tagasilöök, mis mind haiglasse saatis ja seega jäin hoopis kohe haiguslehele.
  • Kartsin juurde võtta 20 kilo. Nagunii olin ma juba enne nagu väike vaalapoeg, siis kartsin, et lõpuks ei suuda ma enam varbaidki liigutada, sest ma olen nii paks. Samas lootsin pääseda kuskil 10 kiloga. Reaalsuses pääsesin seal kahe vahel oleva numbriga, mille suhtes pole ka päris kindel, sest oma algkaalu ütlesin selle järgi, mis ma kodus sain ja ämmakas kaalus mind alati riiete kaalu maha arvestamata. Lisaks sellele näitasid kodukaal ja arsti kaal totaalselt erinevaid numbreid. Tegelikult vahet pole. Ma väga ei muretse, osa jätan nagunii haiglasse..
  • Kartsin, et pärast olen nagu triibuline tiigriema. Samas lootsin üsna kergelt pääseda, sest räägitakse, et see on ka kuidagi geenidega seotud. Reaalsus on see, et ma olekski päriselt triipudest pääsenud kui Beebi oleks otsustanud sündida kuskil 37.nädalal, sest just täpselt pärast seda ma oma esimesed triibukesed sain. Aga noh, las nad siis olla, sest tegelikult ei ole mõte neist mind kunagi väga häirinud.
  • Pelgasin väga, et ma saan omale “selle rõveda välja punnitava rasedate naba”. Ei saanud, haa !
  • Seal haiglas olles hakkasin ma kartma ka enneaegset sünnitust, aga mida aeg edasi, seda väiksemaks see hirm jäi ja praeguseks hetkeks on mu rasedus hoopis üle kantud.
  • Tahaks öelda, et ma kardan sünnitust ka, aga no ma olengi selline “pea ees tundmatusse” ja seega ei oska ma seda kuidagi eriti karta, sest no pole õnnestunud siiani veel kogeda. Teiste sünnilood minus ka erilist hirmu ei tekita, sest ma olen nii realistlik, et ma tean, et nagunii kellegagi üks ühele midagi ei ole. Ma tean, et on valus, aga no ma usun, et seda teab ette nagunii iga rase/sünnitav naine ja keegi ei loodagi väga ilma selleta pääseda.
  • Küll aga pelgan ma natukene seda, mis saab edasi. Ma tean, et kõik tuleb nagunii loomulikult ja nö töö käigus, aga ikkagi.. Õnneks on mul seda beebide hoidmise kogemust küll ja päris esimest korda ma last kätte ei võta. I. samamoodi on selle beebi osa juba korra läbi teinud. Saame hakkama 😀

Otsustasin, et siia postitusse sobib see “kõhupiltide kokkuvõte” paremini kui eelmisesse.

Desktop-001

Üleüldse viimased päevad on selline tunne olnud, et nagu midagi hakkaks lõpuks toimuma ka, sest kui ma eelmine kord polnud kindel, et see ikka limakork oli, mida ma nägin, siis nüüd olen ma küll kindel, et eile ja täna just sellega tegemist on olnud. Lisandunud on ka õrnad alaselga löövad valud, aga ma poleks üldse imestunud kui Beebi ennast ikkagi oodata laseb ja ma jõuan esmaspäeval veel esilekutsumisele ka.. Ma muidugi looooooodan, et ta tahab ise nädalavahetusel tulema hakata.

Olgu, kuidas on, aga järgmine postitus saab olema sünnilugu. Seega jääb mul üle endale ainult edu soovida 🙂

Beebiblogi · Rasedus

40. rasedusnädal – viimane ämmaka visiit

550_week40-42_watermelon_101995878

Natuke suurem arbuus – Beebi on umbes 48 – 56 cm pikk ja kaalub umbes 3200 – 4100 g.

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Sümptomid… Igikestev väsimus/unisus, sümfüüsivalu, emotsioonid, kerge ärrituvus jne.

Laupäeval (14.05) käisime korra Tartus. Teel sinna ma korra mõtlesin küll, et nüüd hakkan sünnitama ka, sest suure megaehmatuse tagajärjel sain ma omale üsna valulikud toonused, aga see kõik rauges koos minu rahunemisega. Kõik sai alguse sellest, et Põltsamaalt läbi sõites (sealne 70 ala) meie ees kaks autot otsustasid omavahel natuke jõudu katsuda. Auto#1 sõitis auto#2-st selles kohas mööda, kus tegelikult vasakule pööratakse ja #2-le ei mahtunud see hinge, mistõttu tegi nö rammiva liigutuse, mille peale siis see möödasõitu sooritanud auto#1 pidurid auto#2 ees blokki lõi, mis omakorda tingis ka viimase äkkpidurduse. Ja siis tulime sealt meie.. I. sai ikka pidama õnneks ja sõitis kõrvale neile. Mina olin küll infarkti äärel ja siis ma natuke aega valutasin seal autos. Õnneks või kahjuks niipea, kui ma ise maha rahunesin, jäid ka toonused järgi.

Pühapäeval (15.05) oli meil plaan Beebi välja meelitada ja läksime ATV-ga mutta müttama. Meil oli väga lõbus ja Beebi pistis ka vahepeal varbaid ribide vahele, aga muidu on tal vist nii hea olla, et ei hakka veel kuskile tulema.

IMG_20160515_195611

Kolmapäeval (18.05) käisin viimast korda ämmaka juures. Kõik proovid ja asjad on jätkuvalt korras, jääb üle ainult oodata, millal Beebi tulla soovib. Ja kui ei soovi, siis selleks puhuks sain selle “kurikuulsa” esilekutsumise lehe ka. Seega kui enne midagi ei toimu, siis 30.05 kindlasti hakkab toimuma. Avaldas lootust, et ehk ikka soovib ise tulema hakata. Mina loodan ka.. Põhimõtteliselt võin ma vist siis oma kaalutõusu ja asjad ka kunagi kokku arvutada. Või no rohkem polegi midagi arvutada, sest kõhu ümbermõõtu pole mul kunagi võetud. Aa, seekord oli kaal tõusnud 200g ja epk kasvanud 2cm ehk siis viimane vastas 37.nädalale. Ei olegi päris hiiglane äkki..

Üldiselt enesetundest rääkida, on nii, et päeval pole hullu midagi – pole väga raske jne. Aga nii kui aeg jõuab selleni, et peaks hakkama magama minema, tekivad järsku kõik maailma hädad külge – ei saa pikali olla, ei saa püsti tõusta, ei saa selili lamada, ei saa külili lamada. Mida kiiremini magama jään, seda rutem läheb kergemaks.. Ja siis hommikul ärkan ikka oma voodis ja tean, et õhtul kordub kõik taas. Oeh.

Tegelikult võiks Beebi nii tubli olla ja hakata päeval sündima, mitte öösel. Aga no arvestades seda, milline suslik ta juba praegu on, siis ma ei usu seda. Ajab mu raudselt keset ööd üles jne.

Vahepeal ma täiesti kadestan I. magamisoskust. Tal on töö, kus talle võib põhimõtteliselt 24/7 helistada ja pahatihti tähendab see, et koos temaga ärkan ka mina. Aga kui see ärkamine toimub hommikupoole, siis on 98% tõesnäosus, et mina enam magama ei jää, aga I. räägib jutud ära, paneb kõne kinni ja magab südamerahuga järgmise kõneni. Ja see telefon karjub kõvasti.. See on kindel, et kui ta telefon tulevikus Beebi üles ajab, siis paneb ta ise ta uuesti magama. Mind jätab täiesti külmaks (I. suhtes 😀 ) kui kaua see aega võtab ja kas ta sellepärast tööle hiljaks jääb kui ta mitte midagi ette võtta ei kavatse selle telefoni, telefonihelina või ma ei tea millega.

Ükspäev ma jäin selle vastsündinute haiglas külastamise peale mõtlema ja jõudsin järeldusele, et kui keegi minu käest küsiks, siis ma pigem eelistaks, et keegi ei tuleks meid sinna segama. Muidugi olen ma ise ka külas käinud haiglas, aga tegelikult kui ise nüüd peagi selles olukorras olla, siis tundub selline tüütu kohustus neid külalisi seal vastu võtta. Ise näen välja nagu rääbakas ja alles harjun uue olukorraga ning siis on järsku palat rahvast täis. Tulge siis kui ma mõnda aega kodus ka juba olukorraga harjuda olen saanud.. Ärge nüüd solvuge, eks te tulge kui peate, aga ärge kauaks jääge. Ma ei usu, et ma kuigi külalislahke suudan olla seal. Pean I.-le ütlema, et seisku nagu valvekoer uksepeal ja ärgu kedagi sisse lasku. Veel parem, ma ei ütle üldse kellelegi, et millal ma haiglasse lähen 😀

Selle viimase lausega seoses: Tegelikult on jube tüütu kui kõik pidevalt küsivad, et noooooh, kas ma juba hakkan minema ja miks ma veel kõnnin jne jne. Tänks, but you’re not helping.. Kui oleks minu teha, oleks ma juba ammu ära käinud. Ja kui me lähme, küll me anname teada ja ausalt ei hoia Beebit pärast ka peidus. Ei ole vaja 2x päevas küsida, see ei kiirenda protsessi mitte kuidagi. Aa, kõndida kavatsen ma ikka pärast ka, mitte järksu roomama hakata 😀

40

Beebiblogi · Rasedus

39. rasedusnädal

550_week39_watermelon101995863
Parents.com

Arbuus – Beebi on umbes 48 – 53 cm pikk ja kaalub umbes 3200 – 3600 g.

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Mingid erilised sümptomid mind hetkel ei kiusa, välja arvatud see sümfüüsivalu, nagu väike pingviinike olen vahepeal. Pean vist üle õla sülitama, et mind siiani tursed külastanud pole. Sama oleks ma saanud venitusarmide kohta ka öelda kui Beebi oleks suvatsenud paar nädalat tagasi meiega liituda..

Tegelikult võib vist viimase nädala liigse emotsionaalsuse ka sümptomite alla lugeda. I. küsis naljatades, et kas üle ei peaks hakkama juba minema või. No ma ei tea, ainult hullemaks läheb. Ei tea, kas Beebi sünniga läheb asi paremaks või ikka endiselt hullemaks ?

Lõpuks ometi olen ma siis arbuusi alla neelanud.. Olgugi, et mul on “alles” 39. nädal, on mul tunne, et ma olen igavene rase ja Beebi ei taha kunagi välja tulla. Topib mulle aina oma varbaid ribide vahele ja ei saa üldse aru kui ma talle räägin, et kui ruumi vähe, siis suur ja lai ilm ootab juba mitu nädalat.

Ükspäev keegi meie beebigrupis küsis, kuidas keegi reageeris kui sai aru, et nüüd lähebki asjaks. Ma siis jäin korra mõttesse ja mind tabas täpselt samasugune hirm tundmatu ees nagu siis kui ma hakkasin USA lennukile astuma. Tegelikult ei oska ma seal ju midagi karta, sest pole varem kogenud, aga ilmselt see ongi see, milleks ma seda eespool nimetasin – hirm tundmatu ees ja hirm selle ees, et peale Beebi sündi pole miski enam samamoodi nagu on olnud siiani. Muidu üldiselt mind need sünnilood ja asjad ei häiri, et nii valus oli jne. See on paratamatus. Õilsa eesmärgi nimel, eks..

Ühesõnaga ma korraga ootan, et juba Beebiga kohtuda, aga samas loodan seda kõike veeeeel naaatukene edasi lükata.

Kuna seekord enamik juttu ümber mõtete sünnituse osas paistab keerlevat, siis siit ka küsimus, kas teil kellelgi on sünnitusplaan ka olnud ? Ja kuidas selle koostamine käis ? Ja ka päriselt läks vaja ka ? Ämmaka juures ma pidevalt unustan neid olulisi asju küsida.

Muud juttu ka. Eelmine nädal ostsin omale (või no Beebile) kaua igatsetud lambanaha ka ära. Nii mõnus ja pehme on. Täitsa ehtne, mitte sünteetiline. Natuke nagu paneb mõtlema, et no ikkagi surnud talleke, aga no mis teha.. Vähemalt polnud tuttav lammas, muidu poleks loosi läinud. Ja kandelina ostsin ka millalgi. Loodetavasti Beebi ei protesti selle vastu.. Eks tuleb hakata varakult harjutama, sest ma üldiselt ei ole üldse vaimustuses sellest, et kuskil laatadel ja muudel üritustel vankriga käia.

Mõtlesin, millist lutipudelit soetada, sest no igaks juhuks võiks ju olemas olla ja vahepeal kavatsen ikka I. ka Beebiga koju jätta ja siis peaks ju süüa ka saama. Vaatasin selle Philips Avent pudeli poole. Selveris müügil ka. Väiksema peal on kirjas, et sünnist alates ehk 0+ ja suurem siis 1+ kuust alates. Mis neil peale suuruse vahet on, aru ma ei saanud. Lõpuks otsustasin väiksema pudeli kasuks, tundub mugavam. Lisaks ostsin 1+ lutid.

Pidevalt ketrab peas mõte, mida mul veel vaja on, mida ma pole ostnud.. No okei, vann on veel puudu, aga rohkem midagi meelde ei tule. Ahjaa, apteegikraami pole ka veel soetanud ja mulle omale ka asju, mida peale sünnitust vaja läheb. Aga ehk nädalavahetusel.

Vahetasin pesugeeli ka välja. Enne kasutasin Ariel’i, aga mõtlesin, et äkki see Beebi nahale liiga kange. Nüüd proovin Mayeri Sensitive pesugeeli. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub või see tegelikult ka ei pese eriti hästi ? Samas on mu jaoks üsna oluline ka pesu värske lõhn ja no voodiriided “lõhnavad” küll sedasi nagu ma poleks neid just pesnud ja üleüldse oleks pool elu pesemata olnud. Mis mõttega ma neid üldse pesen kui nad värskelt ei lõhna.. 😀 I. riided tundusid ka kahtlaselt “töökoha lõhnalised” peale pesu. Peaks seda Neutral’i pesugeeli ka proovima kuigi ma kardan, et see on samasugune lõhnatu asi. Millega teie oma beebide ja laste riideid pesete ? Sellel ei oleks ka mõtet, et ma meie pesu pesen Ariel’iga ja Beebi pesu mõne ökoma asjaga, sest pesumasinasse koguneb see jama ikka samamoodi. Ühesõnaga ma olen hädas.. Pesu pesemisega on mul vist sama teema nagu nõude pesemisega, et kui vahend ei vahuta, siis ei pese ka. Sellepärast ma kasutangi endiselt Fairy’t ja no ei suuda loobuda ka kuidagi. Absoluutselt ebavajalikud kiiksud.

Beebiblogi · Rasedus

38. rasedusnädal – ämmakas ja KTG

550_week38_rhubarb101995901
Foto: Parents.com

Rabarber – Beebi on umbes 48 – 51 cm pikk ja kaalub umbes 3000 – 3200 g (meie Beebi peaks natuke suurem olema).

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Sellel nädalal on see torkiv “päevade valu” tükk maad rohkem esinev kui siiani. Tegelikult ei ole mul päevade ajal kunagi erilisi vaevusi olnud ja seega ma ei oska täpselt võrrelda ka, seda enam, et ei mäleta ka väga, sest viimati “rõõmustas” See Periood Kuus mind kunagi augustis..

Nädala alguses oli mul päris palju jalakrampe, mõned öösel ja mõned päeval. Nüüd on need nagu ära kadunud jälle.

Sellest limakorgist rääkida, siis mina ei tea, kas see ikka oli ja on see. Mingeid verekiude ma ei ole seal veel küll märganud, aga ma ei ole muidugi kindel, kas need peavad seal üldse olema või ei pea. Ämmakalt läks meelest küsida.

Ahjaa, nädala suursündmus – ma sain oma esimesed venitusarmid. Kusjuures see mõte pole mind algusest peale häirinud, suurim hirm seisnes hoopis selles, et mu naba hüppab välja.. Aga armikesed pole üldse hullud, ilmselt ei jää neid hiljem eriti nähagi. Avastasin nad siis kui kreemitasin peegli ees kõhtu. Kuna ma ise ei näe kõhu alla, siis ehmatasin I. ära oma pisut liiga dramaatilise hüüatusega: “Musu ! Mul on mure.” Ta tuli selle peale köögist välja sellise näoga, et kas veeloik on põrandal juba. Aga vaatas mu triibud üle ja ütles, et ah see ei ole midagi hullu 😀 Selle naba jutu peale ütles mu ema, et see vist ka pärilik ja mind see ohustada ei tohiks.

Ükspäev oli mul selline tunne, et ma nagu oleks esimest korda elus kõrvetisi ka tundnud, aga kui ma I.-le kirjeldasin, arvas ta, et see ei ole ikka see. Aga no igal juhul kurgus mingi megarõve tunne oli. Oli siis, mis ta oli.

Kohe kui üritan päeval natuke aktiivsem olla ja mitte kogu aeg lamavas asendis olla, saan õhtuks omale jõhkra seljavalu. Ükspäev kõndisin küll nagu pingviinike ringi juba, sest Beebi pressib nii hirmsasti peale ja kui veel juurde liita seljavalu, saabki kokku ühe raseda pingviini 😀 Sellisena ma jätkan ilmselt veel natuke aega, sest sellist tunnet küll pole, et ma kuskile minema peaks hakkama üldse. Ema ütles sellepeale mulle, et ega see tulebki nii järsku. No loodame, aga peaasi, et ma 8.mai ei sünnita. Kuigi I. arvas, et kõigil ta lastel võiks ühel päeval sünnipäev olla, et nii hea oleks meeles pidada jne.. Tegelikult on mais päris mitu kuupäeva, kus ma sünnitada ei sooviks, sest mu meelest võiks kõigile ikkagi oma sünnipäev jääda. Kuidagi väga populaarne kuu vist.

Teisipäeval (03.05) sain oma H&M’i paki kätte. Tellisin lõpuks paar hõlmikbodi ka. Siiani polnud veel ühtegi ja ma üldse ei põdenud ka seda riiete üle pea ajamist, aga kõik vaatasid mind selle peale sellise näoga nagu ma oleks hulluks läinud. No ma siis vähemalt haiglas saan talle paar tükki selga panna. Koju toomiseks on juba ülepea käiv ette nähtud. Mis muidugi ei tähenda, et ma lõpuks ikkagi pabistama hakkan ja ei suuda üldse neid tavalisi kasutada. Ma vist eraldi ei hakka Beebi riideid näitama, küll hiljem piltidelt on näha kõik asjad, mis ma kokku kraapinud olen.

Naljakas oli see, et need hõlmikbodid tundusid jube pisikesed ja kui ma võrdlesin neid Lindex’i omadega, siis suuruse vahe oli kuskil 2 cm ja ometi on mõlemad 56 suuruses. Hea, et ma ikkagi ühtegi 50 suuruses asja ei ostnud, need annavad selle mõõdu välja küll, mulle tundub. Ühe kombeka tellisin ka, 62 suuruses, aga mõõtsin seda Lindex’i sama suurega ja suuruse vahe sama palju. Ühesõnaga igaks juhuks pakkisin kotti nii ühe kui teise bodi, sest me keegi ei tea kui suur Beebi olla plaanib. Võtan selle sama õhema kombe ka kaasa, teine on päris talvekas. Vb pistan selle ka kotti, ei tea veel (oleneb, mis ilmad on). Samas paneme Beebile ikka teki ka peale kui koju tuleme ja nagunii kohe autosse, ehk ei tasu hulluks ka minna. Tegelikult ei kujuta ma üldse ette kui palju seal mingeid riideid vaja läheb. Aga jah, lugesite õigesti, ma pakkisin koti ära lõpuks 🙂

Kolmapäeval (04.05) käisin ämmaka juures. Kaal põhimõtteliselt on kuu aega juba sama. Seekord polnud isegi EPK suurenenud, ikka 35 nagu 2 nädalat tagasi (Ämmkas küll midagi ei öelnud selle peale, aga kui kaal ei suurene ja EPK ka mitte, kas siis Beebi ikka kasvab või ?). Kõik näitajad olid korras, isegi uue aja määras, 18.05 – 2 päeva enne TA. Eks paistab, kas ma jõuan sinna. Aga ämmakas saatis mu seekord KTG-sse ka. Helistas sinna ette, et kas neil on aega teha. Keegi parasjagu sünnitas, ütles, et ma võin minna küll kui ma tahan, aga samas võin hiljem ka minna juhul kui ei taha ennast närvi ajada, et esimene sünnitus ka mul ja pole vaja. No ma siis ei hakanud kohe minema jah. Elan oma õndsas mullis edasi natukene aega. Aga KTG oli korras muidu. Vahepeal kui rohkem sahmis seal, viskas südamelöögid sinna 180 kanti, aga muidu oli ühtlaselt 140 ringis. Ära sealt tulin, siis too valveämmakas  (või arst ?) ütles mulle “kohtumiseni”. Mnjah, paari nädala jooksul võiks kohtuda küll ju 😀

2016-05-04 02.29.43 12016-05-04 02.30.16 1

Nimeteemaga oleme oluliselt kaugemale jõudnud. Ma ütlesin I.-le, et Selle Nime suhtes, mis ma leidsin, ma alla ei anna ja ta võib ise otsustada, kas ta soovib Beebile anda oma perekonnanime või eesnime valida, mõlemat rõõmu ma talle ei paku. Kui otsustab eesnime kasuks, siis pangu või Peep nimeks. Mitte et mul selle nime vastu midagi oleks, aga no lihtsalt.. Nii palju olen nõus vastu tulema, et mingi omapoolse lisanime võib juurde mõelda kui ta nii väga tahab. Samas aga on talle See Nimi vist rohkem meeldima hakanud küll kui päris alguses. Tema tahaks seda kirjutada T-tähega, aga see näeb kirjapildis nii imelik mu jaoks välja ja ma ikka eelistan D-tähte. Nii eriline nimi on küll, et see uus Statistikaameti leht ei näita selle nime kohta midagi. Ongi hea, pole vähemalt lasteaias/koolis veel seitset sama nimega last. Jube ümmargune jutt sai küll, aga no esialgu see nii jääb ka, sest võib olla on Beebi hoopis Robini nägu või millised nimed meil siin peast läbi käinud on.

38

Beebiblogi · Rasedus

37. rasedusnädal

550_week37_swisschard101995902
Foto: Parents.com

Swiss chard (mis asi see iganes on..) – Beebi on umbes 42-48 cm pikk ja kaalub umbes 2800 – 3000 g (nagu me juba teame, siis meie Beebi on natuke “mehisem”).

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Alustame ikka sümptomitega. See eelmise reede pisike limakorgi paanika on siiani jäänud ka ainsaks korraks. Selline igapäevane torkiv (?) valu on ka, aga no see on ka kõik ja väga valus pole, lihtsalt pisut ebameeldiv. Lohutan ennast sellega, et kunagi sünnitan ma nagunii, aga igal hommikul kodus oma voodis silmad avades on pisike pettumus küll, et ma ikka veel siin olen.

Pisike sümfüüsivalu käib ka ikka asja juurde. Ja väsimus. Ma tahan olla nagu karu ja lihtsalt talveunne (kevadel ?) ära tõmmata. Hommikul ärkan, olla ei jaksa, mõnikord keeran uuesti voodisse ja lihtsalt olen mingis poolunes kuni lõunani, et siis natukenegi produktiivne olla.

Ühesõnaga Beebi laseb ennast ikka veel oodata, sest nagu kõik juba märganud on, siis 26.aprill läks mööda ilma muutusteta. Tahab vist ikka mai beebi olla nagu plaanis oligi. Et siis pühapäev (1.mai) on järgmine tärmin ja peale seda on vabad käed, tulgu millal tahab 😀

Ühesõnaga absoluutselt igav nädal on olnud. Nii palju ainult, et ma leidsin ühe väga mõnusa nime, mis mulle väga meeldib, I. on aga rohkem sellisel meh ? arvamusel. Aga ma hullult vastutulelikult ütlesin, et me võime sellele mõne temale meeldiva nime ka juurde panna. Hea uudis on see, et nimetuks Beebi ei jää ja elu lõpuni me teda Beebiks ei kutsu, sest neid sobivaid nimesid ikka peast läbi on käinud. Mõnest kirjutasin ma juba SIIN, aga ilmselt on neid nimesid päris mitmest postitusest läbi käinud.

Ükspäev küünehoolduses käies jäin küünetehnikuga sellest SSS asjast rääkima ehk siis seks, saun ja šampus. Beebigrupis keegi ütles selle peale, et ikka kõike tuleb korraga teha, muidu ei mõju midagi. Ma käin päris kuuma dušši all nagunii, peaks äkki hoopis kuskile järve hüppama, sest kuumaga on Beebi ilmselt juba harjunud ja see teda küll välja ei meelita. Kui šampus ikka alkovaba olla võib, siis laupäeva õhtul peaks asja käsile võtma, et pühapäeval ikka sünnitatud saaks.

Muidu on Beebi viimastel päevadel maru rahulikuks jäänud. Muidu ikka üritas läbi kõhu ja külgede välja ronida, aga nüüd pigem mitte. Ainus, millega mind rõõmustatakse on see, et varbaid torgatakse pidevalt ribide vahele/alla, kuhu iganes võimalik on. Beebigrupis räägitakse, et see rahulikkus pidavat ka märk olema, et varsti läheb asjaks. Võiks küll, ma ei jaksa väga enam. Või no tegelikult ju jaksaks küll, aga no ootusärevus kasvab iga päevaga ja tahaks juba Beebiga kohtuda.

Neljapäeval tõime voodi ka koju ära, vanaema kolm päeva nägi värvimisega vaeva, sest enne oli see kollane-roosa-sinine, aga kuna meil Beebi tuba nagunii värviline (kollane, sinine, roheline), siis mu kindel soov oli valge voodi. Ja see valge värv ei tahtnud neid eelmisi värve üldse ära katta, seega ma ei teagi kui mitu korda ta seda värvis – kolm kindlasti. Panime voodi kokku ka, et Miku saaks asjaga tutvust teha. Madratsit ega midagi sees veel pole, ilmselt sellepärast väga huvi ei pakkunud ka. Nuusutas paar korda üle ja läks teise tuppa.

Haiglakoti pakkimiseni pole ka veel jõudnud. Otsustasin, et täna pean apteegis ikka ära käima, sest lähme Tartu I. vennale külla ja seega igaks juhuks võiks kaasa võtta. Ilmselt ma küll jõuaks Paide tagasi ka, aga no siis pole enam aega kotti äkki pakkida.. Tegelikult kui ma arvan, et mul aega maa ja ilm, siis pole vist veel minekut ka. Samas on mulle alati meeldinud asjad viimasele minutile jätta, võta nüüd siis kinni. Ega tänanegi paremini ei läinud, tegin lõunaajal hoopis uinaku ja siis juba süüa ning sinna see apteegi plaan läks.. Pärast enda rahustuseks mõtlesin hoopis, et haiglas antakse neid vajalikke asju nagunii ja hiljem saan I.-d ka kiusata ja lasta tal tuua vajalikke asju 🙂

Nalja ka natuke. Täna ärkasin kell 5 üles, sest uni läks ära. I. tegi silmad kell 6 korraks lahti ja kui ma ütlesin ma juba tund aega üleval, küsis ta ehmunult, et ega ma omati sünnitama hakka. Rahustasin ta maha ja magas edasi 😀

c7c1668517245ab42ed5d615319f6055

Beebiblogi · Rasedus

36.rasedusnädal – UH #5 ja ämmakas

550_week36_canarymelon101995864

Canary melon – Beebi on umbes 42 – 48 cm pikk ja kaalub umbes 2500- 2800 g.

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Sümptomid.. “vana hea” sümfüüsivalu kui ma olen liiga kaua näiteks lamanud või istunud, nii ööl kui päeval. Aeg ajalt viskab alakõhtu sellist “päevade valu” ka. Ju seal mingid ettevalmistused ikka käivad. Aga no kus nad jäädagi saavad kui tähtaeg on kuu aja pärast ja laupäevast (23.04) alates on tegemist täitsa ajalise lapsega. Ma ikka pean natuke rõvetsema ka ja mainima, et limakork vist on hakanud ka ära tulema.. Vähemalt ma ei oska seda millekski muuks pidada.

Esmaspäeval (18.04) käisin UHs. Meie vägilane kaalub praegu 3165 g ehk siis vastab nädalale 37+ (tegelikult oli 35+3). Lühidalt siis 2 nädalat kasvus ees ja see omakorda tähendab seda, et kuu aja pärast ootab mind ilmselt 4 kilone vägilane. Ega sünnitamata jätta ei saa, aga ma ausalt loodan, et UH nii palju ikka paneb puusse sellega. Selle järgi võiks mu tähtaeg olla 8.mai. Aga muu kõik oli korras. Mul on nii hea meel, et I. seekord kaasa sai tulla, sest siiani on ta sel ajal kogu aeg tööl olnud. UHs arst küsis meie sünnikaalude kohta ka, I ütles, et tema oli täitsa normaalne (nüüd u 190 cm pikk + küsisin hiljem ta emalt järgi ja tuli välja, et ta kaalus 3900g) ja mina sündisin u 3 nädalat varem ja olin ka täitsa normaalse lapse kaalus (arstide arvestuse järgi sündisin lausa 5 nädalat varem, ilmselt oleks ka paras pirakas ikkagi olnud kui õige ajani välja oleks vedanud), nüüd olen 180 cm pikk. No ei tea, kust kohast see tuleb..

See ka veel, et nüüdseks on meie Beebi 100% poiss. Näitas ilusti oma “private parts“-id ka ette meile 😀

Mõnes mõttes on see viimane UH halb, sest no kui ikka öeldakse, et üks vägilane sealt tulemas on, ajab ikka pabinasse küll, et mis minust üldse järgi jääb sedasi. Aga samas on hea teada. Ma ei kujuta ette, kuidas ennast selleks küll ette valmistada, aga no sünnitamata ei saa ju ka jätta.

Minu jaoks on üllatav, et igal pool ei saadetagi lõpus enam UHsse. Arvasin, et igal pool ikka ühtemoodi asjad ette nähtud, aga võta näpust.. Samuti ma ei tea, kuidas mujal nende tähtaegade määramisega on. Mul siin kogu aeg ainult selle esimese (päevade) järgi arvestatud, mis sellest, et iga UHga on see lähemale nihkunud (20.mai; 17.mai; 13.mai; 8.mai). Samas ma ise tean ka, et see esimene ongi kõige õigem, sest ma tean üsna täpselt, millal ma rasedaks jäin 🙂

Kolmapäeval (20.04) käisin ämmaka juures. Seekord kahe nädala jooksul kaalu juurde tulnud ei ole, hoopis 200g alla võtnud, aga samas oli mul kõht tühi ka. Beebi kaalu vaadates ütles ta naerdes, et ma siis üle aja ei kannaks. Nagu see oleks kuidagi minu määrata 😀

Tegelikult aga otsustasin ma nädalavahetusel haiglakoti pakkimise ette võtta. Enne eeldab see muidugi apteegis käimist. Aga unustasin ämmakalt küsida, kas kõik samad asjad (võrkpüksid, sidemed, …) antakse mulle haiglas siis ka kui ma sünnitama lähen. Loogiline, et tookord haiglas olles ma nad sain, sest siis mul ei olnud plaanis ju minna ja seega ei osanud ka valmistuda. Samas ma usun, et rätikud on ikkagi olemas ja neid ma küll kaasa vedama ei pea hakkama. Kui ma kotti vahepeal kokku ei pane, siis 4.mai on jälle ämmakas ja saan küsida. Samas ikka tahaks tegutsema hakata, nii ebakindel tunne on kui ma tean, et kõik ei ole veel valmis. Või hakkan pakkima alles siis kui valud tulevad, et oleks kuidagi aega mööda saata. I. ütles, et tema meelest saab kõik need vajalikud asjad ikkagi haiglast ja ma ei pea suurt millegi pärast muretsema. Beebile ikka mingid oma bodid kaasa võtan, aga need mul kõik üle pea käivad. Ei tea, kas üldse julgen neid selga ajada talle. Naersin I.-le, et “õnneks” pole meil mingi 3 kilone kribal, vaid ikka suur 4 kilone vägilane ja too äkki ei lähe nii kergelt katki 😀

Tegelikult nägi I. ükspäev unes, et ma sünnitasin enne 10.maid. See hakkab juba väikest võistlust meenutama, sest ma olen 2x erinevaid kuupäevi unes näinud ja nüüd on tema ka. Või no mina olen näinud konkreetseid kuupäevi, tema lihtsalt umbkaudselt. Aga huvitav on ju küll.. 26.aprill ja 1.mai jääks mõlemad sellesse aega, mida tema ka näinud on.

16-04-22-12-11-34-847_deco
Kuna jäänud on nii vähe, saab kõhupilte ka tihemini.
2016-04-22 12.29.45 1
Tegelikult on mõnus olla. Ootus on laes muidugi.
Beebiblogi · Rasedus

35. rasedusnädal

550_week35_honeydew101995867

Honeydew melon – Beebi on umbes 42 – 48 cm pikk ja kaalub umbes 2500 g.

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Sümptomitest oskaks välja tuua selle, et on päevi, kus Beebi teeb mu olemise nii raskeks, et ma ei saa ei seista, istuda ega lamada, sest igat pidi on hirmus raske. Järgmisel päeval võin ennast jälle tunda kergelt nagu kepsutav kitseke. Aga selle vastu pole midagi teha, et ma üks paras pähklipõis olen ja Beebile meeldib seda üldse poksikotina kasutada.

Ööl vastu reedet ärkasin selle peale, et mul olid kõhus valud ja kass magas mu peal. Täitsa valus oli kohe. Selili olla ei kannatanud üldse, sügavalt hingamine leevendas natukene. Liikumine ka. Pärast magama sain jääda ainult külili, muid asendeid (nagu neid oleks palju) ei kannatanud üldse. Mingeid valusaid hetki mäletan veel läbi une. Terve tänase päeva andis ka veel tunda. Ei olnud sellised regulaarsed ega ka ebaregulaarsed valud, vaid lihtsalt ühtlaselt valus. Ühesõnaga ei oska sellest midagi arvata..

Isudega on sama lugu, mis eelmine nädal – ikka sidrun ja sidrunivesi, igast asendist.

Esmaspäeval (11.04) käisime Rakveres. Avastasin oma suureks rõõmuks, et Põhjakeskuses on Lindex ja lihtsalt pidin sinna üsna suure summa jätma, sest sealsed beebi- ja lasteriided on mu ühed suured lemmikud. Põhimõtteliselt peaks Beebile kõik riided olemas olema nüüd. Pisikesi kindakesi ja mütsikesi oleks ka veel vaja, aga kõik ülejäänu paistab olemas olevat. See muidugi ei tähenda, et ma midagi uut juurde ei osta kui kuskil midagi “oh-mul-on-seda-vaja”silma jääb. Ma siiani olen püüdnud ennast ikka hoida, et ei kahma väga palju kokku neid, sest no mitu bodi see (näiteks) 56 cm pikk Beebi ikka ära jõuab kanda.

Beebi tuba edeneb ka päris jõudsalt. Paar päeva elasime “pisut” haisvas korteris, sest õlitasime põrandat. Laelambi saime ka too päev Rakverest. Praeguseks on toa seinad ka ära värvitud ja ma olen niiiii rahul. Beebi voodi peaks mu ema kunagi ära värvima. Tegelikult peame hakkama hoopis oma magamistoas ümberkorraldusi tegema, sest Beebi kolib esialgu ikkagi sinna (kuigi tema enda tuba on nii  ilusat värvi, et ma pean plaani ise sinna kolida..). Aga no toa võiks ikka valmis teha, sest no kooliminekuni ta küll meiega samas toas ei ela 😀 I. ütles ükspäev, et alguses nagunii magab Beebi meiega ühes voodis, aga ma laitsin selle mõtte kiiresti maha, sest ta ise on päris suur laiutaja ja mina küll ei tea, kuhu Beebi seal voodis veel mahtuma peaks. Kui meil mingi 2×2 m voodi oleks, siis ilmselt veel, aga praegune on liiga kitsas kolmele (okei, neljale – kiisu ka).

Võtsin selle “mis saab blogist edasi” jutuajamise ka ette. Ütlesin I-le ka, et ma ei saa ju päris üksi sellist otsust vastu võtta, sest no ega ma last üksi saa ju. Ta oli nõus sellega, et ma võin edaspidi ka kirjutada. Alguses ütles küll, et oleneb, kes näeb, aga pärast ütles, et peaasi, et paljaid pilte lapsest ei pane. No seda viimast ei teeks ma nagunii. Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes seda teevad. Lastest on kahju, sest no öeldakse, et Internetist ei kao miski ja ma küll ei taha, et mu laps kunagi 20 aasta pärast leiaks endast mingid vannipildid või midagi. Midagi võiks ikka ainult kodusesse pildialbumisse jääda kui neid paljaid pilte tegema peab. Ja selle esimese asja kohta, et oleneb, kes näeb – no ma pole üldse tuntud oma blogiga ja ei pürgi ka sinna poole.