Arvamus

Minu tee lapsekandmiseni

Ajal kui Tikrike sündis, ei olnud ma veel väga kursis erinevate lapsekandmise tehnikate ja võimalustega. Teadsin rõngaslina, sest see oli mu emal mu noorima õega, aga mulle see vastsündinu jaoks eriti mõnus ei tundunud ja seega teadsin, et omale ma seda ei soovi.

Tikrikese jaoks soetasin ma trikoolina, mida esimesed paar kuud väga hea meelega kasutasin, sest no hands-free-baby on ikka luksus ju 😀 Sedasi trippisime me eelmine suvi läbi terve Hiiumaa. Eluski poleks ma jaksanud teda igale poole süles vedada või kogu aeg vankrit autost välja kangutada. Trikoolina miinus on muidugi see, et kasutusaeg jääb vist üsna lühikeseks, sest ühel hetkel on laps selle jaoks liiga raske. Ma täpset kaalupiirangut ei tea, aga Tikrikest kandsin seal ainult suvel, sest hiljem ei tundunud enam mugav. Aga no ta oli sündideski juba üle 4 kilo..

Järgmiseks soetasin ma ühe tuttava käest omale BabyBjörn’i kõhukoti. Õnneks oli Tikrike selle jaoks kohe liiga suur (pikkuse poolest oli viimasel piiril) ja liiga raske kanda ning selle tõttu ma seda kasutada ei saanudki. Mäletan esimest (ja ilmselt suht ainukest) korda kui ma ta sinna sisse pistsin. Mulle tundus kohe, et see jalgade asend on kuidagi imelik, et miks ta nö jalgevahega ripub seal kotis. Seda “konnaasendi” soovitust olen ma ju kogu aeg teadnud ja linas ta mul selliselt ka oli. Arvasin esiti, et kotil on midagi lihtsalt puudu.

Mõni aeg tagasi leidsin ma FBst aga grupi (Lapsekandmine..), kus tõstetakse teadlikust ergonoomiliste kandekottide kohta, mida BB kindlasti pole. Tuli välja, et lisaks rippuvatele jalgadele on see ka beebi seljale halb, sest surub selle sirgeks, aga peaks olema C-kujuline. Tänasin mõttes vist kõiki kõrgemaid jõude (ja selle grupi vahvaid naisi), et ma enne Beebi#2 sündi asjale jälile sain.

Rahast on kahju küll, aga mu südametunnistus ei luba sellist kotti maha ka enam müüa. Beebid ju ei ole süüdi, et nende vanemad ei tea, mida nad teadmatusest teevad. Sama teema nagu turvavarustusega. (Ja siis ajab mind üli närvi, et suunatakse neid teadmatuid ja siis nad nähvavad, et neil on põhimõtteliselt täiesti ükspuha, mida nad kasutavad ja edasi müüvad 🤦🏼‍♀️).

Nüüd tänu sellele eelmainitud grupile olen ma avastanud need head ja ergonoomilised kandekotid. Otsustasin juhust kasutada ja laenutasin omale mõneks päevaks Liliputi kandekoti, sest ees ootas rabasse minek ja Tikrikese süles tassimine on kohutavalt raske ning mu kõhule üldse mitte hästi mõjuv. Pabistasin küll natuke, kuidas ta lepib ja kuidas ma selle vöörihma ümber oma paisuva kõhu panen, aga täitsa mõnus oli. Vöörihm oleks ilmselt pidanud olema natuke kõrgemal, et põnn rohkem M-asendis oleks, aga ma sättisin selle olude sunnil pigem kõhu alla. Põhimõtteliselt ei saanud arugi, et mul on veel kõigele muule lisaks ka 11+kg “ülekaalu”.

Igal juhul jäin antud kotiga nii rahule (ja Tikrike ka), et soetasin selle omale ka. Mitte küll sama mustriga, mis ülemisel pildil, aga no ega see midagi juurde ei anna ju nagunii 😀

Kui ma oma tutika kandekoti karbist välja võtsin, mõtlesin küll, et oh pagan, kuidas ma selle ilusti paika saan. Ausalt öeldes polegi ma teda praeguseks veel päris ideaalseks saanud. Ilmselt enne Beebi#2 sündis ei saa kah, sest kõht kasvab ja raske on sättida. No ja tutikas beebi on kergem ka muidugi, mis teeb kõik ehk lihtsamaks.

Rääkides oma esimesest emotsioonist kui ma Tikrikese kotti pistsin, siis tahtsin ma nutma hakata, sest see tundus nii õige ja hea ning mul oli siiralt kahju, et ma mingi totaka BB koti pärast arvasin, et ta ongi juba liiga suur kandekotis olemiseks. Egas midagi, eks teisega läheb loodetavasti paremini.

Arvamus · Kärud/vankrid

Vankrist – Hartan Topline S

Üks mu vahva blogilugeja arvas, et ma võiksin kirjutada oma vankrist. Küll seoses peatse jalutusosa kasutusele võtmisega, aga märkasin, et ma pole üldse sellest midagi kirjutanud peale selle, kuidas me seda ostmas käisime. Seega praegu selline üleüldine jutt, sest jalutusosaga püüan veel venitada.

Aga et siiski alustada algusest (mis sellest, et ma juba tolles ülal mainitud postituses sellest rääkisin), ütlen ma ära, et meie vankrivalik oli kahe vahel – Hartan vs Emmaljunga. Ma ei oskagi ühtegi mõistlikku põhjust välja tuua, miks just need kaks. Mu ammune unistus oli valge nahast EJ, et no kui ma kunagi lapse saan, siis ostan selle ja bla bla bla.. Hartan’it soovitas meile I. endine töökaaslane, et neil endal oli ja väga meeldis jne. Ma enne ei olnud isegi vist sellest kuulnud. No lapse ma igastahes sain, aga EJ vankrit ei ostnud. Hoopis Hartani ostsime. Võib olla oli asi selles, et esimesena läksime me just sinna poodi, kus neid müüdi. Või meeldis meile selle poe teenindaja jutt rohkem. Või mingi sajakümnes põhjus.

2016-07-20 07.45.57 1

Ma mäletan täpselt, et me läksime poodi kindla sooviga saada nelja suure rattaga mudel ehk siis Hartan’i puhul Topline X. Aga kui teenindaja sõidutas eest ära Topline S-i, hakkas mulle hoopis see meeldima, sest sellega oli nii hea manööverdada. Sedasi me väljusimegi poest valge poolkunstnahast-poolriidest vankriga, millel kaks suurt ja kaks väikest ratast..

Reaalsus on aga see, et kui ma nüüd hakkaks ostma uut vankrit, siis ei ostaks ma enam kindlasti valget ja jääksin oma esialgse plaani juurde osta suurte ratastega vanker. Värvuse suhtes ei tohiks olla küsimusi, miks just nii, sest valge teatavasti määrdub väga kergesti. Rataste kohapealt aga juhtus nii, et 95% suvest me veetsime maal, mis tähendab mööda kruusateid jalutamist ja muru peal kärutamist. Seega on väikesed rattad absoluutselt ebapraktilised. Õnneks on sellel vankril nad lukustatavad ehk neid saab mitte pöörlevana ka kasutada. Nii palju siis sellest “oh, nendega on nii hea manööverdada poes jne”.. Mnjah, ma olen täpselt 2x neid pöörlevana kasutanud. Jah, poes on hea tõesti, aga kui tihti ma seal ikka käin. Talvel aga on veel keerulisem kui suvel. Eriti kui on pehme lumi ja/või lumehanged. Kinnisõidetud lumel on enam- vähem okei. Õnneks on Hartanil veel üks hea võimalus. Nimelt saan ma kõik sedasi ümber tõsta, et suured rattad jäävad ette ja see teeb lumes liikumise veidike kergemaks.

Processed with VSCO with f1 preset

Üks asi, millega ma siiani väga rahul olen, on see, et kookon käib jalutusosa peal, mis tähendab, et ma pole pidanud muretsema selle pärast, kus seda viimast hoiustada kui seda veel ei kasutata. Nüüd aga hakkab kätte jõudma aeg, kus Tikrike on juba nii suur, et peab hakkama kookonist välja kolima. See pani mind aga muretsema, kuidas kindlustada see, et tal seal ka ikka soe oleks, nagu kookonis.

Tuleb välja, et Hartan’il on madratsi küljes lukk, mis vankrikattega ühendatult annab tulemuseks soojakoti või no selle jalakatte. Aga ma pole veel suutnud lahendada lambanaha probleemi. Seisneb see selles, et kuna jalutuskärus peab laps olema rihmadega kinni, et ta sealt välja ei kukuks ja madratsil on augud nende tarbeks sees, siis mis saab lambanahast. Lõikan augud sisse või ? Ma ei tea veel.. Aga ilmselt küll.

1022253_0
Selliselt siis. Pilt

Jalutusosa ise käib 4 asendisse. Täislamav kuni täiesti istuv. Praeguses vanuses, kus Tikrike veel ei istu, saan ma talle kasutada esimesi astmeid, sest ise mitte istuvat last ei saa ma ju istuma panna, aga eks ta välja ikka tahaks natukene näha. Kookonis ta kaua niisama passida ei viitsi, sest no ei näe ju midagi.

Kui ma jõuan istumisosa kasutamiseni, kirjutani sellest ka.

Arvamus · Teazy

IV.X.

On vist ka aeg teha kokkuvõte Teazy teatox’i 14-päevase kuuri kohta.

Mina olen seda tüüpi inimene, kes tahab saada kõike kohe, seega ma olin peale esimest päeva muidugi täiega pettunud, et mul söögiisu kadunud polnud ja öö jooksul kaal 20 kilo ei langenud. Aga mida päev edasi seda paremini ma ennast tundsin.

Kohe alguses hakkas mulle rohkem meeldima õhtutee. Ega hommikuteel ka midagi viga polnud, aga kui oleks valik, siis ma jooks ainult õhtu oma. Muidugi olen ma ka kohutavalt mugav inimene, seega see teepuruga jahmerdamine ei olnud just mu lemmiktegevus. See ka ilmselt üks põhjustest..

Need teed suutsid isegi minu aeglsevõitu seedimise tööle panna, mis oli positiivne üllatus. Pideva vajadusega midagi süüa, oli ka palju kergem võidelda, seda enam, et ma söön seda, mida külmkapis leidub. Tervislikkusest on asju paraku vist üsna kaugel. Aga tegelikult tundsin ma ennast ise kergemana. Peale sööki ei olnud sellist vastikut punnis kõhu tunnet, nagu mul tavaliselt kipub olema.

Liikumisega oli ka nii nagu oli. Ma ikka püüdsin nii palju kui võimalik jala tööle ja koju käia, aga arvestades seda, et sügis saabus üsna äkitselt oma vihmadega, siis nojah, sinnapaika see suuremas jaos jäi. Aga ma sundisin ennast jala tööle isegi õhtusesse vahetusse, hoolimata sellest, et hommikul koju kõndida ei ole just eriti tore.

Kokkuvõtteks võin ma vist öelda, et kahtlemata tellin ma neid veel. Aga siis järgmine kord võtan asja tõsisemalt käsile, sest seekord kaal mul küll ei alanenud, ainult hea enesetunde sain kaasa. Kuigi tegelikult oleks see vägagi saavutatav, sest toitumiskava on mul olemas juba pea aasta, aga kuidagi pole ennast kätte suutnud võtta. Kuigi kui ma vaatan enda USA aegseid pilte ja ennast praegu, siis iga kord tahaks verd oksendada..