Ameerika

Day #367 ehk kojuminek

Kogu selle teekonna võin vist kokku võtta sõnaga seiklus. Hommikul ärkasin vara. Närvid ja kõik muud asjad ei lasknud magada. Pakkisin veel viimased asjad kokku ja kaalusin kohvrid üle. Lastele head aega ütlemine oli nii raske. Kõige hullem oli Daniella’ga, siis ma hakkasin nutma ka. Teistega oli lihtsam. Ray tegi meist veel pilti ka, eks ma mingi aeg lasen selle saata omale.
Kodust väljusime Ray’ga umbes 8.30am ja võtsime tee lennujaama poole. Sain järjekordse õppetunni, et alati usalda oma sissetunnet. Umbes poole tee peal hakkas selline imelik tunne, et ma polnud enam kindel, kas me lähme ikka õigesse kohta, aga kuna ma polnud absoluutselt kindel, siis miskipärast ei küsinud ka. Edasi sõites siis nägin, et sildid tulevad, et nii ja nii palju maad LAX’ini. Siis ütlesin, et me lähme valesse lennujaama. Isegi Ray vandus seal omaette. Õnneks kesklinnas polnud just kõige hullem liiklus ja kell 10am olime juba õiges, Burbank’i, lennujaamas. Sealne check-in oli lihtne ja õnneks ei pidanud ma ka oma kohvrite eest maksma. Ma olin arvestanud enam vähem $300. Läksin istusin maha ja mingi aeg kutsuti mind laua juurde, et mind varasemale lennule panna, see lend hilines ka väljalennuga muidugi tund aega, mis tekitas olukorra, kus ma pidin jooksma järgmisele lennule.
Lend San Francisco’st Frankfurt’i oli kohutavalt pikk. Pea 11 tundi. Lisaks ma hakkasin nutma kui me sealt startisime. Ja lisaks ma ei saanud seal magada ega midagi. Minu õnneks jäi see ka oma väljalennuga hiljaks. Chicago kohal lendasime läbi/üle äikesepilve, väga äge oli näha seda ülevaltpoolt. Kuidagi elasin selle lennu ikka üle.
Frankfurt’is olin ma juba nagu elav laip ja lisaks pidin ootama 3 tundi oma lendu Eestisse. Lennukist välja astudes oli mul tunne, et ma tahan tagasi minna, sest väljas oli niiske ja nii sombune. Tukkusin seal lennujaama pinkidel. Ega saanud sealgi ju ilma viperusteta. Mul oli piletil kirjas Gate A20 ja siis ma istusin ja ootasin. Vaatasin, et kell hakkab maru palju saama, et mis toimub. Teenindajad ei osanud inglise keelt, aga saatsid mu infopunkti juurde. Vaatasin üle ja mis ma näen, näitab, et mu lend läheb hoopis Gate A26-st. Jooksin sinna ja öeldi, et nad mind ootasidki. Selle lennu ajal jäin ma tukkuma ka lõpuks, natuke liiga vara ja ärkasin selle peale, et kõrvadest käis valu läbi. Muidu ma väga naudin lendamist ja ei ole mitte mingeid probleeme kõrvadega.
Tallinnasse jõudes oli lahkumissoov veel suurem, ilma tõttu ainult. Leidsin omale pagasikäru ja hakkasin seda ootama. Sain oma kohvrid kätte ja siis ootasin veel tükk aega oma viimast kotti. Üks vanem naisterahvas vaatas ka imelikult pilgul mu kohvrite poole ja siis mu poole tagasi. Lõpuks kätte sain siis hakkasin ennast sealt välja suruma.
Emmet nägin juba kaugelt, tegi minust pilti ka. Sinna jõudsin siis kallistused olid nii tugevad. Arvi, Alar ja Raimo olid ka mulle vastu tulnud. Oh nii hea oli neid näha. Arvi tegi mulle nii hea üllatuse sellega, et ta seal oli.

Edasi autosse, tõime issi ära ja hakkasime kodu poole sõitma. Kõik oli nii imelik ja harjumatu. Kodus mul oli ka vastuvõtt. Kätlinit ma ei tundnu kaugelt ära, Helis ja Iris on lihtsalt nii suureks kasvanud. Vanaema oli ka siin siis. Oh, neid oli ka nii hea näha.

Edasi istusime natuke kodus ja ajasime juttu. Uni oli selleks ajaks lootusetult kadunud. Ilmselt juba üleväsimusest. Ma ikkagi ei ole harjunud 30 tundi üleval olema.
Oh, I miss them all, but it’s so good to be back !
Advertisements
Ameerika · fotoblogi

Day #365 vol2

Ja ikka on üle väga palju asju, mis ei mahtunudki ära. Muidu ei saanud arugi, et mul nii palju asju oli. Emme ka küsis, kas ma raiskasin kõik oma raha riietele või. Ma ütlesin, et mul oleks raha küll kui ma poleks avariid teinud ja puhkamas käinud. Aga nii on. Siin rikkaks ei saa.
Ning üleüldse ma tulin siia ühe pooltühja kohvriga. Sellele järgnes see, et ma võtsin kogemata päris palju alla ja jäin vähemalt numbrivõrra väiksemaks, siiis pidin ma ostma uued ka need asjad, mis ma Eestist kaasa võtsin. Seega ei ole siin mingit hädaldamist mu kallal. Selge ?
Varsti näeme.
xx
Ameerika

Day #360 ehk Tahan koju !!!

Nüüd, kus jäänud on nädal (või tegelikult juba vähem, sest nädala pärast samal ajal olen ma teel juba ilmselt Saksamaa poole ja seega kodu poole) on mul peal selline koduigatuses, et ma tahaks nutta. Mul pole tegelikult kordagi peal olnud sellist koduigatsust nagu on praegu. Ma tunnen, et ma olen nii väsinud sellest kõigest siin ja ma tahan nii väga koju. Imelik. See ongi vist sellepärast nii, et kojuminek on nii lähedal, aga samas veel nii kaugel. Oh.
See kodune “puhkus”, mis mul praegu veel on, ei ole eriti puhkuse moodi. Ma ei tee mitte midagi, aga see väsitab veel rohkem.
Istun ja tönnin siin omaette nüüd. Määramata ajani ilmselt, sest järgmine neljapäev ma nutan kindasti, sest ma lahkun ja siis reedel nutan kindlasti, sest ma olen kodus ja siis edasi nutan ka, sest ma olen kodus ja igatsen oma siinsest peret. Oh. Ma nutan nüüd kohe pikemat aega järjest. Taganjärgi terve selle aasta eest ja ette järgmise aasta ka.
Ameerika · fotoblogi

Day #356 ehk Puhkus #9

Või no tegelikult tänast päeva ma enam puhkuse alla ei loe, sest tänane päev kulus ainult lendamisele. Esimest korda sõitsin täna siis selle rongi moodi asjaga, mis lennujaamas inimesi transpordib. Seal juba läksin Katrina ja Meeliga lahku, sest neil oli terminal 2 ja mul 3. Jõudsin sinna ja mõtlesin, et mine hulluks, kuhu ma siin minema pean. Polnud nii ammu olnud üheski. Aga no hakkama sain. Mu lend oli 10.45am. LA-sse jõudsin kuskil 12.15pm. Kojusõiduks broneerisin shuttle. Päris mugav on sellega tegelikult. Kergem ka kui hakata nende metroode ja muude asjadega jamama, millest mul aimugi polnud.
Nii hea on kodus olla nüüd. Tegin pilte ka lennukiaknast välja, aga ei saa neid sealt kätte, sest ma ju unustasin USB juhtme kuskile motelli. Eks ma vaatan, millal ja kust ma uue saan
Kodus suutsin ennast majast välja lukustada garaaži kaudu. Täis feil. Ma ei mõelnud üldse, et neil on uksed nii lukku pandud, et ühelt poolt saab lahti ja teiselt poolt ei saa. Õnneks oli tagavaravõti garaažis. Ma ei tea, mis oleks saanud kui seda poleks olnud seal.

Nüüd puhkan puhkusest. Pere tuleb teisipäeval või kolmapäeval. Ühes kohas on üks jutt ja teises teine, seega ei tea täpselt.

By the way – ma läheks teiega teine kordki reisile 🙂

Edit: Väiksel digikal on samasugune juhe, nagu telefonile läheb. Seega pilvepildid siin nüüd.

Ameerika · fotoblogi

Day #355 ehk Puhkus #8

Tänast päeva alustasime kuulsa Alamo Square‘iga ehk siis, kes on vaadanud sarja Lastega kodus (Full House), peaks seda väga hästi teadma.

Edasi viis meid tee Fort Point‘i, mille ehitamine lõpetati enne American Civil War‘i ja oli mõeldud SF Bay kaitsmiseks vaenlasvägede sõjalaevade vastu. Seal oli nii kohutavalt külm ja tuuline. Aga mulle väga meeldis muidu. Ja sealt saime vist parimad vaated ja pildid ka Golden Gate‘ist.
Seal sees olid ruumid kujundatud sedasi nagu nad ilmselt olid varem kui seal päriselt elati.
Püssirohukelder.

Selle lähedale jäi ka sõjaväe surnuaed, millest ei suutnud ma ennast ka eemale hoida. Ma ei tea, mis tõmme mul on kirikute ja surnuaedade vastu.
Edasi korraks Golden Gate Park‘i. Aga kuna see on üüratu, siis me seal väga kaua ei olnud, sest selle läbimiseks oleks vaja olnud ilmselt jalgratast.
Siis viis Katrina meid Twin Peaks mäele. Sealt avanes väga ilus vaade linnale.
Ööbisime jälle ühes hostelis, mis oli ka väga ilus tegelikult. Vastand Katrina hirmujuttudele. Aga hea, et ta meid ette valmistas hullemaks ja siis oli hea üllatus kui kõik tegelikult ilus oli.
Ameerika · fotoblogi

Day #354 ehk Puhkus #7

Alustasime San Francisco vallutamis ja metsatiiruga.
Käisime Muir Woods’i rahvuspargis.

Sellised pisikesed puud.

Siis käisime Sausalito‘s, kus oleks pidanud olema väga hea vaade Golden Gate‘ile, aga kõik, mis me saime oli udu. Vähemalt saame öelda, et oleme sellest üle sõitnud ja mingil määral näinud. No mis seal ikka.

Edasi käisime igaks juhuks ka Golden Gate National Recreation Area‘l, kust oleks pidanud veel parem vaade olema. Kõik, mis me saime, oli veel rohkem udu.

Tahtsime jalutada Point Bonita majaka juurde, aga see oli suletud.

Edasi väike külastus Palace of Fine Arts.

Käisime Coit Tower‘i tipus. See peaks olema mingi vana telegraafi torn vms. Aga see oli küll kerge pettumus mu jaoks. Või noh, suurem kui kerge.

Coit Tower

Kuulus Lombart Street.

Ööbisime hostelis, mis oli väga äge mu meelest. Katrina hirmutas meid nii ära nende hosteli juttudega enne, aga kõik oli super.