Lastega rabas – Loosalu raba

Ma eelmise postituse lõpus juba mainisin, et sain omale Kai Kimmeli Eesti sood raamatu. Loosalu raba leidsingi ma just nimelt sellest raamatust. Järgmise ilusa ja sooja ilmaga otsustasin ma meid autosse pakkida ja seal ära käia. Seda enam, et Tikrike rääkis juba päevi, kuidas ma pean piknikulina üles otsima ja me lihtsalt PEAME ühe pikniku ära pidama. Mõeldud-tehtud, eksole.

Hommikul kui selle raba Google Maps’i sisse trükkisin, vaatasin, et jessas, mis kaudu sinna minna tuleb. Ma eeldasin, et lähen mööda Türi-Rapla vms maanteed, aga tegelikult sõitsin põhimõtteliselt mööda külateid. Waze näitas üldse mulle, et sinna on 75km ja selle praakisin ma välja, sest tegelikult oli Paidest u 45km.

Jõudsime siis lõpuks kohale. Parkisin auto ära ja lugesin, et sealt on ca 1km vaja kõndida, aga tee huvides oleks hea kui auto jäetaks ikkagi kõnealusesse parklasse. Mõtlesin, et mul tublid lapsed, saavad hakkama küll. Kõndisime siis selle 1km metsani ära. Kogu aeg mõtlesin, et nüüd saab lõpuks rabasse. No ei saanud. Metsas pidi ka veel terve kilomeetri kõndima ja alles siis saime laudteele. Olgu mainitud, et tavaliselt me edasi-tagasi kõndides üle 2km üht pidi ei kõnni, sest Sõstrake ei jaksa väga üle 4km korraga veel käia. Samas aga ei saanud me ju raba ennast nägemata ka tagasi pöörata ja nii me edasi rühkisimegi.

Lõpuks, peale järjekordset kilomeetrit, olime me lõpuks selle kauaoodatud järve ääres. Lühidalt – sinnani jõudmine oli sama pikk teekond kui Väätsa rabas terve ring ehk u 3km. Tegelikult oli Loosalu järv väga ilus ja ilmselt on ka ujumiseks hea koht, seal oli isegi päästerõngas. See järv pidi ka üks suurimaid rabajärvi olema. Kahjuks oli seal seekord väga tuuline, aga pidasime veidi kiirustades oma pikniku ikkagi ära, sest lubatud ju sai.

Loosalu järv

Algul mõtlesime, et kõnnime sealt veel veidi edasi ka (kokku peaks olema rada u 7-8km ehk mu lastele veel selgelt liiga palju), aga lõpuks mõtlesin ümber, sest ma teadsin, et Sõstrake väsib nagunii millalgi ära ja mida hiljem, seda parem.

Tagasitee autoni läks palju kiiremini, sest siis ma juba teadsin kui palju peab kuskil kõndima. Mulle ei meeldi teadmata suunas, teadmata pikkusega teed kõndida. Enne rabasse jõudmist on seal ka Loosalu lõkkekoht. Ma olin üsna pettunud kui ma nägin, et inimesed sõidavad päris sinnani lausa autodega välja. Ma mõtlesin, et ei tea, kas ma olin ainus “loll”, kes pani auto sinna, kuhu pidi ja siis väikeste lastega selle pikka tee ette võttis. Õnneks ei olnud ja peale mind oli seal veel 3 autot.

Kokkuvõtvalt ma arvan, et pigem ma sinna lähemal ajal tagasi ei lähe. Just nimelt selle liiga pika “tühja” kõndimise pärast, kuigi ma ei ütleks, et lapsed kurtnud oleks. Nägime ju teeääres nii sinililli kui ka ülaseid + sai korjata käbisid ja oksi jne. Aga jah, pigem lükkan ma selle raba taaskülastuse mõne aasta võrra edasi.

PS: viimase kilomeeter-poolteist pidin ma Sõstrapreilit süles kandma jah, nagu ma ka arvasin. Küsisin ta käest, kas ma järgmiseks korraks võiksin äkki kandekoti kaasa võtta, ta arvas, et võib küll. Olgu mainitud, et kuna ta on väike preili Iseseisvus, siis ta on iga kord jooksu pannud kui ma seda ka lihtsalt näidanud olen. No saab näha, aga mis sa hädaga teed kui jalad ikka üldse ei kanna enam, eks. Hehehe..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.