Karantiinipäevik: self isolation

Esiteks mõtlen ma, et tegelikult meil (loe: tervel Eesti rahval) veab, et me üldse saame välja minna ja päriselt ei ole veel karantiini kehtestatud nagu Itaalia ja Hispaania näiteks, kus ilma mõjuva põhjuseta ei või üldse välja minna. Vaevalt seda kuigi mõjuvaks põhjuseks võib pidada, et ma tahaks lapsed õue viia. Ma ei kujuta ette, mis ma siis teeksin kui peaks ükskord full lockdown tulema.. Aga ma tean, mis saab selle vältimiseks teha. Tuleb kodus olla. Või no vähemalt mitte teiste inimestega kokku puutuda.

Vaatasin eile novembrikuised Hiiumaa pilte ja mõtlesin, et seal oleks praegu ideaalne olla – lükkaks lapsed hommikul üle ukse õue ja kui neil kõhud tühjaks lähevad, kutsuks tuppa tagasi. Praeguse kõrval kõlab nagu paradiis. Lapsed saaks rahulikult möllata, ilma et peaks neile kogu aeg ajudele käima nagu praegu kui me lihtsalt jalutamas ja/või rattaga sõitmas käime. Aga Hiiumaale pigem vist ei saa praegu. I.-l tuleb järgmine kuu natuke puhkust, aga selle paari nädalaga jõuab veel nii palju muutuda, et ette ei oska siin küll midagi ennustada.

Ma ei oska enam minna ka lastega kuskile, kus teisi inimesi väga ei kohtaks. Või pigem ei saa ma ju iga päikeselise ilmaga kuskile sõita ka, aga niisama linna servas jalutamine ja rattaga sõitmine ei ole kuigi põnev, pean hakkama välja mõtlema, kuidas seda huvitavamaks teha. Vähemalt on mul üldse seegi võimalus.

Tegelikult on üldse kummaline, kuidas nüüd kõik inimesed järsku on avastanud looduses käimise. Nagu see pilt, mida kindlasti enamik näinud on, et inimesed enne karantiini istuvad diivanil telefonis ja karantiini ajal on nad massiliselt looduses. Või siis on asi selles, et enne oli see nö iseenesest mõistetav, et võib iga hetk minna kui tuju tuleb, aga nüüd ei saa ja tuleb kohe võimalust kasutada, sest keegi ei tea, mis edasi saab. Tegelikult ei teagi.. Loodame ju kõik, et saab kiiresti mööda see jama, aga selleks peavadki kõik inimesed kätteantud juhiseid täitma ehk kodus istuma. Just paar päeva tagasi sõitsin läbi Paide üle pika aja ja nägin iga natukese maa järelt erinevaid laste- ja noortepunte. Mitte kahest inimesest koosnevad, vaid ikka pigem sellised 5 ja nii edasi. Lisaks sellele sõbrannad koos vankrite ja suuremate lastega jalutamas. Õnneks tuli täna uus käsk Valitsuselt, kus avalikus kohas tohib nüüd olla ainult kahekesi ja üleüldse 2m kaugusel.

Ma olen tegelikult max kurb, sest mul täpselt nädala pärast sünnipäev ja ma ei tea isegi, mis praeguses olukorras ok oleks. Kõige parem ilmselgelt oleks kodus istuda ja I. ning lastega seda tähistada, sest savi see 29, aga ma ei taha nii. Tahaks ikka ema ja õdesid ka.. Külla ilmselt ei kutsu, aga kuskil rabas võiks ju maha istuda. Õnneks on see kolmapäev ja äkki väga palju rahvast samal ajal seal ei ole.

Also sain ma üle mitme aasta omale jälle ohatise. Yup. Alates Tikrikese sünnist ei ole mul neid enam olnud ehk oma 4 aastat kindlasti. Seega isegi kui ma olen arvanud, et lapsed ajavad mu stressi, siis tegelikult pigem mitte ja isegi kui ma tunnen, et mul praegu nagu ei oleks stressi, siis järelikult keha teab paremini ja ikkagi on. Nojah. Ja oleks siis ainult huulel. Ei ! Nina kõrval on ka mingi jama, mis tundub olevat sama.

Aga teate, mis kodus istumise positiivne külg on mu jaoks. Ma saan rahulikult Fitlappida jälle, sest kuna me kuskil väga ei käi, ei saa ma kuskil ka nö valesid toite süüa. Win ! Ehk et kaks nädalat (vist) olen praeguseks uuesti reel olnud.

Lasteaiaga on ka selline lugu, et ilmselgelt Tikrike seal ei käi praegu. Ma kaldun arvama, et ta sellel õppeaastal sinna enam ei lähe ka. Kui praegu on jutt, et koolid on suure tõenäosusega suletud aprilli lõpuni ja nagunii suvel on mul lapsed kodus, siis selleks kuuks ajaks pole mul mõtet teda sinna viia. Seda enam, et see on nagunii alles kõik nii kaugel ja keegi ei tea, mis selleks ajaks siin üldse toimub jälle. Peaks ühesõnaga ükspäev läbi käima ja asjad ära tooma. Kuna ta jäi koju enne seda kui tuli “käsk” lapsed võimalusel kodus hoida, jäid ka kõik asjad sinna, sest ma ei osanud asjade sellist arengut siis veel ju oodata.

Palju õnne Sulle, kui Sa suutsid selle ühest servast teise valguva jutu lõpuni saada. Vähemalt ma kirjutan midagi jälle. Paberile ma ei viitsi kirjutada, selle asemel panen oma mõtted siia. Äkki keegi mõtleb ja tunneb samamoodi.

PS: Ma avastasin, et ma pole meie kahest uues rabakülastusest kirjutanud ehk et wait for it – Kakerdaja ja Kodru on tulemas. Millalgi..

Kodru raba

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.