2 aastat armastust – Sõstrake

See postitus on nüüd küll kaua oma järge oodanud, aga imelik oleks seda uuel aastal postitada, seega siin see nüüd lõpuks on 😀

Nonii, mul ei olegi enam beebit. Kõik. Nüüd on Sõstrake juba 2-aastane ja imelik on teda beebiks kutsuda, aga mu pisike babygirl on ta suure tõenäosusega alati.

3.12.2019 – Sõstrake 2

Vaatame kiirelt üle, mida Sõstrake üldse oskab ja siis räägime temast niisama ka. Käisime täna arsti juures ja seal olid ka nö kontrollküsimused, mida ma jälle loomulikult kõiki ei mäleta, aga:

  • räägib 2 sõnaliste lausetega – yup, isegi pikematega juba
  • käib potil – yup, juba ammu
  • hüppab kahel jalal – on ära õppinud ja millalgi, suvel batuudil veel ei osanud
  • riietub ise – proovigu ma ainult aidata..
  • oskab oma nime öelda – lisaks ütleb minu, I. ja venna nime ka, tädide nimesid ka

Kiirelt guugeldasin veel, mida üks tutikas 2-aastane oskama peaks ja sain sellise nimekirja, millest ma kõike välja ei too, aga midagi ikka:

  • tunneb ära põhilised kehaosad
  • vastab küsimusele kes? mis?
  • tunneb piltidel ära tuttavad esemed
  • hoiab käes pliiatsit
  • oskab lihtsamaid tantsuliigutusi
  • kõnnib abiga trepist üles-alla – ma üldiselt ei pea käest kinni hoidma tal

Vahepeal on mul tunne, et Sõstrakeses on peidus mitu inimest, sest see, kuidas ta käitub ainult minuga olles või siis kui ta koos vennaga on, on nagu öö ja päev. Ehk kui me koos oleme, on ta täiesti arvestatav kaaslane, kes kuulab ja ei jonni ning on üleüldse üks vahva pisike preili. Kui ta aga vennaga kokku satub, saab temast sekundiga pisike saatan (sorry kui sa seda kunagi loed..). Ma tegelikult muidugi saan sellest muutusest aru, sest siis on äkitselt vaja “võidelda” nii minu tähelepanu kui ka näiteks mänguasjade pärast. Ega see lause, et “Siblings: children of the same parents, each of whom is perfectly normal until they get together.” pole siis tühjalt kohalt tulnud ja ma ausalt pean nõustuma, sest nii vähe kui seda ka on, aga kui ma saan Tikrikesega kahekesi aega veeta, arvan ma tema kohta sama. Aga tegelikult ma täiega imetlen seda sidet, mis nende vahel on..

Lugesin vahepeal läbi, milline laps Tikrike samas vanuses oli ja ma ei saa mainimata jätta, et tegelikult on nad üsna erinevad. Ma muidugi polegi kunagi oodanud, et nad ühesugused oleksid. Näiteks magamist Sõstrake armastab. Või no vähemalt on mul temaga selles mõttes oluliselt lihtsam, et tema tõesti oskab ise magama jääda. Viin ta lõuna- või õhtuune ajal voodisse ja max poole tunni pärast ta magab, tavaliselt pigem ca 10 minutit läheb aega ja ei mingit nuttu ega jama. Õhtuti on Tikrike see, kes ei lase tal magama jääda, sest viimasel on vaja voodis keerutada ja jutustada või siis ronivad üksteisele kaissu, aga siis Tikrike teeb haiget ja ikka pean ma minema neid lahutama.

Söömisega on Sõstrakesel ka kõik hästi ja ta sööb ka väga hästi. Isegi liha sööb, erinevalt Tikrikesest, kes seda endiselt pigem ei soovi. Lemmiksöögiks pakun ma, et on hommikupuder ja pannkoogid. Iga lapse lemmik, eks ? Novembris tõmbasime ka imetamisele joone alla. Ma olen siiani hämmingus, et me nii kaua vastu pidasime. Oli imeline aeg.. Vb peaks oma mõlemast kogemusest ühe eraldi postituse ka kirjutama ?

Sõstrake räägib palju, ikka väga palju ja uskumatul kombel on suurem enamus sellest jutust juba ka arusaadav. Ma mäletan hästi, kuidas mulle kunagi öeldi, et Sõstrake ilmselt hakkabki varem rääkima, sest tal üks jutupaunik juba ees. Tõesti nii ongi läinud ehk et kui 2-aastane peaks oskama moodustada 2 sõnalisi lihtlauseid, siis Sõstrakese pikim lause on praeguseks olnud 4-5 sõnaline. Perearst kuulis ka ühte pikemat lauset kui seal käisime. Seega saab temaga juba täitsa vestelda. Oma osa on kindlasti ka sellel, et ma olen hakanud lastele oluliselt rohkem raamatuid lugema. Loodetavasti jääb mu raamatuarmastus neile mõlemale külge.

Praegu on Sõstrakesel peale tulnud mingi kadeduse periood. Just minu osas. Näiteks kui ma istun diivanil ja Tikrike on mul kaisus, püüab ta alati ennast meie vahele suruda. Enamasti ma õnneks suudan ta lihtsalt teisele poole suunata (hea et neid ainult kaks on :D). Või kui me istume I.-ga diivanil kõrvuti, tuleb ta ka alati meie vahele. Paar nädalat tagasi ei võinud ma üksi teise tuppa ka minna, sest juba ta hüüdis: “Emme, kus sa oled ?” Hetkel seda enam viimast vähemalt enam pole.

Ahjaa, perearsti külastasime ju ka. Süsti ei teinud, sest nahk ei ole korras ja lükkasime selle määramatuks ajaks edasi praegu. Küll aga saime mõõdetud ja kaalutud, aasta tagusega võrreldes on siis numbris järgmised:

Pikkus: 81cm -> 87cm (+ 6cm)

Kaal: 10,7kg -> 12kg (+ 1,3kg)

Päevakava on meil enam vähem ühesugune iga päev. Püüan seda nö lasteaiarütmi hoida, aga kas ta läheb jaanuarist lasteaeda, ma ikkagi veel ei tea. Peame I.-ga maha istuma ja plaani paika panema, mis saab edasi. Aga päevakava:

  • Äratus lasteaiapäeval 7:00, muidu 7.30 – 8.30
  • 12.30 – 15.00 lõunauni
  • 20.00 – 21.00 ööunne minek

Mõned sellised põnevamad sõnad ka, mis ta ütleb:

  • papadiit – paprika
  • tahni – telefon
  • paan – banaan
  • tidill – krokodill
  • atsa – vanaisa

Rääkimisest veel rääkides. Ma ei tea, kas see on venna pealt õpitud või räägib ta ise nii, aga ta kipub ka mõningad häälikud ära vahetama. No näiteks K -> T ehk kuu -> tuu jne. Aga ta on veel nii väike, et vist ei ole vaja muretseda.

detsember 2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.