Lastega rabas – Seli raba

Te kõik ilmselt juba teate, et rabas meile käia meeldib. Siiani oleme külastanud ainult Väätsa raba (Mukri kunagi ammu ei loe, sest siis ei käinud me kolmekesi). Ühel hetkel aga nägin kellegi Instagrami storys Seli raba. Alguses ma muidugi ei teadnud, mis rabaga tegemist on, sest sellel puudub asukoha märkimise võimalus Instas ehk siis tundub olevat mitte väga külastatav raba või vähemalt vähetuntud. Natuke guugeldasin ja sain nime teada. Hiljem käis seal üks tuttav ka ja küsisin üle. Sedasi sündiski plaan, et järgmise ilusa ilmaga (sest et Eesti sügis..) lähme ja käime seal ära.

See oodatud ilus ilm saabus teisipäeval (esmaspäeval oli küll ka, aga siis oli Tikrikesel lasteaias üritus) ja noorhärra skooris omale lasteaiast vaba päeva. Kui kohale jõudma hakkasime, jäi teepeale sillerdava veega Seli järv. Seal oleks ilmselt täitsa mõnus ujuda, aga no sellega oleme me nüüdseks juba hiljaks jäänud. GPS käskis mul ümber järve sõita, aga olgu märgitud, et mul on päris madal auto.. I. ära järgmist lauset loe.. Vahepeal käis põhi vastu maad küll natuke, aga ma üritasin sättida, et väga ei käiks. Tegelikult on autoga terve ring ümber järve täiesti läbitav.

Seekordne käik oli selline täielik nautimine ehk et näiteks vaatetornini oli Endomondo järgi ainult umbes 500m (kui ma õigesti mäletan) ja seal me enamuse ajast ka veetsime. Vaatetorn oligi üks põhjustest, miks ma sinna minna tahtsin. Või mitte otseselt vaatetorn ise, aga sealne nö puhkeplats. Vaatetornist rääkides, siis mina sinna üles ei läinud, sest Sõstrake on absoluutselt kotivastane praegu ja teda süles hoides ei saanud sinna minna, sest seal on redel mitte trepp, küll aga käis üleval ära Tikrike. Ta oli seal tipus enne kui me Sõstrakesega üldse kohale jõudsime. Südari pidin saama !

See raba oli ilus ! Samas aga pole ma veel näinud raba, mis poleks. Vahelduseks oli päris mõnus mõnes teises ka käia. Seda enam, et neid on siis väikses Eestis üldse nii nii palju. Aga see imeline rabalõhn ja kõik.. Lapsed ka nautisid. Eriti see suurem. Väiksem nautis jõhvikate korjamist ja söömist ning niisama laudtee peal kõhutamist. Laudteest rääkides.. See tundub suhteliselt uus olevat. Äkki isegi eelmine aasta ehitatud ?

Minu jaoks olid pisut hirmsad need suured ja lähedalasuvad rabajärvekesed, mis seal vaatetorni juures olid. Ehk et ma tundsin, et ma pean ekstra hoolega lapsi jälgima, et need ennast ära ei uputaks kuskile, sest no näidake last, keda ei huvitaks vesi. Kuigi ähvardasin kohe, et ega mina järgi neile ei hüppa. Jajah.. Samas aga olid nad üllatavalt mõistlikud seal vee juures. Yup, nad endiselt üllatavad mind.

Kui juba ära hakkasime minema, käisime seda Seli järve ka lähemal vaatamas. Tikrike otsustas tõesti lähedalt uurida seda. Õnneks ainult jalgadega 😀

Lisaks märkasin praegu, et meie viimatine Väätsa raba külastus on ka veel puudu. Või oli asi selles, et ega mul kirjutada suurt midagi tollest polegi, rohkem ilusaid pilte lihtsalt. Aga võib olla peaks mälestuse mõttes ikka kirja panema..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.