Minu Hiiumaa

Tegelikult kirjutan ma käesolevat postitust juba teist korda. Esimene valmis stiilis “sel päeval tegime seda ja käisime seal”. See ei tundunud kuidagi õige, sest kui ma sellele Hiiumaal viibimisele tagasi mõtlen, oli see palju rohkem kui lihtsalt “nägin seda, teist ja kolmandat”. Seega otsustasin uuesti proovida.

Ma olin seekord Hiiumaale minemisest väga vaimustuses. Viimati käisime kolm aastat tagasi kui Tikrike oli alles päris beebi. Võib olla ma sellepärast tahtsingi uuesti minna, et nüüd ma saan talle näidata, kus me eelmine kord käisime. Tema oligi minu järel vist teine oma vaimustuse poolest. Tükk aega enne ta muust ei rääkinudki, et varsti lähme-varsti lähme. Nüüd tagantjärele meenutab ka, et Hiiumaa ja Hiiumaa. Äkki siis jääb talle meelde ka. See üleüldse oli esimene nö päris puhkus, mitte nagu siiani, et “kaks ööd Peipsi ääres telgis”. Teoorias peaks viimane ka siiski puhkuse alla kvalifitseeruma..

Esimesel sealoleku õhtul harjusime nö olukorraga, et kes/kus magab ja kus kõik asjad köögis asuvad ja nii edasi. Meie peatuspaigas tekkis vähemalt minul küll väga kodune tunne. Ära võis lausa harjuda sellega, et peale hommikusööki lükkasin lapsed üle ukse õue ja kui kuskile minek oli, kutsusin jälle tuppa. Vahepeal vaatasin neid lihtsalt aknast, sest õu oli suur ja lai ning kaduda polnud neil kuskile.

Mul on hea meel, et ma sain Tikrikesega nii palju kahekesi aega veeta, sest mitmes kohas käisime me nii, et Sõstrake jäi autosse magama ja I. teda “valvama” ning me saime rahulikult käia ja rääkida. Vahepeal ta ikka hämmastab mind kui mõistlik ta vajadusel olla suudab.

Minu lemmik päev oli see päev kui pidime minema jalutama mööda Sääre tirpi, aga lõpuks istusime lihtsalt rannas. Istusin seal ja vaatasin I.-d lastega kive vette loopimas ja mõtlesin, et kuidagi nii hea on kõik. Selle pildi alla, mis ma tollest päevast Instagram’i lisasin kirjutasin: “Mõnes kohas on kohe selline rahu, et ei tahakski enam ära minna. Seekordne puhkus on kuidagi teistmoodi. Ma veel ei tea, mis seda tunnet tekitab, aga no on kuidagi teisiti midagi.. Või on muutus toimunud hoopis minus endas ?” Praeguseks hetkeks olen ma ilmselt välja mõelnud, mis seda tunnet tekitas (ei, ma pole rase), aga see ei ole selle postituse teema ja võib olla pole ühegi postituse teema, aga mingi rahu minusse tuli. Rahu iseendaga ? Või rahu sellega, mis hakkab juhtuma ja milleks ma olen ennast nüüdseks nö ette valmistanud ? Eks paistab.. Aga rahu on alles. Ja see on hea. Loodetavasti ta jääbki nüüd minuga.

Ära tulek oli kurb. Nagu oleks kodust ära läinud. Lubasin peagi tagasi olla. Samas aga ma natukene pelgan, et mis siis kui järgmine kord ei ole enam nii hea ja siis nagu tuhmuks ka selle nö eelmise puhkuse sära ? Selles mõttes ma tunnen, et parem oleks mõnda aega mitte tagasi minna, sest siis kui näiteks järgmine aasta pole enam sama tunnet, on kõik ok, sest siis olen mina ka juba ammu teine inimene. Aga kui näiteks järgmine kuu tagasi minna ja siis ka enam pole, ei oleks nagu ok, sest kuu ajaga ei saa ma ju nii väga muutuda. Pseodoprobleem, eksole ?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.