Lastega loomaaias

Juba mõnda aega küpses meil õega peas mõte loomaaeda minna, sest viimasest korrast hakkas juba aasta mööda saama. Lõpuks juhtuski, et läksime päev hiljem kui eelmine aasta.

Hommik algas muidugi jälle vara, sest rong läheb Türilt 9.15. Eelmine aasta oli meil sellega veel probleeme, aga kuna nüüd Tikrike lasteaias käib ja eriti lõunaund magama ei kipu, pole hommikul kell 7 ärkamine enam mingi probleem. Neile. Mulle on. Alati. Rongisõit möödus nagu ikka. Üritasime neile palju tegevust leida, et nad päris mööda rongi jooksma ei kipuks ja väga kõvasti ei karjuks ka. Peaaegu õnnestus.

Vaatavad igatsevalt kõrvalseisva rongi poole 😀

Loomaaeda jõudsime, tahtis Tikrike omale sealset käru saada. Ma laitsin ta mõtte maha, sest poleks vist olnud väga mugav kahe käruga. Ma muidugi saan aru, miks ta seda tahtis. Ma ju müüsin maha mu lemmik BR Indie Twin’i ja ostsin asemele veel suurema lemmiku BR Indie, aga see tähendab, et Tikrike on nüüd jalamees. Enamasti pole tal selle vastu midagi, sest sõidab rattaga, aga loomaaeda ei julgenud ma ratast kaasa võtta. Kui Tikrike päriselt ära väsis, lasin ta kärusse ja panin Sõstrakese hoopis kõhukotti. Viimane nautis seal olekut oluliselt rohkem kui kärus olemist.

Me jõudsime enne vihma päris palju loomi ära näha tegelikult. Seekord käisime mõnes majas ka sees. Vihma saabumise ajaks kõik lapsed juba magasid ja kiirustasime läbi vihma Rocca al Mare keskusesse, kus käisime söömas ja enne rongi veel natuke Seiklusmaa mängutoas mängimas ka. Viimane oli päris äge, lapsed ei tahtnud mul väga ära tulla sealt enam. Ise sain ka kaasa ronida, sest kuigi seal oli kuni 3-aastastele eraldi väike nurgake, ei soovinud kumbki mu alla kolmene seal aega veeta ja Sõstrakest ei saa ilmselgelt veel kuskile üksi ronima lasta. Tema jaoks oli hitt liumäed ja Tikrikese jaoks pealeistutavad traktorid.

Tagasitee rongis enam nii tore polnud. Esiteks oli ju reede ja kellaaeg selline, et hea et me üldse istuma saime. Istusime seal pooleldi oma kärude otsas. Lapsed ka muidugi polnud paigal olekust väga vaimustuses ja hädaabina pistsin telefoni kätte, aga neid peaks ka mul ilmselt hoopis kaks olema.

Peale seda käiku ma siiski veendusin, et meil ei ole enam Tikrikesele käru külge seisulauda vaja. Ma enne veel natuke kahtlesin, aga nüüd oli näha, et ta jaksab ja tahab küll kõndida. Ja kui tõesti enam ei jaksa, on alati võimalus Sõstrake kandekotti panna, kus olemist ta max naudib. Lisaks sellele käime me Tikrikesega enamasti igal pool siiski rattaga ja siis jaksab ta veel rohkem. Üldiselt saab ta ilusti aru ka, et teepeale ei tohi minna ja üldse rahulikult peab sõitma. Lapsed on mõlemad peaaegu nii suured, et nendega on juba tore igal pool käia. Võib-olla lähen uuel kuul uuesti loomaaeda, sest Sõstrakese beebigrupp tahtis seal väikese kokkusaamis teha.

Samasugune pilt sai tehtud ka eelmine aasta. Hea vaadata kui palju Sõstrake vahepeal kasvanud on.

Kas te olete see aasta juba loomaaias käinud ?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.