Mõttekäigud

Minuga ju ei juhtu !

Nüüd, kus suvi on käes, võib pea igapäevaselt näha sotsiaalmeedias pilte sellest, kuidas käiakse laps kärus jooksmas ja rulluisutamas. Kõik on justkui ilus ja tore, sest veedetakse koos aega ja ehk isegi püütakse lastesse seda spordipisikut süstida, aga .. Aga enamasti on sportimiseks valitud vale käru.

Sportimiseks mõeldud kärud on enamasti kolmerattalised ja kindlasti fikseeritava esirattaga. No mul on ka tegelikult nö jooksukäru (Bumbleride Indie Twin), aga rulluisutada ma sellega ei tohi, sest puudub käsipidur. Joostes ei ole ilmselt kiirus tõesti väga suur, aga ometi võib tavalise Emmaljungaga (ja muude mitte spordikärudega) jooksmine kurvalt lõppeda. Ennast võite ju usaldada, et ei väärata see jalg jne, aga kunagi ei tea, millal võib teele näiteks jalgratas ette sõita.

Okei, jooksmine jooksmiseks. Rulluisutamine on juba hoopis teine tera. Kiirused on ju tunduvalt suuremad, lisaks võib ka täiesti süütuna näiv pisike kivi kiiluda rataste vahele ja ongi õnnetus käes. Suvaline käru kukub ümber ilmselt koos sinuga ja kui laps on vankrikorvis, kukub ilmselt ka tema sealt välja. Rulluisutades peab lapsel ka kiiver peas olema ja laps muidugi rihmadega kinnitatud. Või sõidab ette eelmainitud jalgratas. Pead pidurdama, aga kärul pole käsipidurit. Mis saab ? Või kukud ise ja käru veereb edasi, sest sul pole turvapaela ümber käe ?

See ei ole argument, et “aga ma ju rullitan ainult kord kuus”. See argument on sama jabur nagu “ah ma sõidan autoga ainult 100m” või “ma sõidan ju ainult kord nädalas autoga, miks ma peaks turvavöö peale panema”. Ei, lihtsalt ei. Ka selle ühe korraga võib juhtuda pöördumatute tagajärgedega õnnetus.Asi pole ju üldse selles, kas sa ennast usaldad. Ilmselgelt ju usaldad, sest vastasel juhul ei seataks tahtlikult (või teadmatusest) oma lapse elu ohtu. Palju tähtsam küsimus on, kuidas sa saad kindel olla, et keegi teine sulle seda õnnetust ei põhjusta. See kehtib nii rulluisutamise kui ka autoga sõitmise kohta.

Samas olen märganud ka, et isegi kui inimeste tähelepanu juhtida eelmainitud asjadele, ei soovita seda eriti kuulda võtta. Siis aga pole minu meelest enam tegemist “lapse teadmatusest ohtu seadmisega”, vaid juba “tahtliku ohustamisega”. Sa tead, et sa teed valesti, aga ei muuda ka midagi ? Kaua ? Seni kuni midagi juhtub ?

Kas kasutate spordikäru või olete suhtumisega “Minuga ju ei juhtu” ?

Advertisements

4 thoughts on “Minuga ju ei juhtu !”

  1. Ma nägin täna jalgrattaga sõitvat ema, kel beebi kõhukotis. Vähe sellest, et nii ei tohi, ei olnud ka meil kummalgi kiivrit peas…

  2. Isssandddd😲😲😲😲😲😲😲😲😲 Kuidas sellise asja peale üldse tulla saab…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.