Mõttekäigud, Sõstrakese kasvamine, Tikrikese kasvamine

Laste omavahelised suhted ja muud mõtted

Ma ei tea, kas see on hea või halb, et põnnide vanusevahe on ainult poolteist aastat. Ma olen palju lugenud jutte, kus vanem hakkab kohe pisemat armukadedusest terroriseerima ja vanematel on palju raskusi asja kontrolli all hoidmisega.

Esimese nädala kohta võin ma öelda, et meil on läinud päris hästi. Sellised natuke nö tugevamad vopsud jm on pigem olnud tingitud sellest, et Tikrike on lihtsalt veel nii väike, et ta ei saa aru, et Sõstrake on veel väiksem ja talle ei saa peale toetada või teda ei tohi kõvasti kallistada.

Ausalt, ma pelgasin päris kõvasti, kuidas suurem väiksema vastu võtab, sest Tikrike on siiani olnud ju paras “emmekas”. Kartsin, et tal on väga raske sellega leppida, et nüüd koondub enamik mu tähelepanust Sõstrakesele. Aga tundub, et vähemalt algus on sujunud oodatust paremini (ptüi ptüi ptüi). Kindlasti on suur abi siinkohal olnud sellest, et I. on ka kodus ja seega kui on midagi vaja teha, saab üks meist kohe reageerida ja Tikrike pole sunnitud ootama kuni ma õekesele näiteks süüa annan. Eks paistab, kuidas asjad siis sujuvad kui I. tööle tagasi läheb ja mina pean 100% kõigega ise toime tulema.

Tikrikesest veel natuke rääkida, siis viimasel ajal on eriti öösiti hakanud ta halvemini magama. Üks õhtu ta ei tahtnudki I.-ga magama jääda. Läksin siis ise, aga mõne aja pärast hakkas Sõstrake teises toas nutma ja kui ma ära läksin, tuli lohutamatu nutt. Haarasin siis tirtsu kaenlasse ja kolisime Tikrikese kõrvale. Saime ta magama ja pool ööd teises toas magatud kui kell 5 hommikul pidime uuesti tulema teda lohutama. Saatsime siis I. teise tuppa ja ise jäime poisi juurde.

Tundub, et Tikrikesele hakkab asi nüüd, teisel nädalal, kohale jõudma, et see pisike kägisev ja minu küljes rippuv inimesehakatis päriselt ka jääb meiega siia elama. Eks ma jõudumööda püüan ennast nii palju Tikrikesele pühendada kui võimalik, aga on näha, et ta kardab (?) pidevalt, et mina või I. lähme kuskile ilma temata minema.

Muudel emotsioonidel peatuda, siis minul käivad need küll meeletu kiirusega üles-alla. Kojusaabumise päeval võtsin Tikrikese esimest korda üle mitme päeva sülle ja hakkasin lihtsalt nutma. Seda sellepärast, et mulle tundus, et minu esimene beebi on üle öö kuidagi liiga suureks kasvanud. Enne haiglasse minekut ei olnud ta veel üldsegi nii suur ja see avastus tegi parajalt emotsionaalseks. Siinkohal ma ei tohi muidugi unustada, et tegelikult on ta ikkagi veel väike, hoolimata sellest, et ta tundub suur.

Üle mitme päeva Tikrikest ise ööunne pannes ja unelaulu lauldes hoidsin ka kõigest väest pisaraid tagasi. Oeh.. Vahepeal on küll tunne, et seda lärmi ja virnat on nii palju, et ei tea, kuhu poole joosta. Aga no eks iga päevaga läheb kergemaks. Läheb, eks ??

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.