Rasedus

Bumpdate #8

Numbrit vaadates hakkan ma oma bumpdate’idega ühele poole saama ja pole enam palju jäänud. Kolmapäeval (01.11) oli ämmakas ja mõtlesin, et päriselt ongi ju ainult kaks külastust veel jäänud. Viimane on natuke enne tähtaega ja siis vist pistetakse juba esilekutsumise paber pihku kui ma õigesti mäletan.

Aga mis siis uut ? Esmaspäeval (30.11) käisin UH-s, kus selgus, et õnneks Beebi#2 on ikka veel tüdruk ja peaks sündides kaaluma umbes pool kilo vähem kui Tikrike ehk u 3700-3800g. Ausalt, oli lohutus küll. Kahju, et see eriti kuidagi sünnituse kergust või raskust ei määra.

Ämmaka juures oli mul seekord Tikrike ka kaasas ja ta vaatas ka seda pisikest tulesädet ning küsis, et mis küll saama hakkab. Ma naersin ja ütlesin, et pole õrna aimugi. Muretsen või ei muretse (loe: ikka muretsen), aga nagunii selgub kõik jooksvalt ja ette midagi väga ennustada ja planeerida ei saa.

Analüüsid olid kõik korras. Hemoglobiin langeb muidugi pidevalt, aga õnneks oli too mul alguses nii piisavalt kõrge, et ruumi kukkumiseks on. Peale sünnitust lööb nagunii eriti madalaks ja siis ma käin jälle mitu kuud ringi ise näost valge. Samas on seekord talv ja keegi vahet nagunii ei tee 😀

Lõpuks sain käru ka tellitud (ja juba on käes kah) ja nüüd võiks justkui juba sünnitama minna ju. Üks kärude teemaline postitus peaks ka ükskord tulema, kus on kõik meie valikus olnud kahe lapse kärud välja toodud. Eks näis, millal ma selle lõpetada suudan (ja kas üldse..) 😀

Natukene vinguma peaks ikka ka. Kui liiga palju infot tundub liiga palju, ärge edasi lugege. Ausalt, ma ei taha enam rase olla. No ma lihtsalt ei viitsi enam ! Kuu aega on jäänud, aga ma tunnen ennast samamoodi nagu Tikrikesega paar päeva enne sünnitust kui ma kõndisin nagu pingviinike ja tutiluuvalu oli “suurim sõber”. Lisaks sellele ei saa ma enam kükitada, sest mul on pidevalt tunne, et keegi kukub välja kohe. Pidevast WC külastamisest pole üldse mõtet rääkida ja sellest kui jube see just öösiti on, sest siis pahatihti on uni ka läinud ja nii ma leiangi ennast jälle magavat Tikrikest imetlemast. Samas päeval on pidevalt uni. Seljavalu on ka minu igapäevane truu kaaslane. Paar korda on endast õrnad kõrvetised ka märku andnud.

Isver noh, ma ei jõua ära oodata, et “koormast” lahti saada 😩 Või oleks õigem öelda, et ma ei jõua ära oodata, millal ma saaks oma kehas jälle üksi olla.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.