Tikrikese kasvamine

18 kuud armastust

Minu pisipojast on saanud märkamatult väga asjalik ja kangekaelne väike põnn.

Kohustuslik “tehnoülevaatus” sai ka üle pika aja (pool aastat) tehtud ja numbrid olid järgmised:

Pikkus: 80cm -> 88cm (+8cm)

Kaal: 11kg -> 13kg (+2kg)

Tundub, et viimase poole aastaga on kosunud päris tublisti. Kaalu suurenemisest ise aru ei saa, aga mulle tundus ka, et pikkust viskas vahepeal päris hoolega. Enam ma ei imesta, et 86 suuruses püksid pisut lühikeseks juba kipuvad jääks.

Arsti juures käigust rääkides, olid seal nö kontrollküsimused ka, mida selles vanuses laps ilmselt miinimumina oskama/tegema peaks. No näiteks, kas kõnnib ilusti, kas oskab 2-3 klotsi torniks laduda, kas oskab lusikaga süüa, kas räägib 4-10 sõna, kas püüab etteöeldut järele korrata, kas keerab raamatu lehti jne. Lisaks küsis arst Tikrikeselt, kus nina on. Selle näitas ilusti ära, aga siis hakkas pisut “eputama” ja suu asukohta enam ei näidanud. Tegelikult teab ta nende asukohti väga hästi.

Nö passiivne sõnavara ja asjadest aru saamine on Tikrikesel päris hea, näiteks et “vii pluus pesumasinasse”, “vii mässu prügikasti” jne. Vahepeal ta muidugi näitab oma kangust ja ei tee seda, mida palutud. Seda enamasti muidugi keeldude kohapealt.

Lemmikmänguasju ei oskagi välja tuua, ühes kohas üks asi ja teises kohas teine asi. Lemmiktoitu ka pole, ainult lemmiku hommikusöögi oskan välja tuua, selleks on kaerahelbepuder maapähklivõi ja banaaniga.

Potil käimisega erilisi suhteid endiselt pole. Enne kellakeeramist muutis Tikrike oma päevakava ja koos hilisema ärkamisega hakkas hommikuti väga ilusti potil ka käima. Aga siis tuli see kohutav kellakeeramine, mis keeras uuesti sassi nii magamise kui ka kõik muu.

Päevakavast rääkides näeb meie päev välja praegu umbes selline:

  • 8.00-8.30 ärkamine
  • 13.00 lõunauni (See kellaaeg varieerub kõige rohkem. Võib juhtuda, et magama jäädakse alles kell 14.00. Magab tavaliselt 0.5-3 tundi, ei tea millest see sõltub.)
  • 21.30-22.00 ööunne minek

Vahepeale mahuvad söögiajad, mängimised, jalutuskäigud jne. Lühidalt kõik muu, mis pole seotud magamisega, sest mu meelest teiste asjade jaoks pole kindlaid kellaaegu vaja.

Erinevaid sõnu üritasin ka kokku lugeda, aga paljud jäid siiski kirja panemata. Ilmselt oleks ma seda pidanud tegema pikema aja vältel, aga siin need, mis lihtsalt hetkel meelde tulid.

  • anna
  • Ei taa- ei taha
  • Ei tee
  • Aitäh
  • Aitaah (koos lehvitamisega) – tsau !
  • Obadii – opadii! (Sülle)
  • Opa – sülle
  • Ämmäh – juua
  • Mäm-mäm – sööma
  • Äppi – appi

Hambaid eilse õhtu seisuga lõikunud 11. Lisaks punnitamas on 3.

Mulle praegu ei tulegi rohkem midagi meelde, mis oleks vajalik ja oluline ära märkida.

Advertisements
Mõttekäigud · Rasedus

Ma enam ei jaksa

Tähtajani on jäänud nädal. Iga päevaga tunnen ühe enam, kuidas ma lihtsalt ei jaksa. Ei jaksa enam rase olla, ei jaksa ära oodata, millal Beebi sünnipäev, ei jaksa Tukrikesega mängida, ei jaksa ära oodata, millal saame hakata rahulikult neljakesi uue elukorraldusega harjuma. Et siis lühidalt, mitte midagi ei jaksa. Koristamisest ja söögi tegemisest ei räägi parem üldse.

Iga päevaga ma tunnen, kuidas ma ärritun iga väikese asja peale ühe enam. Seda nii I. kui ka Tikrikese suunas. Lihtsalt nii kopp on ees. Tahaks selle asjaga juba ühele poole saada ja rahulikult edasi elada. Ma ei taha selline närvipundar olla enam. Ei jaksa lihtsalt. Aga ei saa sinna midagi parata ka. Ärritab nii valesse kohta jäetud taldrik kui ka vales kohas olev mänguasi.

Lisaks sellele tunnen ma ennast vahelduva eduga Tikrikese ees nagunii kohutavalt süüdi. Tunnen süüd, et ma ei jaksa temaga tegeleda nii palju kui ta seda soovib ja veel rohkem tunnen ennast süüdi sellepärast, et nagunii jääb mul aega tema jaoks alguses veel vähemalt. Ja siis ma sunnin ennast takka ja olen pärast veel rohkem ärritunud.

Seda “vingu ja hala” võiks ma veel vaata et lõputult jätkata. Oeh..

Arvamus

Breden Kids meie peres

Ükspäev otsustasin ma lõpuks Tikrikesele tellida selle kuulsa Breden’i müts-salli, et õues mängimine pisut mugavam oleks. Ühtlasi jäin mõtlema, et see müts on tal järjekorras juba seitsmes (!) Breden Kids’i müts. Seega tundus nagu sobiv neid natuke kiita, sest ju siis peavad head mütsid olema kui ma neid talle juba nii palju kokku olen tellinud.

Ma enam väga täpselt ei mäleta, kus ja millal täpselt ma need enda jaoks avastasin. Ilmselt kellegi blogis ma neid nägin ja huvi tundma hakkasin.

Meie esimeseks olid meriinovillased müts ja kolmnurkne sall. Neid hakkas Tikrike kandma umbes jaanuaris ja ma isegi enam ei mäleta, mis ajani ta neid kandis. Kordagi polnud tal pea higine ega midagi ja müts oli oioi kui pehme. Praegu ootab see müts Beebi#2 sündi (ja natuke suuremaks kasvamist). Seega näete, vastupidav ka.

Järgmiseks sai kevadine topelt puuvillane mütsike. Sellega oli selline naljakas seik, et vaatasin et hakkaks nagu väikeseks jääma ja tellisin number suurema lisaks, aga see oli nii suur talle, et ma ei kujutanud ettegi, millal talle see pähe peaks minema. Ilmselt oli asi selles, et tegemist oli teise tegumoega ja tegelikult polnud ta pea eriti suuremaks kasvanud.

Siis tuli suvi ja soetasime mütsiga sobivad põlvpüksid ka.

Sügise saabudes oli kevadel suureks osutunud müts parajaks saanud ja seega sai Tikrike vastavalt outfit’ile ning (minu) tujule kanda kahte erinevat mütsi.

Vaikselt mõlgutasin mõtteid juba meriinovilla poole ja ootasin uut kollektsiooni. Lõpuks see saabus ning üks müts ja torusall liitusid ka meie perega. Need nii mõnusad, et paneks omalegi pähe.

Siiani ma ei arvanud, et ma Tikrikesele ka müts-salli tellin, aga märkasin, et jube tüütu on teda pidevalt segamas käia ja salli või mütsi kohendada. Seega otsustasin ka selle väljamineku teha ning üks meriinovoodriga isend meile saabus ja ma ei kahetse. Näete, isegi “kätekõverdusi” saab teha, ilma et kael või kõrvad paljad 😀


Oma “kollektsiooni” kokku otsides märkasin ma, et need mütsid, mida on rohkem kasutatud (kevadine roheline ja suvine sinine) on pisut ära pleekinud. Alguses arvasin, et äkki pesus, aga kahtlustan vist hoopis päikest, sest seestpoolt olid mütsid palju tumedamad ja pesus peaks ju ühtlaselt kuluma.

Beebi#2 jaoks on ka juba üks meriinovillane mütsike ootamas. Tema hakkab algusest peale ilmselt ainult Breden’i mütse kandma. Tikrikesega katsetasime alguses muid ka, aga nüüd oleme leidnud “oma”.

Ainuke müts, mida Tikrikesel veel olnud pole, on nende fliisvoodriga müts. Eelmine talv ma selleks vajadust ei näinud, sest laps oli enamasti autos või kärus. Sellel talvel liitub meie kollektsiooniga ilmselt lõpuks see ka 🙂

Lõpetuseks pean ma ütlema, et ma olen nende mütside ja sallidega siiski väga väga rahul ning kindlasti ostan neid ka edaspidi. Varsti aga juba kahele lapsele. Ma nii ootan juba, et ma saaks neile ühesuguse mustriga mütsid pähe panna 😀 Ma ise ka imestan, et ma ühele brändile nii truuks olen jäänud. Olen küll vaadanud teisi mütside valmistajaid ka, aga kuidagi see “miski” on puudu jäänud.

Rasedus

Bumpdate #8

Numbrit vaadates hakkan ma oma bumpdate’idega ühele poole saama ja pole enam palju jäänud. Kolmapäeval (01.11) oli ämmakas ja mõtlesin, et päriselt ongi ju ainult kaks külastust veel jäänud. Viimane on natuke enne tähtaega ja siis vist pistetakse juba esilekutsumise paber pihku kui ma õigesti mäletan.

Aga mis siis uut ? Esmaspäeval (30.11) käisin UH-s, kus selgus, et õnneks Beebi#2 on ikka veel tüdruk ja peaks sündides kaaluma umbes pool kilo vähem kui Tikrike ehk u 3700-3800g. Ausalt, oli lohutus küll. Kahju, et see eriti kuidagi sünnituse kergust või raskust ei määra.

Ämmaka juures oli mul seekord Tikrike ka kaasas ja ta vaatas ka seda pisikest tulesädet ning küsis, et mis küll saama hakkab. Ma naersin ja ütlesin, et pole õrna aimugi. Muretsen või ei muretse (loe: ikka muretsen), aga nagunii selgub kõik jooksvalt ja ette midagi väga ennustada ja planeerida ei saa.

Analüüsid olid kõik korras. Hemoglobiin langeb muidugi pidevalt, aga õnneks oli too mul alguses nii piisavalt kõrge, et ruumi kukkumiseks on. Peale sünnitust lööb nagunii eriti madalaks ja siis ma käin jälle mitu kuud ringi ise näost valge. Samas on seekord talv ja keegi vahet nagunii ei tee 😀

Lõpuks sain käru ka tellitud (ja juba on käes kah) ja nüüd võiks justkui juba sünnitama minna ju. Üks kärude teemaline postitus peaks ka ükskord tulema, kus on kõik meie valikus olnud kahe lapse kärud välja toodud. Eks näis, millal ma selle lõpetada suudan (ja kas üldse..) 😀

Natukene vinguma peaks ikka ka. Kui liiga palju infot tundub liiga palju, ärge edasi lugege. Ausalt, ma ei taha enam rase olla. No ma lihtsalt ei viitsi enam ! Kuu aega on jäänud, aga ma tunnen ennast samamoodi nagu Tikrikesega paar päeva enne sünnitust kui ma kõndisin nagu pingviinike ja tutiluuvalu oli “suurim sõber”. Lisaks sellele ei saa ma enam kükitada, sest mul on pidevalt tunne, et keegi kukub välja kohe. Pidevast WC külastamisest pole üldse mõtet rääkida ja sellest kui jube see just öösiti on, sest siis pahatihti on uni ka läinud ja nii ma leiangi ennast jälle magavat Tikrikest imetlemast. Samas päeval on pidevalt uni. Seljavalu on ka minu igapäevane truu kaaslane. Paar korda on endast õrnad kõrvetised ka märku andnud.

Isver noh, ma ei jõua ära oodata, et “koormast” lahti saada 😩 Või oleks õigem öelda, et ma ei jõua ära oodata, millal ma saaks oma kehas jälle üksi olla.