Tikrikese kasvamine

Tikrikese edusammud

Pole ammu ühtegi postitust ainult “tulevasele suurele vennale” pühendanud. Viimane aeg on see pisike viga parandada, sest muidu ma varsti enam ei mäleta, millega see kangekaelne inimesehakatis meid praeguses vanuses rõõmustab (ja ühtlasi ka hulluks ajab) 😀

Oskustest, mis mul kohe meelde tulevad, on kõige armsamad pai ja musi tegemine ning kallistamine. No milline süda ei läheks härdaks kui üks pisike aastakolmekuune oma käed talle kaela ümber lööb ja kõvasti-kõvasti kallistab? Ma sulan iga kord.

Lemmiksõnad, mida ma hommikust õhtuni kuulen, on “aitäh” ja “mäm-mäm”. Esimene sõna on kasutuses pidevalt, kui ta tahab midagi kuskilt või kui ta annab midagi jne. Teine sõna kehtib endiselt nii joogi kui ka söögi kohta ning seega tuleb vahepeal pisut hiromant olla, et aru saada kumba ta tahab. Teinekord aitab see kui ma ta järel kööki lähen, sest vastavalt jääb ta siis seisma külmkapi või kraanikausi ette. Väljaspool kodu on pisut keerulisem. Eriti tobe on see kuskil külas olles, et miks ma lapsele siis süüa ei anna, saamata aru selgitustest, et ta just 2 minutit tagasi sõi ja tahab võib-olla hoopis juua.

Kui juba söömisel peatutud sai, siis juba ammu ei anta söögi ajal lusikaid/kahvleid minu kätte. Ikka ise on vaja juba mäkerdada. Ta oskab väga hästi suu kriipsuks suruda ja pead raputada kui ma peaks vastu tema tahtmist soovima talle ampsu anda. Kui ta seda aga ise soovib, võtab ta selle rõõmuga vastu. Lisaks sellele on Tikrike nüüdseks ka söögitoolist välja kolinud ja istub päris tooliga päris lauataga.

Söögiteemal jätkates ei saa mööda minna ka imetamisest. Sellega oleme me nüüdseks ühele poole saanud ja seda täielikult tema enda initsiatiivil. Ühel hetkel jätsin ma ise ära imetamise enne lõunaund, sest see oli rohkem selline “2 minutit lollitamist”. Peale seda jäid ainult enne ööund ja peale hommikust ärkamist imetamised. Millalgi muutus see õhtune ka selliseks, et ta väga ei viitsinud ja eelistas üht rinda teisele, hommikune oli aga endiselt lemmik. Otsustasingi peale mõningast kaalumist lasta tal endal otsustada, kas ta tahab või ei taha, sest selleks ajaks oli ta selgeks saanud, et kui ta ise küsib, siis ma annan ka. Õhtustega oligi mõnda aega nii, et umbes ülepäeva tuli tal meelde, et tahaks. Hommikused kestsid pisut kauem, aga siis lõpetas ta need ka ära. Kokku sai Tikrike rinda umbes 14 kuud, mis on mu meelest päris hea tulemus. Mul endal oli kohati kurb ja kohati ka hea meel, sest tänu rasedusele oli see imetamine lõpuks juba üsna ebameeldiv tegevus, aga ometi mul omal polnud südant, et sellele joon alla tõmmata.

Lemmiktegevuseks on raudselt maal hullunult ringi jooksmine 😀 Lisaks meeldib talle raamatuid vaadata. Kui ma juhtun diivanil istuma, toob ta mulle raamatu “aitäh” saatel kätte ja ise poeb kaissu ning jääb ootama, et ma sealt ette loeks talle. Vahva on see, et kui mul on käes näiteks pult või telefon, siis see tõmmatakse sujuvalt käest ära ja pistetakse raamat pihku. Lisaks oskab ta telefoniga “rääkida”. Paneb selle aga kõrvaäärde ja seletab midagi. Mööda ei pääse ka lõputust ronimisest ja turnimisest. Lemmikkohad on aknalauad ja kui ta sealt siis enam alla ei saa, on kisa kui palju ning juba ma tõttan teda päästma.

Erinevatest sõnadest rääkides on mingid “emme” ja “issi” laadsed asjad ka olemas, aga ma ei saa täpselt aru, kuidas ta neid ütleb. Lisaks ta osasid sõnu püüab järgi ka korrata kui ma ees ütlen, näiteks “vesi” ja “head ööd” on esimesed, mis mulle meenuvad. Üldine arusaamine minu jutust on päris okei, ma ütleks. Näiteks autosse minnes ma ütlen, et võta müts peast ja võtabki jne.

Pisike peatus magamisel ka. Päeval teeb ta ühe une, tavaliselt u kell 12.30-14.00 (14.30). Õhtul lähme voodisse 20.00, magama jäämine võtab halvematel päevadel aega tunnikese ja parematel umbes pool tundi. Hommikul ärkame enamasti kell 7.00 (7.30), harvem 6.30 (ptüi ptüi ptüi). Magab ta endiselt minuga koos, sest ta endiselt armastab öösiti mulle külje a alla pugeda. Päevaseid unesid on plaanis küll hakata võrevoodisse harjutama, sest siis ta Mul kaisus ei uinu. Loodetavasti tal endal kunagi häbi pole, et ta nii kaua mu kaisus magas 😀

Potiga Tikrikesel erilisi suhteid pole. Ta võib sinna täiesti ise istuma minna küll, aga kuna ta on üks pisike püsimatu hing, siis umbes 5 sekundit hiljem on ta sealt jälle püsti ning vastu tahtmist ja vägisi ma teda sinna suruma ei plaani hakata. Pean vaikselt plaani hoopis wc-sse see väike rõngas osta, sest mulle tundub, et huvi tolle poti vastu on palju suurem. Üldiselt mina ise sellel teemal ei stressa, sest pole keegi veel mähkmetes kooli läinud. Küll aga kipuvad kõik natuke vanemad inimesed õpetama, et kuidas ta küll ikka veel potil ei käi. Ta on alles aastakolmekuune, mitte viiene, vabandage väga. No põhimõtteliselt ma saan aru sellest “virinast” küll, sest no vanasti olid ju marlimähkmed jne jne. Aga teeme nüüd nii, et mina olen oma lapse lapsevanem, eksole 🙂

Kui on midagi, millel ma unustasin peatuda, andke aga teada.

PS: Riideid kannab Tikrike suuruses 80/86. Jalatseid u 22/23, oleneb firmast.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s