Arvamus

Minu tee lapsekandmiseni

Ajal kui Tikrike sündis, ei olnud ma veel väga kursis erinevate lapsekandmise tehnikate ja võimalustega. Teadsin rõngaslina, sest see oli mu emal mu noorima õega, aga mulle see vastsündinu jaoks eriti mõnus ei tundunud ja seega teadsin, et omale ma seda ei soovi.

Tikrikese jaoks soetasin ma trikoolina, mida esimesed paar kuud väga hea meelega kasutasin, sest no hands-free-baby on ikka luksus ju 😀 Sedasi trippisime me eelmine suvi läbi terve Hiiumaa. Eluski poleks ma jaksanud teda igale poole süles vedada või kogu aeg vankrit autost välja kangutada. Trikoolina miinus on muidugi see, et kasutusaeg jääb vist üsna lühikeseks, sest ühel hetkel on laps selle jaoks liiga raske. Ma täpset kaalupiirangut ei tea, aga Tikrikest kandsin seal ainult suvel, sest hiljem ei tundunud enam mugav. Aga no ta oli sündideski juba üle 4 kilo..

Järgmiseks soetasin ma ühe tuttava käest omale BabyBjörn’i kõhukoti. Õnneks oli Tikrike selle jaoks kohe liiga suur (pikkuse poolest oli viimasel piiril) ja liiga raske kanda ning selle tõttu ma seda kasutada ei saanudki. Mäletan esimest (ja ilmselt suht ainukest) korda kui ma ta sinna sisse pistsin. Mulle tundus kohe, et see jalgade asend on kuidagi imelik, et miks ta nö jalgevahega ripub seal kotis. Seda “konnaasendi” soovitust olen ma ju kogu aeg teadnud ja linas ta mul selliselt ka oli. Arvasin esiti, et kotil on midagi lihtsalt puudu.

Mõni aeg tagasi leidsin ma FBst aga grupi (Lapsekandmine..), kus tõstetakse teadlikust ergonoomiliste kandekottide kohta, mida BB kindlasti pole. Tuli välja, et lisaks rippuvatele jalgadele on see ka beebi seljale halb, sest surub selle sirgeks, aga peaks olema C-kujuline. Tänasin mõttes vist kõiki kõrgemaid jõude (ja selle grupi vahvaid naisi), et ma enne Beebi#2 sündi asjale jälile sain.

Rahast on kahju küll, aga mu südametunnistus ei luba sellist kotti maha ka enam müüa. Beebid ju ei ole süüdi, et nende vanemad ei tea, mida nad teadmatusest teevad. Sama teema nagu turvavarustusega. (Ja siis ajab mind üli närvi, et suunatakse neid teadmatuid ja siis nad nähvavad, et neil on põhimõtteliselt täiesti ükspuha, mida nad kasutavad ja edasi müüvad 🤦🏼‍♀️).

Nüüd tänu sellele eelmainitud grupile olen ma avastanud need head ja ergonoomilised kandekotid. Otsustasin juhust kasutada ja laenutasin omale mõneks päevaks Liliputi kandekoti, sest ees ootas rabasse minek ja Tikrikese süles tassimine on kohutavalt raske ning mu kõhule üldse mitte hästi mõjuv. Pabistasin küll natuke, kuidas ta lepib ja kuidas ma selle vöörihma ümber oma paisuva kõhu panen, aga täitsa mõnus oli. Vöörihm oleks ilmselt pidanud olema natuke kõrgemal, et põnn rohkem M-asendis oleks, aga ma sättisin selle olude sunnil pigem kõhu alla. Põhimõtteliselt ei saanud arugi, et mul on veel kõigele muule lisaks ka 11+kg “ülekaalu”.

Igal juhul jäin antud kotiga nii rahule (ja Tikrike ka), et soetasin selle omale ka. Mitte küll sama mustriga, mis ülemisel pildil, aga no ega see midagi juurde ei anna ju nagunii 😀

Kui ma oma tutika kandekoti karbist välja võtsin, mõtlesin küll, et oh pagan, kuidas ma selle ilusti paika saan. Ausalt öeldes polegi ma teda praeguseks veel päris ideaalseks saanud. Ilmselt enne Beebi#2 sündis ei saa kah, sest kõht kasvab ja raske on sättida. No ja tutikas beebi on kergem ka muidugi, mis teeb kõik ehk lihtsamaks.

Rääkides oma esimesest emotsioonist kui ma Tikrikese kotti pistsin, siis tahtsin ma nutma hakata, sest see tundus nii õige ja hea ning mul oli siiralt kahju, et ma mingi totaka BB koti pärast arvasin, et ta ongi juba liiga suur kandekotis olemiseks. Egas midagi, eks teisega läheb loodetavasti paremini.