Tikrikese kasvamine

11 kuud armastust 

Märkamatult on möödunud juba terve nädal Tikrikese viimasest minisünnipäevast ja oleme juba päris sünnipäeva ootusele keskendunud. Aga pisike kokkuvõte möödunud kuust tuleb ikka teha.


Meie 11-kuuse põnni päevakava näeb praegu välja umbes selline (absoluutse tõena seda ilmselgelt võtta ei tasu, sest noh ta on laps 😀):

  • Ärkame 6.00 – 7.30 (viimasel ajal on õnneks seda väga varajast ärkamist oluliselt vähemaks jäänud)
  • Umbes kell 8 jaksan ma ennast püsti ajada ja lähme putru keetma.
  • Siis Tikrike sööb. Üritab ikka lusikaga, aga kui kuidagi välja ei tule, annab minu kätte et ma aitaks.
  • Ilmselgelt järgneb söömisele dušš, sest no aimate isegi miks..
  • Kell 10 lähme esimest uinakut tegema. Mina ka tavaliselt 😀 Magame tavaliselt kuni 2 tundi.
  • Peale ärkamist u kell 13 sööb põnn “soolast” toitu.
  • Siis lähme tavaliselt maale. Kui on ilus ilm, müttame õues ja kui ei ole, siis toas.
  • Kell 15 pistan ta vankrisse (olenemata ilmast) ja siis on paar tundi rahu ja vaikust.
  • Peale seda sööb ta “inimeste toitu” või saab rinda. Kuidas tuju on.
  • Ööunne minnakse u kell 21-22.
  • Öösel süüakse u kell 4.
  • Ja kõik kordub taas..

Ahjaa, rinda saab ka enne iga und.

Magamisest pikemalt natuke rääkida, siis viimasel ajal on hakanud see õhtune uinumine jälle kauem aega võtma. Peaks proovima vist pikema vahe jätta, äkki väsib rohkem ära.

Öisete söömistega oleme me jõudnud selleni, et süüakse kell 4. Kui ärkab varem, meelitan veega või kui vett ei taha, võtan niisama kaissu ja magab edasi.

Uutest oskustest on selle kuuga lisandunud asjade august sisse toppimine ehk näiteks üllatusmune pistab pudelisse. Lisaks annab asju kätte ka kui öelda näiteks “aitäh emmele”. Lehvitamist harjutame ka, aga ei taha kuidagi külge hakata.

Samm on juba nii hoogne, et isegi õues joostakse juba ringi. Õues on üldse vahva, saab mulda ja muud jama salaja näost sisse ajada.

Tahtsin korra söömisel ka peatuda. Just sellel hommikusel pudrul , mida ma lasen tal ise süüa. No ise söömisega kaasneb teatavasti see, et putru on ka igal pool mujal kui suus. Oii kui palju ma kuulen selle peale, et see ei ole ikka väga normaalne, et laps sedasi toiduga mängib. Aga, vabandage väga, kuidas ta siis õppima peaks ? Tuleb välja et mina isikikult olin küll ülimalt intelligentne laps, sest keegi ei mäleta, et ma oleks käsipidi taldrikus olnud. Ju ma siis sain lusika esimest korda kätte 5-aastaselt ja sõin koheselt nagu väike viisakas daam. Usun ma jee .. Mu poolest võib Tikrike vabalt ise söömist harjutada. Ega ma kedagi teist tema järelt ju koristama pane (mõtlik nägu).

Pisut sõnu tuleb põnnil juba ka.

“Mäm-mäm” on põhiline ja seda ma kuulen hommikust õhtuni ja põhimõtteliselt õhtust hommikuni ka.

“Em-em” või lihtsalt “em” tähendab “emme”.

“Atäh” samal ajal noogutab ka – “aitäh”

Lisaks saab aru kui ma küsin, kus on pall või kus on sokk.

Lühidalt on ta üks igavesti vahva aktiivne põnn 🙂