9 kuud armastust

Järjekordne kuu on mööda lennanud ja umbes sama kaua on siin blogipesas väga vaikne olnud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest mitte enam nii pisikesest Tikribeebist.

Möödunud kuu suurim oskus on kõndima hakkamine. Üksikuid samme on ta teinud terve selle kuu jooksul, aga pikalt ja kindlama sammuga hakkas tatsama umbes vabariigi aastapäevast alates. Peale seda võib vabalt ühest toa nurgast teise jalutada. Enim olen kokku lugenud umbes 20+ sammu, et siis ikka vist päris päriselt kõnnib. Oh ta mul ikka tubli. Eks ootame nüüd, millal need jalad kõveraks lähevad 😀 Ma hakkasin kungi 9-kuuselt käima ja mul olla läinud, aga õnneks läksid sirgeks tagasi.. Perearst tegelt täna selle kohta ütles, et see oli ilmselt hoopis D-vitamiini puudusest. Seega põnnil vast ei lähe.

Järgmine suur asi on kindlasti hammaste lõikumine. Mõlemad keskmised ülemised ja alumised on ilusti väljas. Kõik ühe kuu jooksul.

Kui Tikrike poleks enne kuu lõppu kõndima hakanud, oleks palju rohkem olnud kirjutada – no seisma hakkamine ja esimesed ebakindlad sammud jne, aga no see kõik muutus ju ebaoluliseks kui ta otsustas, et aitab beebi olemisest, et tema on nüüd suur poiss ja hakkas kõndima. See muidugi ei tähenda, et ta enam ei käputaks, sest see liikumisviis on hetkel veel ikkagi kindlam.

Söömisharjumustest rääkida, siis sööb ta 3x päevas – hommikul ja õhtul putru, lõunaajal köögiviljapüreed lihaga ja kui tahab, saab puuviljapüreed ka. Kui lõunaks ei taha magusat, annan mõnikord peale uinakut seda talle. Paar päeva tagasi otsustasin ära lõpetada õhtuse piimapudeli, sest peale pudruga alustamist viskan ma enamuse piimast ära, sest kõht saab enne täis kui piim otsa. Eks vaatame, kuidas sellega läheb, ma veel väga ei hõiskaks.

Magamisega on nii nagu on. Muigan omaette kui mõni paarikuuse beebi ema rõõmsalt kirjutab, et tema oma magab terve öö ja loodetavasti see ei muutu. Jajah, Tikrike magas ka kunagi terve öö, aga kes seda enam mäletab, millal see oli. Praegu on endiselt normiks süüa öösel vähemalt 2x, aga pigem nagu 3x. Samas viimane söök on umbes kell 6 hommikul ja tunnike hiljem hakkame juba ärkama, et äkki seda enam öiseks söömiseks ei peakski lugema.

Päevaseid unesid on tal kaks. Esimene voodis ja teine vankris. Kokku kestavad need umbes 4 tundi. Pole aimugi, kas see on piisav ja no eks see pikkus varieerub ka.

Mänguasjad teda enam eriti ei huvita, palju huvitavam on kõiksugu pahandusi oma peas genereerida. Lisaks sellele on ta vist natuke jonnima õppinud. Ükspäev vanavanaema juures tegi viimane tuld ahju ja Tikrike tahtis sellele leegile järgi minna ning kui ma siis ei lasknud, hakkas mul süles vingerdama, keerutama, ennast vibuks loopime, käsi üles viskama jne, seda kõike saatis muidugi hädakisa.

Ronimine meeldib talle ka. Kassi kraapimispuu on vastu diivanit ja selle peale astudes saab ideaalselt ise ka diivanile ronida. Lisaks meeldib talle kõõluda mööda söögitooli ja vannitoas duššinurgas jne jne. Õnneks on meie viimase paari kuu töö vilja kandnud ja lõpuks ometi oskab põnn ise voodist jm maha tulla. Ikka jalad ees, ma mõtlen 😀 Mõnikord ei saa õiget suunda kätte ja siis sõuab ta tagurpidi hoopis voodiotsa Poole, kust maha ei saa, aga no küll ta õpib. Selle turnimise tagajärjel on tal mõlemal säärel sinikad, samades kohtades täpselt.

Kõige võimaliku ja võimatu suhu pistmine ei lõppe vist kunagi. Kuna meil on kass esikus tapeedi ära kraapinud, käib Tikrike sealt ribasid tõmbamas ja muidugi rändavad need suhu. Alati ei märka ka kohe ja siis jälle ta kõõksub seal. Oeh, ma ütlen.

Arstivisiidi tulemused olid, võrreldes 7 kuu visiidiga, järgmised:

Kaal: 9700g -> 10 700g (+1000g)

Pikkus: 69cm -> 75cm (+6cm)

Arsti juurde lähme uuesti alles aastaseks saades, aga homme käime ja teeme vereproovi ära. Arst vist ise polekski seda teha lasknud kui ma poleks küsinud.

Riided olid suuruses 68-80. Enamuse ajast kuni 74, aga lõpus tuli ikka 80 ka ära.

Aga pika jutu lõpetuseks: ootame juba huviga, mida uuel kuul meile pakkuda on.