Unest ja lähedusest

Ei saa ma üle ega ümber “vanast heast” uneteemast.

Kui Tikrike ükspäev lõunaund poolteist tundi magada otsustas, jäin ma mõtlema, et tõepoolest magab ta siis oluliselt paremini kui mina tema kõrval olen. Muidu üle poole tunni tubased unes ei kesta.

Öised uned olid ka paremad kui ta sai magama jääda meie voodis. Nüüd uinub ta oma voodis ja esimest korda ärkab juba u 3 tundi hiljem. Seda hoolimata sellest, et ta saab õhtuti lisaks rpa-d. Varem aitas see tal 2x sama kaua magada.

Mulle tundub, et see on kuidagi lähedusevajadusega äkki seotud ?

Täna õhtul ei saanud ma teda üldse sülest voodisse panna, hakkas kohe nutma. Kui ma lõpuks loobusin ja ta meie voodisse panin ning ise kõrvale jäin, ta enam nutuga üles ei ärganud. Pani mulle hoopis käed kaelale, nina vastu kätt ja naeratas poolkinnises silmadega. Lisaks naeris mõne aja pärast läbi une.

Ma tegelikult ei tahaks, et ta meie voodis uinub, aga mu süda ei luba tal lasta ennast ka magama nutta. Teen nii, nagu tundub lapsele parem. Isegi kui see tähendab, et ma lasen tal oma süles uinuda nagu viimased kolm päeva. Ilmselt ta lihtsalt ei taha, et ma kuskil eemal olen ja tema üksi on.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s