Sünnitus · Tikrikese kasvamine

Taastumine haiglas

Esimene öö ja järgmine päev peale sünnitust olid kõige hullemad. Esimesel õhtul oli mul vaja kohe wc-sse minna, seal panin pildi tasku ka, õnneks üksi mind sinna ei lastud, sanitar ja I. toetasid. Öösel käisin veel korra I. abiga ja siis mäletan ka, et ütlesin, et kohe kohe panen pildi tasku ja järgmisel hetkel pritsis ta mulle juba vett näkku. Oeh..

Ma üldse ei kujuta ette, et ma oleks pidanud sünnituse ja kogu sellele järgneva üksi läbi tegema. Juba see, et ta lihtsalt seal oli, oli meeletu abi mu jaoks. I. ise ütles, et tegelikult on nii  raske olla sünnitusel, sest mitte kuidagi ei saa aidata. Aga ta oli tubli 🙂 Terve esimese öö oli Tikrikese eest hoolitsemine ka tema õlul, sest mina ei olnud võimeline püsti püsima. Mina piirdusin tissitamisega. Järgmisel päeval oli ka enamus veel tema teha, aga mul hakkas vaikselt paremaks minema. Mingil hetkel julgesin juba mähkimistuppa kaasa minna ja õhtu poole Tikrikese ka esimest korda sülle võtta.

Pühapäeval (29.05) käis I. Tikrikesega lastearsti juures. Siis tuligi välja, et tal on ilmselt rangluu murd.

Esmaspäeval (30.05) käisin mina lastearsti juures Tikrikesega. Rääkis mulle sama juttu, mis eelmine päev I.-le, aga seekord kaaluti teda ka ning tuli välja, et pisut liiga palju kaalu on maha läinud (kaalus 3910g) ja kästi lisaks rinnapiimale ka rpa-d andma hakata. No ma siis andsin.

Teisipäeval (31.05) saime koju. Käisime enne veel lastearsti juures ka ja seekord oli Tikrikese kaaluks 4010g, millega jäädi rahule ja öeldi, et võime koju minna küll.

Kodus on hea olla. Kuidagi oluliselt rahulik. Hoolimata sellest, et haiglas kõik nö ette-taha ära tehti. Iga kord kui Tikrike natuke liiga kaua nuttis, tuli ämmakas vaatama, kas saab meid kuidagi aidata jne. Kodus saab kõike aga oma tempos ja oma moodi teha.

Miku muidugi ei ole üldse vaimustuses. Esimesed päevad ta iga Tikrikese vääksatuse peale pani plehku. Lisaks keeldus juurde minemast. Lõpuks hakkas minu vastu ka streikima, ei kuulanud enam sõna ja pai ei lase teha. Tänaseks asi juba paraneb, aga pole ikkagi suurem asi veel.

2016-05-31 12.43.11 1.jpg

Ma olen täiesti kindel, et paljud asjad olen ma juba ära unustanud, mida võiks kirja panna. Sama kehtib ka sünniloo kohta, kindlasti on palju asju sealt välja jäänud. Aga no oli mu mälu raseduse ajal, mis ta oli, aga nüüd on veel hullem.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s