Beebiblogi · Rasedus

40. rasedusnädal – viimane ämmaka visiit

550_week40-42_watermelon_101995878

Natuke suurem arbuus – Beebi on umbes 48 – 56 cm pikk ja kaalub umbes 3200 – 4100 g.

Sümptomid ja muud nädala jooksul mõeldud mõtted:

Sümptomid… Igikestev väsimus/unisus, sümfüüsivalu, emotsioonid, kerge ärrituvus jne.

Laupäeval (14.05) käisime korra Tartus. Teel sinna ma korra mõtlesin küll, et nüüd hakkan sünnitama ka, sest suure megaehmatuse tagajärjel sain ma omale üsna valulikud toonused, aga see kõik rauges koos minu rahunemisega. Kõik sai alguse sellest, et Põltsamaalt läbi sõites (sealne 70 ala) meie ees kaks autot otsustasid omavahel natuke jõudu katsuda. Auto#1 sõitis auto#2-st selles kohas mööda, kus tegelikult vasakule pööratakse ja #2-le ei mahtunud see hinge, mistõttu tegi nö rammiva liigutuse, mille peale siis see möödasõitu sooritanud auto#1 pidurid auto#2 ees blokki lõi, mis omakorda tingis ka viimase äkkpidurduse. Ja siis tulime sealt meie.. I. sai ikka pidama õnneks ja sõitis kõrvale neile. Mina olin küll infarkti äärel ja siis ma natuke aega valutasin seal autos. Õnneks või kahjuks niipea, kui ma ise maha rahunesin, jäid ka toonused järgi.

Pühapäeval (15.05) oli meil plaan Beebi välja meelitada ja läksime ATV-ga mutta müttama. Meil oli väga lõbus ja Beebi pistis ka vahepeal varbaid ribide vahele, aga muidu on tal vist nii hea olla, et ei hakka veel kuskile tulema.

IMG_20160515_195611

Kolmapäeval (18.05) käisin viimast korda ämmaka juures. Kõik proovid ja asjad on jätkuvalt korras, jääb üle ainult oodata, millal Beebi tulla soovib. Ja kui ei soovi, siis selleks puhuks sain selle “kurikuulsa” esilekutsumise lehe ka. Seega kui enne midagi ei toimu, siis 30.05 kindlasti hakkab toimuma. Avaldas lootust, et ehk ikka soovib ise tulema hakata. Mina loodan ka.. Põhimõtteliselt võin ma vist siis oma kaalutõusu ja asjad ka kunagi kokku arvutada. Või no rohkem polegi midagi arvutada, sest kõhu ümbermõõtu pole mul kunagi võetud. Aa, seekord oli kaal tõusnud 200g ja epk kasvanud 2cm ehk siis viimane vastas 37.nädalale. Ei olegi päris hiiglane äkki..

Üldiselt enesetundest rääkida, on nii, et päeval pole hullu midagi – pole väga raske jne. Aga nii kui aeg jõuab selleni, et peaks hakkama magama minema, tekivad järsku kõik maailma hädad külge – ei saa pikali olla, ei saa püsti tõusta, ei saa selili lamada, ei saa külili lamada. Mida kiiremini magama jään, seda rutem läheb kergemaks.. Ja siis hommikul ärkan ikka oma voodis ja tean, et õhtul kordub kõik taas. Oeh.

Tegelikult võiks Beebi nii tubli olla ja hakata päeval sündima, mitte öösel. Aga no arvestades seda, milline suslik ta juba praegu on, siis ma ei usu seda. Ajab mu raudselt keset ööd üles jne.

Vahepeal ma täiesti kadestan I. magamisoskust. Tal on töö, kus talle võib põhimõtteliselt 24/7 helistada ja pahatihti tähendab see, et koos temaga ärkan ka mina. Aga kui see ärkamine toimub hommikupoole, siis on 98% tõesnäosus, et mina enam magama ei jää, aga I. räägib jutud ära, paneb kõne kinni ja magab südamerahuga järgmise kõneni. Ja see telefon karjub kõvasti.. See on kindel, et kui ta telefon tulevikus Beebi üles ajab, siis paneb ta ise ta uuesti magama. Mind jätab täiesti külmaks (I. suhtes 😀 ) kui kaua see aega võtab ja kas ta sellepärast tööle hiljaks jääb kui ta mitte midagi ette võtta ei kavatse selle telefoni, telefonihelina või ma ei tea millega.

Ükspäev ma jäin selle vastsündinute haiglas külastamise peale mõtlema ja jõudsin järeldusele, et kui keegi minu käest küsiks, siis ma pigem eelistaks, et keegi ei tuleks meid sinna segama. Muidugi olen ma ise ka külas käinud haiglas, aga tegelikult kui ise nüüd peagi selles olukorras olla, siis tundub selline tüütu kohustus neid külalisi seal vastu võtta. Ise näen välja nagu rääbakas ja alles harjun uue olukorraga ning siis on järsku palat rahvast täis. Tulge siis kui ma mõnda aega kodus ka juba olukorraga harjuda olen saanud.. Ärge nüüd solvuge, eks te tulge kui peate, aga ärge kauaks jääge. Ma ei usu, et ma kuigi külalislahke suudan olla seal. Pean I.-le ütlema, et seisku nagu valvekoer uksepeal ja ärgu kedagi sisse lasku. Veel parem, ma ei ütle üldse kellelegi, et millal ma haiglasse lähen 😀

Selle viimase lausega seoses: Tegelikult on jube tüütu kui kõik pidevalt küsivad, et noooooh, kas ma juba hakkan minema ja miks ma veel kõnnin jne jne. Tänks, but you’re not helping.. Kui oleks minu teha, oleks ma juba ammu ära käinud. Ja kui me lähme, küll me anname teada ja ausalt ei hoia Beebit pärast ka peidus. Ei ole vaja 2x päevas küsida, see ei kiirenda protsessi mitte kuidagi. Aa, kõndida kavatsen ma ikka pärast ka, mitte järksu roomama hakata 😀

40

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s