Beebiblogi · Mõttekäigud · Rasedus

XV.XII.

Kogu selle nädalavahetuse jama pärast olen ma ilmselgelt stressis. Või no tegelikult ei olegi see ju midagi üllatavat..

Pisarad on igal suvalisel hetkel väga kerged tulema. Eriti hullud on olnud viimased kaks õhtut, kus ma ainult nutan. Kõige pärast. Ja siis räägin beebile, et kõik läheb hästi. Ja siis mulle tundub, et I. on mingi distantsi meie vahele tekitanud. Püüa siis endale sisendada, et ma pean rahulik ja õnnelik ja ma ei tea mis kõik veel olema. Aasal kepsutav ükssarvik, my ass !

Ei, ma ei taha kellegagi rääkida, sest siis ma nutan jälle sekundiga. Isegi seda siin kirjutades on pisarad jälle silmis. Samas ratsionaalselt mõeldes saan ma ju aru, et mul ei ole mitte millegi üle nutta, sest kõik on ju hästi. Loodetavasti edaspidi on ka..

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s