Beebiblogi, Mõttekäigud, Rasedus

XV.XII.

Kogu selle nädalavahetuse jama pärast olen ma ilmselgelt stressis. Või no tegelikult ei olegi see ju midagi üllatavat..

Pisarad on igal suvalisel hetkel väga kerged tulema. Eriti hullud on olnud viimased kaks õhtut, kus ma ainult nutan. Kõige pärast. Ja siis räägin beebile, et kõik läheb hästi. Ja siis mulle tundub, et I. on mingi distantsi meie vahele tekitanud. Püüa siis endale sisendada, et ma pean rahulik ja õnnelik ja ma ei tea mis kõik veel olema. Aasal kepsutav ükssarvik, my ass !

Ei, ma ei taha kellegagi rääkida, sest siis ma nutan jälle sekundiga. Isegi seda siin kirjutades on pisarad jälle silmis. Samas ratsionaalselt mõeldes saan ma ju aru, et mul ei ole mitte millegi üle nutta, sest kõik on ju hästi. Loodetavasti edaspidi on ka..

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.