Elatisest. Selle nõudmisest ja mitte nõudmisest.

Alustuseks pean mainima, et lapsi mul ei ole, kellele elatist nõuda või mitte nõuda. Aga lihtsalt avaldan arvamust natuke.

Varem ma arvasin, et kindlasti ei hakka mina kunagi elatist nõudma mehelt, et no ei taha minu ja lapsega koos olla, siis ei taha. Ise on süüdi. Ja samas siis ei pea (vist?) laps kunagi oma “vanemat” üleval ka pidama kui too juba vana ja väeti on. Siinkohal pean ma mainima, et mina ei ole ka elatist saanud, ema ei nõudnud seda täpselt sama mõttega, sest ega minu käekäigu vastu pole ka kunagi eriti huvi tuntud.

Ma pigem arvan, et ega neid lapsi üksi tehta, et ainult ema peaks tulevikus selle eest hea seisma, et lapsele saaks kõik võimaldatud, mida tahaks. Seda enam kui emal näiteks pole võimalik tööl käia, sest laps alles väike või mis iganes põhjusel. Isa on lapse eest samamoodi vastutav kui ema. Seega see on ainult aus, et mõlemad osalevad lapse kasvatamises.

Ei tasu enda ja eksi omavahelisi suhteid tähtsamale kohale seada kui lapse vajadusi ja heaolu. No võib olla kui mees tõesti ei taha juba algusest peale midagi kuulda ei sinust ega lapsest, siis võib olla tõesti pole mõtet, aga kui elu on teid lahku viinud ja isa siiski soovib lapsega suhelda, siis peaks ikkagi laps ka temalt midagi saama. Ma ei pea silmas ainult raha, vaid kas või näiteks seda, et isa ostaks talle vajalikke asju või käiks temaga kuskil. Veedaks koos aega.

Lühidalt ma arvan, et alati on võimalik mingid kokkulepped saavutada, ilma et laps nende all kannatama peaks.

Ma loodan, et ma kunagi oma sõnu sööma ei pea..

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s