Kassijutud, Mõttekäigud

IV.IV.

Ma ei tea, kas ma olen sellest juba kirjutanud, aga kassi omamine (loe: nobody owns a cat) on päris positiivsete mõjudega.

Varem külastas mind öösiti unehalvatus või kuidas seda nimetataksegi. No et nagu ärkad üles, aga samas liigutada ei saa ja häält ka ei tule. Kord kuus ikka juhtus ? Igal juhul peale seda, kui Miku meie majja saabus, kadusid need ära. Kordagi pole enam olnud. Nii hea on olla. Ptüi ptüi ptüi.

Teine asi oli see, et igal ööl, kui ma üksi kodus olin, panin ma põlema voodi kõrval oleva lambi. Millal ja miks ning kuidas ma seda omale kaela ei tõmmanud ? Pole aimugi. Siis kui peika kodus oli, polnud probleemi. Peale Miku saabumist kadus ka see üleöö. Lisaks muidugi tõmbas tema selle lambi sealt maha ka lõpuks.

Kahtlemata on neid positiivsusi veel, aga need mõlkusid juba pikemat aega meelel.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.