Ameerika

Day #367 ehk kojuminek

Kogu selle teekonna võin vist kokku võtta sõnaga seiklus. Hommikul ärkasin vara. Närvid ja kõik muud asjad ei lasknud magada. Pakkisin veel viimased asjad kokku ja kaalusin kohvrid üle. Lastele head aega ütlemine oli nii raske. Kõige hullem oli Daniella’ga, siis ma hakkasin nutma ka. Teistega oli lihtsam. Ray tegi meist veel pilti ka, eks ma mingi aeg lasen selle saata omale.
Kodust väljusime Ray’ga umbes 8.30am ja võtsime tee lennujaama poole. Sain järjekordse õppetunni, et alati usalda oma sissetunnet. Umbes poole tee peal hakkas selline imelik tunne, et ma polnud enam kindel, kas me lähme ikka õigesse kohta, aga kuna ma polnud absoluutselt kindel, siis miskipärast ei küsinud ka. Edasi sõites siis nägin, et sildid tulevad, et nii ja nii palju maad LAX’ini. Siis ütlesin, et me lähme valesse lennujaama. Isegi Ray vandus seal omaette. Õnneks kesklinnas polnud just kõige hullem liiklus ja kell 10am olime juba õiges, Burbank’i, lennujaamas. Sealne check-in oli lihtne ja õnneks ei pidanud ma ka oma kohvrite eest maksma. Ma olin arvestanud enam vähem $300. Läksin istusin maha ja mingi aeg kutsuti mind laua juurde, et mind varasemale lennule panna, see lend hilines ka väljalennuga muidugi tund aega, mis tekitas olukorra, kus ma pidin jooksma järgmisele lennule.
Lend San Francisco’st Frankfurt’i oli kohutavalt pikk. Pea 11 tundi. Lisaks ma hakkasin nutma kui me sealt startisime. Ja lisaks ma ei saanud seal magada ega midagi. Minu õnneks jäi see ka oma väljalennuga hiljaks. Chicago kohal lendasime läbi/üle äikesepilve, väga äge oli näha seda ülevaltpoolt. Kuidagi elasin selle lennu ikka üle.
Frankfurt’is olin ma juba nagu elav laip ja lisaks pidin ootama 3 tundi oma lendu Eestisse. Lennukist välja astudes oli mul tunne, et ma tahan tagasi minna, sest väljas oli niiske ja nii sombune. Tukkusin seal lennujaama pinkidel. Ega saanud sealgi ju ilma viperusteta. Mul oli piletil kirjas Gate A20 ja siis ma istusin ja ootasin. Vaatasin, et kell hakkab maru palju saama, et mis toimub. Teenindajad ei osanud inglise keelt, aga saatsid mu infopunkti juurde. Vaatasin üle ja mis ma näen, näitab, et mu lend läheb hoopis Gate A26-st. Jooksin sinna ja öeldi, et nad mind ootasidki. Selle lennu ajal jäin ma tukkuma ka lõpuks, natuke liiga vara ja ärkasin selle peale, et kõrvadest käis valu läbi. Muidu ma väga naudin lendamist ja ei ole mitte mingeid probleeme kõrvadega.
Tallinnasse jõudes oli lahkumissoov veel suurem, ilma tõttu ainult. Leidsin omale pagasikäru ja hakkasin seda ootama. Sain oma kohvrid kätte ja siis ootasin veel tükk aega oma viimast kotti. Üks vanem naisterahvas vaatas ka imelikult pilgul mu kohvrite poole ja siis mu poole tagasi. Lõpuks kätte sain siis hakkasin ennast sealt välja suruma.
Emmet nägin juba kaugelt, tegi minust pilti ka. Sinna jõudsin siis kallistused olid nii tugevad. Arvi, Alar ja Raimo olid ka mulle vastu tulnud. Oh nii hea oli neid näha. Arvi tegi mulle nii hea üllatuse sellega, et ta seal oli.

Edasi autosse, tõime issi ära ja hakkasime kodu poole sõitma. Kõik oli nii imelik ja harjumatu. Kodus mul oli ka vastuvõtt. Kätlinit ma ei tundnu kaugelt ära, Helis ja Iris on lihtsalt nii suureks kasvanud. Vanaema oli ka siin siis. Oh, neid oli ka nii hea näha.

Edasi istusime natuke kodus ja ajasime juttu. Uni oli selleks ajaks lootusetult kadunud. Ilmselt juba üleväsimusest. Ma ikkagi ei ole harjunud 30 tundi üleval olema.
Oh, I miss them all, but it’s so good to be back !
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s