Ameerika

Day #210

Teate, mul on nii tühi tunne. Ikka veel. Nojah, samas ma alles eile ütlesin ju Tami’le oma otsuse, seega jah, läheb aega enne kui ma enam seda tunnet ei tunne. Tundub imelik lõpetada kogu see suurepärane kogemus siin. Ma tean, et see juhtub alles 5 kuu pärast, aga aeg lendab nii halastamatu kiirusega, et see on kohal kiiremini kui ma arvatagi oskan. Ja siis ma tean, et ma ei oska ennast selle eest kaitsta. Isegi kui ma tahan. Tuleb ja tabab mind liiga suure hoobiga, ma tean.
Ma püüan mitte mõelda lahkumisele ja püüan mõelda sellele sedasi, et praegu minna on kergem kui teise aasta lõpus. Ma tean, et see on nii. Peab olema. Kuigi jah. Ma kardan, et see ei ole kergem.
Tami ütles eile, et nad naudivad mu siinolekut ja neil on hea meel, et ma siin olen ning nad hakkavad mind igatsema. Minu poolt on täpselt samad tunded. Ilmselt isegi suuremad, sest nemad vahetavad oma Au Pair’e ju rohkem. Minu jaoks on see aga ainukordne elamus. Kuid ta ütles, et ta saab aru minust.
Ilmselt saab see ülejäänud aeg siin selles mõttes raske olema, et ma ei oska oma mõtteid sulgeda ja kohutavad kujutluspildid lahkumispäevast hakkavad pidevalt pähe tikkuma. Ma pean proovima, sest ma tahan nautida oma siin jäänud aega veel nii palju kui vähegi võimalik ja ma ei taha seda mürgitada kurbade mõtetega. Ma vähemalt püüan.
Ma olen õnnelik, et mulle on antud selline võimalus. Võimalus siin olla. Ma tänan kõiki, kes sellele kaasa aitasid.  Aitäh, südamest !
Seda postitust üle lugedes tekib tunne, nagu ma hakkaks juba hommepäev koju sõitma. Oeh..

Koolist koju sõites Matthew küsis, kas ma tahan veel ühe aasta nendega olla. Teate kui südantmurdev oli vastata, et ma lähen koju. Ma ei saa öelda, et ma EI taha (muidugi ma tahaks), aga asi on praegu selles, mida ma tunnen, et on õigem teha. Ma tean, et kojuminek ei ole ka see kõige õigem, aga natuke rohkem kui jäämine. Will see, mis saama hakkab..

Samas olen ma üsna ootusärev augusti suhtes.
Sellised kahesugused tunded on mu sees. Kurbus, sest ma tean, et ma lahkun ja rõõm, sest ma näen oma peret-sõpru ning kohtun ehk kellegi uuega.
Ja edasised plaanid on ka päris ootusärevust tekitavad, aga nendest praegu ei räägi veel sõnagi.
***
Üks asi veel. Te võite mulle ettepanekuid teha, millest ma kirjutada võiks või millest ma pilte teha võiks jne. Millest te lugeda tahaks ? Ilmselgelt olete ise ka aru saanud, et mu elus ei toimu siin hetkel midagi ülemõistuse põnevat ja seega ei ole mul väga millesti kirjutada ka hetkel. Ootan teie mõtteid 🙂
Advertisements

3 thoughts on “Day #210”

  1. Ma kahtlen. Aga ma hakkasin mõtlema, kas selline asi on võimalik, et ma lahkun Californiast, siis kui mul aeg täis saab ja siit tulen NY ja sealt lendan Eestisse.. Siis võiks ju sattuda küll. Peaks ju saama nii. Ses suhtes, et kui nagunii on see 13.kuu jne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.