Ameerika · Weekend Program

Day #187: Weekend Program vol.1

Reportaaž sündmuspaigalt. Olen LAs Holiday Inn-is. Hommikul ärkasin vara. Laupäevase päeva kohta vara. Te peaks kõik teadma juba mu kohutavat orienteerumisoskust ja seega võite arvata, kas ma jõudsin kuskile õigeks ajaks ka või mitte. Tegelikult olin ma ise loll. Oleks ma oma juhiseid lugenud rohkem kui üks punkt ette, oleks ma päris õiges kohas olnud juba. Selle asemel ma tiirutasin mööda freewaysid ringi. Ha ha, eksole. Kohutavalt lõbus oli küll. Kui ma lõpuks ära tabasin kui lammas ma olen, jõudsin ma kohe õigesse kohta. Õigele freewayle noh. Selleks ajaks olin ma jube ilmselgelt hiljaks jäänud.

Pool tundi jäin hiljaks lõpuks. Õnneks oli esimene klass selline tutvustav vms ja keegi ei öelnud küll, et mingi jama oleks olnud. Tegin oma check in-i ära ja läksin America by Region klassi. Polnud väga huvitav. Aga noh, pole hullu. Räägiti osariikidest jne.

Järgmine oli American Government. See oli juba huvitavam. Räägiti senatist ja presidendist ja kuidas kõik peavad kõiki otsuseid heaks kiitma. Jube jama.

Sign Language oli huvitav. Väga huvitav. Mulle väga meeldis. See on selline asi, mida ma tahaks päriselt ka rohkem osata. Seega võib olla ma kunagi õpin seda rohkem ka. See oli impressive kui õpetaja (ma ei tea, kuidas teda nimetada) tegi laulu viipekeeles. Tähendab, laul mängis ja siis ta sõnad/väljendid näitas meile viipekeeles. Ma ei tea, kas mõte on arusaadav, mida ma öelda tahtsin, sest ma ei suuda seda kuidagi öelda.

Yoga oli ka täiesti suurepärane. See on ka midagi sellist, millega ma kavatsen kunagi tulevikus tegelema hakata. Enda pärast. See oli selline rahustav ja mõnus. Samas sain ma omale kohutava peavalu ja lõpus sain seljavalu ka juurde. Aga kui neist asjadest kõrvale vaadata, oli kõik viimasepeal äge.

Mida ma aga veel ei maininud ja mis on üks märkimisväärsemaid tänase päeva juures, on see, et ma kohtusin teise eestlasega. Ka au pair ja elab LAs. Aga kõige olulisem on asja juures see, et ma ei oska enam eesti keeles rääkida. Ma oskan seda kirjutada. Ma oskan seda Skype’is rääkida. Aga ma ei oska seda rääkida silmast silma. See on kohutav. See on ebareaalne ja ebanormaalne.. kõik muud asjad ka. Sõnad meelde ei tule. Ja kõik, mis meelde tuleb, kõlab liiga veidralt, et seda välja öelda. Kuidas selline asi võimalik on ?! Ja ma olen siin ainult pool aastat olnud. Mida ma ülejäänud 6 kuu pärast teen ?! Ma ei taha isegi mõelda sellele.

Õhtul istusime baaris. Stiin (eestlane) ja July tegid ühe dringi. Ma kirjutasin blogi, mida te praegu võite lugeda. Ja ma olen ju alaealine ka. Nuuks. Ah elan üle selle kuu veel. Ega ma alkoholi ei igatse, aga lihtsalt kui keegi teine tipsutab, siis tahaks ka..

35 miili ja 41 minutit.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s