Ameerika · Mõttekäigud

Day #165

Selle nädala võib kokku võtta väljenditega “mitte nii suur väsimus” ja “mitte nii suur hullumaja”. Ja lisada võiks veel sõnad “korvapall” ja “psycho dog“.
Ehk siis rutiin hakkab murduma, hakkab tekkima uus ja seega läheb kõik sujuvamalt. Olen sunnitud arendama ka oma kokanduslikke oskusi, seega tagasi tulen, valmistan teile quasedilla’sid ja muid asju, mida ma siin olen valmistama õppinud. Note for myself: enamust asju saab väga edukalt praadida ka ilma õlita, mis teeb toidu kokkuvõttes tervislikumaks jne. 
Teisipäeval ja neljapäeval olid Nico’l korvapallimängud. Teisipäevase mängu St. Elizabeth‘ile nad kaotasid. (Note: Seal kooli juures oli nii ilus kirik ja mul on nii kahju, et polnud aega pilti teha. Ehk kunagi õnnestub.). Aga neljapäevase mängu koduplatsil tugevama vastasega (kui St. Elizabeth) nad võitsid. Lõppskoorid olid ka oluliselt suuremad kui esimeses mängus.
Reedel on Kumon’i päev. Nico’l ka alates eelmisest nädalast. Tema teeb matemaatikat. Matthew lugemist vms. Õnneks Tami röövis poisid pärast seda ära ja viis nad Michael’i mängi vaatama. Lucky me !
Mis ma siis ise teinud olen ? Hommikupoole tavaliselt passin tühja – loen raamatut, olen netis, vaatan filme. Kui juba soojemaks läheb, siis istun väljas ja võtan päikest. Tegelikult loen raamatut ja siis otsustasin kaks meeldivat tegevust omavahel ühendada. Seda on kindlasti väga meeldiv lugeda Eestist, kus on umbes -20°C. Mul on siis vähemalt +20°C. Kontrast või mis.. Aga igal juhul olen ma omale suutnud päris head randid juba päevitada. Peaks hakkama bikiinides päikest võtma, sest lühikeste pükste ja maika rantidega ma kaugele ei jõua.
Ükspäev ka istusin õues ja lugesin raamatut. Tegelikult oli see vist eelmine nädalavahetus juba, aga siiski. Järsku tuli silme ette pilt, kus ma istun lamamistoolis, laps mängib ajas ja abikaasa tuleb selja tagant. Mul pole nii elavat kujutluspilti vist kunagi varem silme ette tulnud. Selline tunne oli, et vaatan ringi, et kus mu laps ja mees on siis nüüd. Kahju, et ma ei näinud, kes mu abikaasa oli. Aga see oli küll, et wow noh. Kusjuures kujutluspildis olid ka palmid. See ütleb midagi. Arvake nüüd, et ma olen hulluks läinud.
Sellega seoses. Emme ei ole ikka veel nõus tunnistama, et ma kuskilt soojalt maalt lapsendatud olen. Vähemalt pole ma Aafrikast.. Üsna kindel värk.
Mingi päev Tumblr’is jäid silma pildid 9/11-st. Hakkasin mõtlema, et kahju, et ma ei mäleta, mis ma siis tegin või kus ma olin. Selles mõttes, et kuidas ma teada sain ja kuidas ma selle vastu võtsin ja kas ma sellele kuidagi üldse reageerisin jne. Ma olin siis umbes 10-aastane vist. Vot ei mäleta. Aga midagi pidi ikka ju olema.
Ahjaa, see psycho dog ka. Tegelikult hakkas see asi juba eelmine nädal. Üks hommik avastasime, et tal olid mingid Daniella vanad kingad seal puuris. Ligidale minna ei lasknud ega midagi, hakkas urisema. Nico ütles, et pidi vist ette kujutama, et need tal kutsikad. Viimati kui selline asi oli olnud, oli Daniella hammustada saanud pisut. Mingi aja pärast oli tal seal kilekott ja siis edaspidi juba tennispallid. Lühidalt on kogu see asi väga hirmutav, sest ma ei tea ju, millal ta avastab, et nüüd on oht liiga suur ja kallale tuleb. Mulle või Daniellale või Mariale. Täiega psycho
Vahepeal lõpetasin ka raamatu ‘P.S. I love you’ lugemise. Võtsin järgimisena ‘Eat. Pray. Love’, aga panin peale paari lehekülge käest ära ja otsustasin enne ühe juba ammu alustatud raamatu lõpuni lugeda.
Ja veel see ka, et Liia blogi lugedes jäi silma üks lause. Ma ütleks ka selle peale seda, et kaugel olles saab päris hästi aru küll, kes siis ikkagi need õiged sõbrad on (kui nii võib öelda). Ehk siis, kes ka siis aega leiavad suhelda ja huvi tunda. Teil on mind lihtsam tülitada kas või juba selle pärast, et enamus peaks teadma, milline mu päevplaan on ja peaks teadma, et nüüd olen ma hommikuti vaba, mis on teie õhtu ehk siis ideaalne. Mul teid on raskem kätte saada, sest ma ei tea, millesel hetkel te olemas olete ja millisel mitte. Seega jah. Ma ei oskagi midagi rohkem öelda.

Ja mis mul veel meelde tuli. Eelmine nädal vist oli see. Vaatasin korra sõrmi ja need olid täiesti sinised. No ikka täiega. Mitte nagu siis kui külm on või midagi, sest käed olid soojad, aga sinised. Lihtsalt sinised. Mingi aja pärast läks ära. Aga ikkagi. Ma pidin kreepsu saama, et mis nüüd viga on. Pole kunagi juhtunud sellist asja. Keegi oskab öelda äkki midagi ?

***

Note: Väga meeldiv on Skype’ida nii, et mina ei näe, aga tema näeb. Aga noh, asi seegi..

PS: Ma ei luba, et ma tihemini kirjutan. Pole millestki kirjutada lihtsalt..

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s