Day #159

Selle nädala võib kokku võtta sõnadega “hullumaja” ja “väsimus”. Esimene nädal uue päevaplaaniga mööda saadetud ja asi ei ole üldse tore. Suurim probleem on arvatavasti see, et eelmine sisseharjunud rutiin on vaja nüüd jälle ümber harjuda ja see pole üldse nii kerge.

See on ka harjumatu, et ma ei pese enam ise oma pesu. Isegi oma vannituba ei pea ise koristama. Kuidagi kohatu tundub kui aus olla. Tuba ei pea ka vist koristama.

Ja siis lisaks muidugi see, et Nico ei kuula mind vahepeal absoluutselt. Kolmapäeva õhtul ma mõtlesin, et ma lähen päriselt hulluks. Läksin istusin 2 minutit oma toas, pildusin 2 pisarat ja läksin tagasi. Ses suhtes, et ma tundsin, et kui ma kohe eemale ei saa, siis saab keegi haiget. Steven siis rääkis natuke aega Nico’ga ja siis ta hakkas normaalseks ka jälle. Samas vahepeal võib ta nii arukas olla. Too õhtu rääkis mulle veel 9/11-st ja natsidest ja eelmistest Au Pair-idest. Näiteks seda, et üks oli ainult mõned kuud olnud, sest tal oli kohutav koduigatsus olnud ja lõpuks mental breakdown või midagi. Kuidas iganes seda eesti keeles öelda. Ja üks oli neil vist ka ainult kuu aega olnud, sest too oli Nico jalgpallitrenni viinud, aga kuna oli vihmane ilm olnud, siis trenn jäi ära, aga ei oodanud koos temaga ja sedasi oli Nico seal üksi üle tunni aja oodanud ja kartnud kuni Tami oli talle lõpuks järgi läinud.

Kusjuures poistele endale ka ei meeldi, et nad peavad igale poole kaasa tulema kui kedagi on kuskile vaja viia, aga ma ütlesin neile, et see on nende oma käitumise tagajärg. Siis jäädi vait.

Aa, ja koolis selle ühe töötajaga ajasin ka eile hommikul juttu, sest me jõudsime kohutavalt vara. Ja siis üks teine arvas tükk aega, et kõik need 4 on mu lapsed. o.O Ma oleks juba ammu hull valmis siis. Ütlesin talle, et oh ma ainult nanny. Lucas ütles sellepeale, et that was weird.. Ha ha. Ja pealegi, kas ma näen siis nii vana välja, et mul võiks 4 last olla ?!

***

Eile öösel ärkasin mingi 3am üles, sest nägin unes, kuidas ema ütles mulle, et Martin on surnud. Ja enam magama ei jäänud ka. Haige ! Tegelt oli seal veel midagi, et a la kellegi surmast on juba mingi aeg möödas jne, aga ma ei mäleta mitte midagi muud. Rääkisin emale ka, küsis, milline Martin. Could be anybody. Ma ise tean ka päris mitut.

Lõpuks õhtuks olin nii väsinud, et täna magasin 10am-ni. Lõpus küll pigem poolunes, sest kogu aeg mingi möll ja kisa käis.

Reede hommikul suutsin ennast 6.30am püsti ajada ja selline vaade avanes.
J’Adore

***

Ja mul on üks Päike, kes mu päeva palju ilusamaks teeb 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Day #159

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s