Ameerika · Maavärin · Mõttekäigud

Day #140

Poisid läksid täna lõpuks kooli jälle ! Jee. Vahelduseks natuke rahu ja vaikust on päris meeldiv. Aga mul saab nüüd maru tihe graafik olema. Nico hakkab homsest korvpallitrennis käima. Minu päev hakkab siis välja nägema nii, et Lucas ja Matthew koolist koju 3pm, 5pm Nico’le järgi ja siis sealt kohe otse edasi jalkatrenni. Kolmapäeval pean Nico varem ära tooma, juba 4.30pm, sest mul on vaja Matthew kell 5pm jalkasse viia.
Meil oli terve eelmine nädal nagu suvi siin. Iga päev kõikus temperatuur kuni 30°C juures. +/- mõned kraadid. Nüüd lugesin, et see oligi mingi erakordne juhus ja paljudes kohtades purustati lausa seniseid temperatuurirekordid.
Ja need politseihelikopterid, millest ma mingi päev kirjutasin. Mingi rööv oli olnud kuskil, aga kahjuks ma ei suutnud midagi täpsemalt leida.
Los Angeles Times‘i netilehel jäi aga silma maavärinate osa. Ma avastasin, et neid on siin päris palju. Aga kõik jäävad sinna 3 magnituudi ringi ja ilmselt on olnud nii piisavalt kaugel, et ma pole midagi tundnud. Samas noh, hea teada, et neid pea iga päev on.
Aga muidu üldiselt on meeletu uni, sest eile ei saanud ma jälle magama jääda miskipärast. Kui poistel vaheaeg oli, siis seda muret mul polnud. Nii kui nad nüüd koolis hakkasid käima jälle, tuli see jama tagasi. Seda hullem see on, et ma pean ju hommikuti sõitma nendega.
Ja mu vanaema helistas mulle eile. Nii hea ! Kuna emmel ja neil pole netti hetkel nagu ma vanaemast aru sain, siis helistaski küsimaks, kas mul on ikka kõik korras ja soovis head uut aastat ka. Ta oli unes näinud, et ma tulin koju natukeseks. Kallis oled !
Coca Cola talvine kampaania jääkarude elupaikade kaitseks.
***
Eile Indrekuga rääkides jõudsin ma järeldusele. Päris mitmele. Esiteks ma tahan olla ülivinge vanaema, kes oma lastelastele räägib kus ta kõik käinud on ja mis seal mujal siis teistmoodi on. Siis avastasin ma, et ma hakkasin asjadega valest otsast pihta. Enne seda peaks olema ülivinge ema ka. And that’s why ma tahan ringi käia ja maailma näha. Ja lõpuks tuli järeldus, et ma ei taha oma lapsi Eestis kasvatada (nojah, enne peaks mõne saama üldse…). Aga arvestades aina suurenevat mentaliteeti “hakkame-13-aastaselt-jooma-suitsetama-ennast-ja-oma-elu-raiskama”. Tõesti. Mina, kes ma olen ise selle läbi teinud, ei taha mõeldagi, et mu lapsed peaks samamoodi tegema. Ja praegu tundub Ameerika üsna lootusandev paik. Ma kujutan ette, et Eestis peaks sel juhul lapse panema koduõppele ja keldrisse kinni. Ma ütleks, et mu ema on mind ja mu õdesid hästi kasvatanud. Aga see ei takistanud mind seda mentaliteeti järgimast ja ei ole takistanud ka mu õde, ma ju näen ja tean. Kaks on veel sellesse vanusesse jõudmata, eks ole näha. Aga paraku on olukord kurb. Või olen mina lihtsalt mingi imelik, kes on ainult selliseid asju näinud. Okei, ma olen näinud ka natuke teistsugust peret, aga tundub, et seal oligi asi nö keldrisse lukustamises. Mitte sõna otseses mõttes. Ja kui võtta nüüd haridus teemaks, siis ka see pole Eestis minu meelest nii oluline. Ma ei ütleks, et stambiks oleks gümnaasium + ülikool. Jajah. Räägib keegi, kes ei käinud gümnaasiumis, vaid hoopis kutsekoolis. Või noh.. Tehnikumis. Ja ikka öeldakse, et kutsekool on lollidele. Aga kui ma nüüd võrdlen ennast mõnega, kes käis gümnaasiumis, siis palun väga, mina olen Ameerikas. Tema on kuskil Säästukas või Maximas müüa. Vabandust, aga kes meist lollima mulje jätab praegu ?! (See ei tähenda muidugi, et mul midagi Säästuka või Maxima vastu oleks). Ameerikas aga on enamasti high school + college/university kindel ja see meeldib mulle. Võib-olla on mulle ainult selline mulje jäänud, ma ei tea. Ja seega ei arva ma ka, et mu arvamus on maailma õigeim. Mõni kindlasti arvab, et ma arvan. Ma tean seda.
Tänan lugemast !

XX

(ma jätkan raamatu lugemisega nüüd)

Advertisements

5 thoughts on “Day #140

  1. Üldiselt püütakse juba mitmeid aastaid kutsekoolide mainet päästa ja ma ei tea, miks see üldse põhja lasti. Kutsekooli vajalikkusest sain aru, kui olin lõpetanud ülikooli ja tööd ei leidnud, sest ei ole kogemust. On küll ülikooli haridus, aga kogemustest jääb puudu. Kui ma oleksin käinud alguses kutsekas nt ja õppinud sama eriala, mida ülikooliski, oleks mul ettenäidata palju rohkem. Ja seda ju tööandja tegelikult tahabki, kogemus/praktika ja ülikoolikraad. Nii, et ma arvan, et sa olid siiski õigel teel.. ma muidugi ei tea palju sina praktikal käisid või kuskil kogemusi said, kuid siiski. Hetkel tagantjärgi mõeldes läheksin ma enne kutsekasse ja siis alles ülikooli, seega selles ei ole midagi halba minu arvates, et jätsid “keskkooli” vahele ja läksid seda sama tegema kuhugi mujale.
    Noh ma loodan, et siit tekstist mõni point ka siiski välja tuli 😀

  2. Sain küll kätte su poindi. Nojah, päris mitmed läksid meie kursuselt Maaülikooli seda edasi õppima. Kuna mind tegelikult antud eriala ei huvita, siis loomulikult ei lähe ma selle peale ka enam aega raiskama. Aga kui peaks kunagi häda käes olema, siis on mul põhimõtteliselt mingigi oskus/kogemus vms olemas.

  3. kutsekoolid rokivad! ma saan vähemalt 3 aastaga endale ameti. saan stippi, makstakse bussirahad kinni, süüa pmst tasuta köik jutud no 😀

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s