Ameerika · fotoblogi · Mõttekäigud

Day #135: LA County Arboretum & Botanic Garden

Käisime täna Arboretum‘is siis. Seekord väga palju pilte seal ei teinud, aga paar tükki ikka. Ja lõbus oli. Nico, Matthew ja Lucas jooksid ringi ja kulutasid oma liigset energiat kuidagi kasulikumalt kui kodus arvutimänge, WIId või DSi mängides (mis õigupoolest ei ole just kuigi suur energiakulu). Matthew astus tiiki. Ha ha. Mistõttu pidi paljajalu koju jalutama. Daniella oli niisama armas, jooksis ja möllas ka seal ringi. Toitsime hanesid. Vahepeal olid nii julged juba, et hea, et sülle ei roninud. Kui Daniella avastas, et üks meie seljataga seisab (istusime pingi peal) ja jõllitab, siis hüppas mulle sülle. Hoidis nii kõvasti ümber kaela kinni, et ma mõtlesin, et nüüd lämmatab ära ka mu. Aa, need läksid seal vahepeal omavahel ka natuke kiskuma. Võtsid üksteised tagumikust kinni. Mine noh kui naljakas see oli tegelikult.
Aga üldine mulje oli küll selline nagu oleks sõda üle käinud sealt. Koristustööd käivad ikka veel. Traktorid tiikides ja puude vahel. Jube. Ma kujutan ette, et see võtab veel kaua aega.
Täna me kõndisime vähe seal, sest poisid jooksid ringi igal pool. Ma lugesin raamatut. Daniella ka vahelduva eduga jooksis ja istus. Teine kord kui Daniellaga kahekesi jälle minna, saab rohkem ringi vaadata.
Poseeris mulle rahulikult.
Lucas põgeneb. Hani läks ülbeks.
Lausa peost sööb juba.
Daniella uuris neid silte, kus taimede nimed peal on. Nagu saaks aru, mis seal kirjas on.
Mayberg Waterfall

Üleüldse kodus on nad mul nagu väike õudusunenägu. Kaklevad ja nutavad korda mööda. Ma oleks nendega viis korda kauem igal pool, aga seni kuni meile pole antud luba väljas lõunatamiseks, ei saa me seda teha. Mis tähendab, et hiljemalt 1pm peame me koju tulema, sest kõht läheb tühjaks. Väljas käies on nagu illikukud mul. Või noh.. peaaegu. Mitte päris. Aga sellega ei saa võrreldagi, mis nad kodus on. Steven eile ütles, et nad võivad mõnikord nii tüütud olla. Ma ütlesin, et jajah, üllata mind millegagi.
Ahjaa, eile vaatasime Harry Potter’i viimase osa ka ära. Mine noh kui hea see oli. Vahepeal pildusin paar pisarat ja see näitab, et peab hea olema. Või noh.. mul ongi kombeks viimasel ajal kõigi filmide ajal nutta. Tahate näha, ma saaks sellega isegi komöödiat vaadates hakkama kui ma hästi tahaks. Ma ei kujuta hästi ette omale, kuidas ma Titanic’ut aprillis vaatama lähen kui ma kogu aeg nutan, aga ma lähen. Eks siis selgub, kuidas see välja kukub mul. Haa !
***
Üks asi veel, millest ma juba ammu tahtsin kirjutada, aga unustasin. Anonüümsed netikommentaatorid. Ha ha, eks. Tegelikult oli asi selles, et mulle mingi aeg jäi Elu24-s silma artikkel Kim Kardashian’i kohta. Teemaks oli vist see abielu tühistamine vms. Ma ei mäleta täpselt, ei süvenenud, aga miskipärast meeldib mulle viimasel ajal lugeda kommentaare artiklitele. Ja seal oli kommentaar umbes “Juba mu kadunud ema ütles, et kõik ameeriklased on imelikud ja on ka.” Ma mõtlesin natuke ja kirjutasin umbes sellise vastuse “Loodetavasti sa ikka tunned mõnda ameeriklast isiklikult ka, et sedasi saad öleda. Ja kas üldistamine on ikka hea mõte ?” Mitte, et ma oleks Kim’i fänn või midagi, eksole. Ma tõesti ei ole. Ja see, mis meedia temast teinud on, mulle ei meeldi. Aga seejuures ma ei tunne teda õnneks või kahjuks isiklikult mistõttu ei saa ma ka väita, et ta on mõttetu. Või mõttekas. Samamoodi ma võin öelda, et mulle ei meeldi venelased. Samas aga ei saa ma ka seda üldistada, sest olgem ausad, on ka väga normaalseid venelasi ja ma isegi tunnen mõnda. Kuigi jah, kogu selle normaalsete venelaste olemasolu rikub ära see, mida teevad ebanormaalsed venelased. Pean silmas eesti keele mitte ära õppimist, virisemist kui halb ja kole Eestis on, aga samas ära ka ei lähe, sest Venemaal on veel halvem ja koledam jne jne jne. Seega jah. Ma leian, et mina, kes ma praegu elan Ameerikas ja seega tunnen väga lähedalt ka päris mitmeid ameeriklasi, võin hakata mingit hinnangut andma. Ja ikkagi ei pea ma silmas seda, et oh kõik on nii normaalsed või kõik on nii ebanormaalsed. Selleks peaks ma ju ikkagi kõiki tundma, mis aga on ilmselgelt võimatu. Aga samas kui ainult ebanormaalselt käituvad isikud on avalikkusele näha, siis sellest tehaksegi järelus, et kõik on sellised. Keeruline lugu sellega.
Ja ma ei väida, et inimestel ei või olla oma arvamust. See just peab olema. Peaasi, et endal hea olla on, eksole. Aga ma ikkagi leian, et üldistamine ühe näite põhjal on vale. Väga vale. Ja anonüümsed netikommentaatorid on üldse pisut imelik rahvas. Haa, ma üldistan praegu. Ses suhtes, et lugedes kommentaare jääb mulje, et kui on saanud kellelegi halvustama kommentaari kirjutada, siis on päev korda ja kirja läinud. Samas aga ei oleks mul tahtmist nende hingeellu nagunii pikemalt süüvida.
Ah, ma lõpetan ära nüüd. Te võite mind südamerahuga imelikuks ja ebanormaalseks ja milleks iganes pidada. Sest olgem ausad, ma ei ärka hommikul selleks, et teile muljet avaldada. Neid inimesi, kelle arvamus mulle korda läheb, pole väga palju. Aga mulle piisab neist ja ma hindan neid ning nende arvamust. 
PS: Ma ise ei ole anonüümne netikommentaator, kes oma igavat ja halba elu elab välja teistele inetuid kommentaare kirjutades. Mu elu on väga vinge, seega ma ei pea sedasi ennast välja elama. Ha ha.
Aga teie, olge musid ! Ja kommenteerige kõiki. Siis ma saan kommenteerida neid, kes kommenteerivad. Või midagi.
Advertisements

3 thoughts on “Day #135: LA County Arboretum & Botanic Garden

  1. Janne, sa nutad, sest vanust on juba üle 20ne. Ma hakkasin ka mingi sellises vanuses isegi multifilmide kurvematel hetkel nutma.. no nutan siiamaani 😀 😀 Ma ei tea miks, kurb on noh 😛

  2. Lihtne naer. Tõsiselt, ma mingi 5 minutit naersin praegu 😀 Et see on siis selline vanus, millest edasi kõik filmid-multikad nutma ajavad. Sellepärast ma olingi nii suures masenduses kui 20 sain 😀 Eelaimdus oli. Nojah, ma olen seebikate peale nutma hakanud.

  3. Kunagi olin mina ka selline, keda ükski film nutma ei ajanud. Olin ehk lihtsalt tõsine, kui miskit kurvemat sai vaadata. Ja siis ma ei saanud aru, miks mu ema iga asja peale vesistab :)ise ta veel ütles seepeale, et mis teha tal silmad vesise koha peal. Alles pärast seda kui endal lapsed sündisid, lõid endagi emotsioonid välja nii lasteaias nende esinemisi vaadates jne. Ja mis oskan ma vastuseks kosta, ei muud kui et silmad vesise koha peal :))) Küllap siis emotsioonid rikastuvad aastate lisandudes või nagu te isegi eelnevalt nentisite- peale 20ndat- hahaa!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s