Ameerika, Mõttekäigud

Day #131: Bye bye 2011. Oli tore !

Käes on aastavahetus.
Bye bye 2011 and welcome 2012 !

Tegelikult ka, kuhu see aeg kaob ?!
Eestis on juba käes aasta 2012, minul siin on veel natuke kannatada. Käisime kinos täna perega ‘The Adventures of Tintin’. Hea film oli. Soovitan.
Mis ma aga tegelikult öelda tahtsin, oli see, et mul on tunne, et mul siin aeg seisab. Mitte selles mõttes, et aeg aeglaselt läheks, aga selles mõttes, et elaks nagu pidevas suves (vahepeal sügises) ja selletõttu ei märka ma aja ja aastaaegade möödumist nii nagu varem. Seetõttu ei ole ma ka eriti märganud Jõulude möödumist ja aastavahetuse saabumist. See on veider. Uus ja huvitav tunne. Aga mulle meeldib. Ma võiksingi elada sedasi, et ma ei märka aja möödumist. Samas aga kui ma seda jälle märkama hakkan, siis tekib tunne, et darn, kuhu see elu läheb sedasi. Ma isegi ei tea, kuhu ma sellega praegu jõuda tahtsin, ilmselt mitte kuskile, aga ma lihtsalt tahtsin seda siia kirjutada.
Ma arvan, et sellest aastavahetusest tuleb mu senise elu vaikseim ja rahulikem aastavahetus. Ja mitte et mul midagi selle vastu oleks. Mulle viimasel ajal meeldib asju kuidagi rahulikumalt võtta kui varem. Ma vist olen lihtsalt suureks saanud.
Kuna aastalõpp on heietuste ja kokkuvõtete tegemise aeg, siis olete oodatud lugemist jätkama.
Kui see aasta kokku võtta ühe sõnaga, siis oleks selleks sõnaks “seiklus”. Nagu keegi mulle kunagi ütles, et elu minuga on nagu sõit Ameerika mägedel. Praegu sõidan ma oma Ameerika mägesid üksi. Ja mul on selle üle hea meel, sest mulle ei meeldi kui keegi näeb pealt, kuidas ma olen hirmust hullumus või oma suurimas madalseisus pead kaotamas. Mulle meeldib jagada enamasti ainult oma kõrgeimaid hiilgehetki. Okei, on inimesi, kes on näinud pealt ka mu mitte just kõige hiilgavamaid hetki, aga neid on vähe. Ja neid ei peakski rohkem olema. Mulle piisab neistki. Aitäh teile !
Samas olen ma hakanud siin olles asjadele natuke teismoodi vaatama. Ma usun, et paljuski on sellele kaasa aidanud see terve ja toimiva peremudeli nägemine, kus silmnähtavalt üksteist armastatakse ja üksteisest hoolitakse. See on üks parimaid asju, mida mu host family mulle õpetanud ja näidanud on. Ja ma olen selle eest elu lõpuni tänulik. Päris kindlasti.
Aasta 2011 muutis mind. Vähemalt mu enda jaoks. Suurima muutuse tegin ma läbi lahkudes Eestist. Mu üks parimaid otsuseid siiani. Kahtlemata. Ma ei tea, mida mulle toob aasta 2012. Ja ma ei tahagi teada, isegi kui mul oleks see võimalus, aga ma tean, et see toob mulle veel seiklusi. Kes teab võib olla isegi rohkem ja suuremaid kui seda oli 2011 aastal. Ma olen positiivselt meelestatud ja ootan kannatamatult.
Seni aga kuni need pole saabunud, elan ja naudin ma oma praegust elu. Ja mis olekski õigem kui nautida hetke ja mitte vinguda, mis võiks olla parem ja mis võiks olla teisiti. Kui sa saad midagi muuta, siis tee seda ja lõpeta hädaldamine. Kui sa ei saa seda muuta, siis õpi elama sellega, mis sul on ja lõpeta hädaldamine. Nii lihtne see ongi. Ja alles siis saad sa olla päriselt õnnelik ! Ma tean seda nüüd. Ja ma tean, et see töötab. Päriselt ka. Ma olen käinud selle pika tee, et õppida hetke nautima. Ja ma olen õnnelik. Ja ma jagan seda enda ja endale olulistega. Ja teiega, kes te mu blogi loete. Isiklik postitus tuli, aga mis seal ikka.
Head uut aastat, mu kallid ! Tuttavad ja tundmatud, kes te mu blogi loete 🙂
Aitäh teile !
Kohtumiseni uuel aastal !
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.