Ameerika · fotoblogi · Ilujutud · Vihmane ilm

Day #45

Tuju: 🙂
Kuulan: Cramp – Punane roos

… tahaks olla sinu juures iga sekund, minut, tund …
 

Kolmapäev. Oktoober 5, 2011. 

Pidžaama nr.1

Sain oma esimese tõelise California vihma. Terve päev otsa lihtsalt sadas. Lootsin hommikul salamisi, et jääb ikka järgi, aga no kus sa siis sellega. Mõtlesin päris tükk aega, mis ma selga panen, sest mul ei ole ju vihma riideid. Kummikud pean ka muretsema omale.

Hommikul vaatasin telekat. “Say YES to the dress”. Saade naistest ja sellest, kuidas nad omale pulmakleiti valivad. Mnjah, ma jätaks vist juba selle pärast abiellumata, et see tundub nii raske ettevõtmisena.
Kas on võimalik armastada armastust ? Seda tunnet just. Mul tuli üks mõte lihtsalt.

Poistele läksin igaks juhuks pisut varem järgi, ma ju ei teadnud, millised on teed ja milliste kiirustega sõidetakse jne. Freeway oli kohutav ! Nähtavus oli kohutav, sõitsin rahulikult 45-50mph. Muidu on kiirus 65mph. Päris jube oli, aga no mis seal ikka. Hakkama sain. Haha. Nagu mul oleks valikut, eks ?!

Mu õhtune käsitööring 🙂

Kooli juures siis parkisin ära, nii kui autost välja sain, oli mul papudes ookean. Kõik ujus. Selline vesi oli igal pool, et paadiga oleks paras olnud liigelda. Püüdsin Daniella autost kätte saada samal ajal vihmavarju hoides. No see oli päris naljakas.

Pärast poisid kurtsid, et ma tulin liiga vara. Matthew ei jõudnud oma pilti ära lõpetada jne. Kodus avastasin, et host mom oli kirja saatnud, et vihmastel päevadel võib nagunii varem järgi minna, juba 2.45pm.

Päev otsa oli veits valus kõndida ja olla. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. Pesapall oli selle kurja juur.

Neljapäev. Oktoober 6, 2011
Hommikul viisin poisid kooli ja tegin esimest korda Nico’le lunch’i kaasa kooli.

Käisin täna Walmart’i avastamas. Pidin hommikul host mom’ilt küsima, kas võin minna, aga nagu mulle kohane, ma unustasin. Saatsin talle siis mingi aeg sõnumi ja ta lubas. Andis veel freeway kaudu mineku juhised ka, ma ise oleks mööda tänavaid läinud, aga teadagi, freeway on kiirem.

Walmart on hiiglaslik. Sain peaaegu kõik vajaliku ostetud. Adapterit ei leidnud ja siis juba unustasin, nii mina ju. Aga.. Juuksed on midagi, mille pealt ma kokku ei hoia kui nii saab öelda. Teadsin, et ma vajan uut sirgendajat või siis adapterit. Uskumatu, ma ei olnud poolteist kuud juukseid sirgendanud. Kes mind tunneb, siis teab, et see aeg on üüratu minu jaoks. Leidsin sirgendajad. Vaatasin neid. Mõtlesin, et okay, maksku palju tahab, hea peab olema. Vaatasin ühte, peal olid paljulubavad kirjad ja pildid nagu tavaliselt. Juures kiri, et pmt nagu salongide oma, silikooniribad jne. Oli viimane ja maksis peaaegu $50. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ära ma ta ostsin. JA TE EI KUJUTA ETTE KUI HEA SEE ON !! Päriselt, ma poleks kunagi usknud, et ma saangi omale sirgendaja, mis teeb täpselt nii nagu pildid ja kirjad lubavad. Nüüd ma tean, et salongide saladus pole mitte nendes hunnikutes juuksehooldusvahendites, mida nad pähe topivad, vaid hoopis megaheas sirgendajas. Peale seda kui ma esimese salgu ära sirgendasin, vaatasin ma suu ammuli peeglisse, ma olin niiiii hämmastunud. Wow ! Ja ma ostisin maailma kõige parema juuksepalsami. Cantu Shea Butter. Juustessejäetav parandav kreem. Peale ühapäevast kasutamist ma ütlen, et päriselt ka, ma juba armastan seda. Maksis küll peaaegu $6, aga mida ma just rääkisin juuste kohta ??

Ja siis muidugi ostsin igasugust staffi veel, mida vaja oli. Roosa fööni jne. Kokku kogu kupatus $128. Aga ei, ma ei kahetse, nagu mul viimasel ajal kombeks on. Vaja oli kõike, mis ma ostsin. Kindlasti lähen sinna veel millalgi. Daniella jäi ka muidugi magama mul seal. Ja Halloweeni kostüümi ka ei leidnud, ma ei tea, mis saab kui ma ei leiagi. Peab vist ikka tellima netist kuskilt.

Ma värvisin juukseid ka täna. Veits tumedam blond kui enne, aga ma olen üüber rahul. Ja ma ostsin selle ilma süümekateta. Tavaliselt kui ma teisi värve vaatan, siis hakkab kahju, aga täna… Kui nii edasi läheb, siis ma tulen tagasi siit mustade juustega.

… seisaks justkui keset tühja kõrbe …

PS: Eile õhtul istusin, Hellad Velled mängisid ja ma avastasin, et ma natuke igatsen teie järele. Aga samas, poolteist kuud on möödas ja mul ei ole koduigatsust. Kuigi LCC kogu aeg räägib, et jaa, algus on ikka kõige hullem jne, et kindlasti peab sõpru leidma jne. Ma ei tea, kas ma olen mingi imelik erandjuhtum, aga ma ei arva, et algus on kõige hullem, ma pigem arvan, et lõpus on raskem. Ja sõpradest ma ka siin puudust ei tunne. Sõpradest, kes mul siin olla võiks, ma mõtlen. Mul on nii suur pere, et mulle piisab praegu nendest ka. Seega….

…. me igavesti olla võiks ju koos …

Xx

Advertisements

2 thoughts on “Day #45

  1. Kusjuures mul ka ei tulnud alguses koduigatusust. Alles septembri lõpuks tuli korraks mingi hästi väike igatsus, kuna venna sünnipäev oli. Samas ma tean siin teisi au paire, kes tahavad juba peale 2. nädalat nii kohutavalt koju tagasi.
    Meil on lihtsalt vedanud 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s