Ameerika · fotoblogi

Day #10

Vahepeal tundub ikka nii uskumatu, et ma USAs olen.

Täna viisin hommikul poisid kooli. Nägin, kuidas see asi siis nüüd täpselt olema hakkab. Pmt pean seal auto kinni, aitan poistel välja saada – seal seisavad inimesed, kes samuti aitavad. Siis sõidan ära. Igal pool on inimesed, kes näitavad, kuidas ja kuhu sõita. Täna oli host dad ka kaasas õnneks. Kedagi alla ei ajanud, kedagi mõlki ei sõitnud, garaažiuks pääses ka seekord. Jube värin oli küll sees, nagu esimest korda sõidaks autoga. 

Pesin pool päeva pesu. Kui nii mõtlema hakata, siis mulle küll ei meeldiks kui keegi võõras tuleb minu koju ja hakkab minu pesu pesema. Aga okei, see siin on Ameerika. Ma arvan, et palju asju, mis siin on normaalsed, tunduvad mulle veidrad. Ja ma arvan, et kuivati on üks maailma parimaid leiutisi. Siin on jube suured pesumasinad, ma ei kujuta ette, mitu kilo pesu sinna mahub. Ja neid on 2. Kuivateid on ka 2. Aga no suur pere on ka.

Ja Ameerikas on kõik asjad suured, mulle tundub.

See tundus ka imelik, et kui esimesel päeval hiinakas käisime, siis host mom’i sõbranna üks poegadest kogu aeg ütles ‘sorry’. Ükskõik, mis ta tegi. Peres ka alguses Steven kogu aeg vabandas kui ta minuga rääkis jne. Tundus veits naljakas isegi. Nüüd enam ei vabandata nii palju.

Mis mulle selle töö juures ei meeldi on see, et mu päev võib ju lõppeda kell 6pm, aga see ei tähenda, et ma saan minna oma tuppa, ukse kinni panna ja ennast välja lülitada kogu olukorrast.

Eile õhtul Daniella nuttis ja ma mitu korda tahtsin minna, aga siis tuletasin endale meelde, et ei ole enam mu tööaeg ja ma võin rahulikult olla. Ja poisid ka kogu aeg jooksevad mu toas, hüppavad mu voodis, roomavad mu voodi all jne jne. Ma ei saa neid ju välja visata. 
Ja ma ei ütle, et see töö üleüldse kerge on. Kindlasti mitte. Muidugi eks palju oleneb lastest, nende vanustest, nende kasvatusest, sinust endast. 
Mina olen rahul. Tundub, et mu sisetunne järjekordselt ei petnud mind. 
USAs on see Scrapbooking hästi populaarne. Vaatasin, et siin on kõik albumid ka selles stiilis tehtud. Tahan ise ka juba ammu teha, aga ma ei ole Eestist leidnud selliseid asju nagu ma tahan. Seega ilmselt peab siit mingi varu kokku ajama kui asi sinnamaani jõuab ükskord.
Ma ei tea, kas ma juba olen maininud, et meil jalutavad siin paabulinnud lambist mööda tänavat ringi. Kui ma esimene kord seda nägin, siis ma vaatasin küll suu ammuli. Eestis näeb sellist asja ikka ainult loomaaias. Siin on sildid, et metsikut loodust ei tohi sööta.

PS: Ma palun, saatke mulle kaarte ! Ja sorry, et ise pole veel jõudnud. Ma pole isegi poodi veel jõudnud, nii palju tegemist. Õhtuks olen laip jne. Ma ei ole kunagi kunagi läinud magama 8.30 – 9.00pm. Siin lähen. Hämmastav !

Aias kasvavad meil mangod.
Mu isiklik tuuleveski.
Mu esimene Californias tehtud pilt.
Advertisements

2 thoughts on “Day #10

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s