Challenge, Random

Challenge Päev 16

Tuju: 🙂
Kuulan: Pendulum – Hold Your Colour

Ma leian, et ma pean natuke targematel teemadel ka oma arvamust teiega jagama. 
Meil käib kodus ajakiri “Pere ja Kodu”, täna seda sirvides ja lugedes jäi silma lugu “Kahe lause keeleoskus”, mis siis räägib sellest “ülikõvast” vene keele tasemest. Teksti on kirjutanud Krista Kivisalu ja kohati teda tsiteerides avaldan ma asjale ka oma arvamuse. “Enamik eesti õpilasi lõpetab kooli vene keelt oskamata, kuigi nad käivad igal nädalal usinasti kahes kuni kolmes vene keele tunnis.” Kurb aga tõsi. Kurb on tunnistada, et mina alustasin vene keele õppimisega kolmandas klassis, mis teeb siis kokku umbes 9 aastat vene keele õppimist. Ja mis mulle sellest kasu on ? Mitte midagi. Hea, et ma oskan kahte lauset – “Menja zavut…” ja “Zdrastvuite”. Ja mis ma siin nüüd selle teadmisega peale hakkan ? Mitte midagi. Ma tean, et vene keelt läheb vaja ja puha, aga miks õpetatakse seda koolis nii mõttetult ? Mille jaoks on vaja tõlkida vene klassikute luulet ? Selle asemel peaks ja võiks õpetada selgeks igapäevakeele. Sama kirjutab ka Krista Kivisalu. “…Motivatsioonipuudus kummitab põhiliselt neid lapsi, kes elavad eestikeelses keskkonnas ja on seni muukeelsetega hakkama saanud inglise keeles..” Nagu üks mu sõbranna rääkis kunagi kui ta oli kuskil poes müüa. Poodi sisenes üks naisterahvas ja hakkas rääkima vene keeles. Kui siis sõbranna talle ütles, et tema ei räägi vene keelt, siis sai see naisterahvas väga hästi hakkama ka eesti keelega. Kui sa elad Eestis, siis ei tohiks ju olla palju palutud ära õppida eesti keel, kas või suhtlustasandil. See, millist keelt sa kodus räägid, on su oma asi, aga just poodides jm kohtades peaks ikka vähemalt püüdma suhelda eesti keeles. Kui hakata mõtlema vene noorte peale, kes oskavad ka eesti keelt, siis neil on, võrreldes eestlastega, kes vene keelt ei räägi, tööle saamise võimalus kordades suurem. Kurb, aga tõsi. Ja minu vene-keele-vastatses suhtumises on ilmselt kõige suurem süü minu põhikooli vene keele õpetajal. Tema tundides oli olukord minul täpselt selline, et ei olnud vahet, kas ma õppisin või mitte, ikka läks halvasti. Lõpuks ma lihtsalt tuupisin asjad pähe, aga kas see mul ka 5 minuti pärast meeles oli, ei huvitanud enam kedagi. Tuupimine oli ainus võimalus, sest kuidagi oli vaja ju oma õnnetu “3” kätte saada. Masendav tegelikult… Ja nii paraku ilmselt kipubki olema.

Päev 16 – Mida sa arvad oma sõpradest. 

Ma ♥ Oma Sõpru. Kõiki. Mu Sõbrad on mu elu üks olulisim osa. Ma ei kujutaks ennast ette ilma Oma Sõpradeta. Siis mina ei oleks mina. Ma ei suudaks kedagi siin ükshaaval iseloomustama hakata, sest siis ma kirjutaks seda blogi ilmselt ülejärgmise aastani. Aga ma tahan, et te teaks, et Te olete lihtsalt parimad ! Ja Te olete asendamatud ! You rock ! Tegelikult ma ei suuda lihtsalt nii palju sõnu leida kui Teie kirjeldamiseks vaja oleks..

Ja nii ongi !

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.