Eesti, Räpina

Räpina ajab mulle masenduse peale.

Istun nüüd Räpinas ja masetsen. No päriselt ka. Ma tunnen kuidas iga siin viibitud hetkega kasvab minus masendus. Ja see tunne on jube. Lootusetusetunne ka kasvab iga hetkega. Vahepeal läheb ära jälle ja siis jälle tuleb tagasi. Nagu Ameerika mäed. Päris jube. Selline tunne on, et ma ei saa oma asju ikkagi valmis. Et mingi napakate asjade pärast jääb ikkagi mul see kool lõpetamata. Aga samas kui ma mõtlen, siis ma olen ju alati hakkama saanud. Ja nagu mu emme ütles, siis isegi paremini kui ise arvanud olen. No nii see on küll jah. Aga ikkagi on suht raske. Lõputöö + seletuskiri + õppevõlad + eksam, mille küsimusigi ma pole veel vastama hakanud. Ma ei tea. Ma lähen hulluks. Ma tahaks ära joosta. Või ma ei teagi mida ma tahan.
No ühesõnaga jah. Jälle emotsen siin omaette. Peaks poodi jalutama. Saaks pea selgemaks ehk. No muidugi kui ma uusi traumasid teepeal ei saa…
Üks päike on ka õnneks praegu, kes mu tuju natukenegi üleval hoiab 🙂
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.