Arvamus, Sõstrakese kasvamine

Minu lapsekandmise teekond

Oma teest lapsekandmiseni ja esimestest sammudest ning “koolirahast” olen ma juba SIIN kirjutanud. Nüüd aga näitan ette, milliseid kandevahendeid ma Sõstrakesega kasutanud olen ja miks just sellised valikud.

Liliputi Nawaho kandekott oli teda juba ootamas, sest Tikrikesega sain ma seda katsetada ja jäin väga rahule. Enda kotiga ma alguses väga sõbraks ei saanudki, sest juba kasutatud kott oli hea pehme, aga uhiuus kott oli ju tunduvalt kõvem ja kangem. Lisaks on Liliputi koti beebisisu üsna ebamugav kasutada. Proovisin seda täpselt ühe korra ja olin kindel, et maha ma ta müün. Kuni jõudis kätte aeg minna loomaaeda ja ma ei tahtnud üldse lina kaasa võtta. Proovisin uuesti kotti, lootes, et Sõstrake (5-kuune) on piisavalt suur, et kasutada seda ilma beebisisuta. Ütleme nii, et läks õnneks ja muutsin ühtlasi ka usku.

Sõstrakest oli ootamas ka LennyLamb Basic Line 100% puuvillane kandelina, toonis Turmaline. Selle lina tiheduseks on 260g/m2 ja kohe pärast tirtsu sündi ma seda kasutada ei julgenudki. Beebi tundus nii pisike ja lina nii paks. Kui ma aga Sõstrakese 3-kuuseks saades seda lõpuks proovida tihkasin, imestasin kui pehme ja hea see on. Tõsi, teda oli raskem pingutada, aga kanda oli väga mõnus.

Sellel eelmisel põhjusel sai meie “esimeseks” linaks hoopis Yaro La Vita, 100% puuvillane, tooniga Mint, mille tihedus on ainult 220g/m2. Nö harjutamiseks ja sidumise õppimiseks oli see minu jaoks õige lina.

Sünnipäeva kingiks olin ma silma peale pannud päris mitmele linale. Kahju, et mitte kotile, sest linad on mul praeguseks kõik müügis ja sihin hoopis uusi kotte. Igal juhul sain selle Oscha Kasumi Maverick linaga (286gsm, 46% organic cotton, 54% tencel) teha täpselt ühe sidumise ja tirts oli siis 4-kuune.

Miks ma otsustasin kandelinadelt kandekottidele üle minna? Ilmselt oleks see mure väga lihtsalt ühe kandmisnõustamisega lahendatav olnud, aga selleni ma kuidagi ei jõudnud. Ükskord panin ennast juba Rakverre kirja ka, aga sinnapaika see jäigi.

Igal juhul oli mure selline, et ma tegin kuskil midagi valesti ja lina jäi kaelale soonima ning see omakorda tähendas, et väga kiiresti hakkas pea valutama ja süda läks pahaks. Ma vist isegi tean, mida ja kus ma valesti tegin, aga ise ei osanud muuta. Ja siis ma kannatasin kuni arvasin, et äkki lõpuks on Sõstrabeebi nii suur, et üldse on juba mõtet teda ilma beebisisuta kotti proovida. Ning õnneks oligi ja mu kandmisvaimustus sai päästetud. Lisaks pääsesin ka peavalust ja iiveldusest. Nüüd jään ikkagi kandekottide juurde. Ma ei ütle, et ma enam kunagi lina proovida ei kavatse, aga las praegu olla nii. Vastsündinuga polnud linaga probleemi ja nii pisikesega ongi lina parim valik. Nüüd aga on ta juba piisavalt suur, et teda on ideaalne juba ka kotis kanda.

Mida te eelistate – kandelina vōi -kotti? Miks ?

Advertisements
Küsimused-vastused, TAG

Emadepäev – küsimused ja vastused

Mina nägin neid küsimusi Malluka blogis, aga tuleb välja, et neile on täna juba palju vastatud.

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Kuidas kunagi. Kui me oleme kodus ja nad magavad voodis ning kuidagi õnnestub uinak ühele ajale sättida, ei saa juhust kasutamata jätta. Mõnikord hoopis vaatan neid ja heldin ning loen Elisa raamatu äpist raamatuid.

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

No kui mööda vaadata nendest käru, turvahäll jm sellistest asjadest, ma ei teagi. Tikrikese ajast ei mäleta enam, aga nüüd Sõstrakesega võib olla kandelina või -kott, kui neid saab muidugi beebitarvikuteks nimetada.

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Ilmselt vist lutt. Ma küll üritasin seda mõlemal lapsel kasutada, aga kumbki ei võtnud vedu. Aga ma ei ostnud neid meeletult kokku ka, et meeleheitlikult leida see, mis neile meeldiks. “MAM ei sobi, ole siis ilma” oli mu suhtumine. Muidugi tegelikult hea ka, üks võõrutamine vähem.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Sõstrakest enamasti nii, et ma lihtsalt tõstan ta kaugemale asjadest, mida ta ei peaks puutuma või lutsutama. Tikrikest kuidas kunagi. Räägin ilusti, räägin natuke kurjemini, teen kõva häält. (Sorry, naabrid, enne kui ma selle viimaseni jõuan, olen ma tavaliselt 72x ilusti öelnud.) Peksa ei anna ja nurka ei pane. Kuigi vahepeal oleks nagu kange tahtmine küll. Aga siis ma vahepeal lihtsalt loobun ja lähen teise tuppa hingama.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Üldiselt jah. On olnud hetki, mil ma olen olnud kindel, et ma ei saa kunagi lapsi, aga näete, elu arvas teisiti. Ja hea ongi.

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Ei taha rohkem. Ma olen alati tahtnud kahte last ja mul on nüüd olemas “ideaalne komplekt” ning seega no pressure.

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Suurim muutus on olnud ilmselt see, et mul pole enam nii palju aega tema jaoks. Küll ma olen liiga väsinud ja jään koos suurema lapsega magama või siis lihtsalt leian ma, et ta ei panusta piisavalt ja siis olen kuri jne.

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

On neid, kes on olnud ja jäänud, aga on palju ka neid, kellega enam ei suhtle. Ilmselt kui kokku peaks sattuma, räägime ikka, aga ise kontakti ei otsi ei mina ega nemad. Õnneks nö “põhituumik” on alati olemas. Isegi kui igapäevaselt ei suhtle. Tsau teile!

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Ilma lasteta tahaks minna Aasiat avastama. Ilmselt saab seda koos lastega ka, aga lihtsalt peaks nad selle jaoks olema suuremad kui alla 2-aastased. Lastega koos oleks hea mõne “kõik hinnas” paketiga puhata, ma arvan.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei. I’m not judging, kui keegi need oma lapsele teeb, aga ikkagi ei. Minu meelest ei ole see mitte kuidagi ilus, aga ma tean ka, et mõnedel rahvustel ongi see kombeks.

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Dušš, sest vanni meil pole. Tavaliselt õhtul kui Sõstrabeebi juba magab, sest Tikrike saab see natuke aega ise ka hakkama (kui I. kodus pole), mängib kas või samal ajal vannitoas. Peale Tikrikese uinumist ei jaksa ma enam küll pessu minna, siis kell liiga palju juba.

Kas oled tagasi oma rasedus-eelses kaalus?

Kuidas võtta. Esimese raseduse eelses olen. Teise raseduse eelses pole. Seekord võtab rohkem aega kuidagi. Samas püüan endale meelde tuletada, et pole ju isegi pool aastat veel möödas.

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Ei eelda. Pole isegi käinud ja hetkel ei näe ennast minemas ka. Muidu ma lasen oma lastel ise otsustada, mida nad kunagi teha tahavad. Varsti hakkab küll kätte jõudma aeg, mil ma pean ise otsuseid tegema, millistesse ringidesse panna jne, aga kedagi ma väevõimuga kuskil käima ei sunni, ei praegu ega ka hiljem.

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

Oled lapse saanud? Ükskõik siis kuidas. Tegelikult ma ei oskagi midagi kirjutada siis. Ükskord tunned, saad teada.

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

Jah. Eks on päevi, kus üks või teine kannatab, aga mis teha. Peaasi, et vähemalt Tikrike kõhu täis saab kui ka päris süüa ei jaksa teha (Sõstrakesel seda muret veel ei ole). Pesu mulle pesta meeldib, aga kuivatist nende kokku panek ei meeldi. Ja mina.. no juuste kammimisega on selline love-hate suhe. Et peaks, aga ei viitsi ja kui siis viitsin, kirun ennast maapõhja, et ma seda varem ei teinud.

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Isegi mitte hobusesaba, vaid lausa krunn 😅

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Isver. Millal ma olin viimati täiesti üksi ? 🤔 Harva, häbematult harva. Ma vist ei oskagi enam üksi olla. Siis olen kui küüntehooldusesse sõidan 😀

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

Naudi ja ära muretse. Lapsed kasvavad kiiremini kui sa oskad arvata.

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Valu, oksendamine ja maailma kõige armsam beebi. Teisest korrast seda mõtet ka, et mis mul küll arus oli, et esimesest korrast ei piisanud.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Vihkasin iiveldust. Armastasin beebi liigutusi ja seda tunnet, et ma kasvatan teist inimest enda sees.

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Mina kutsun nimepidi mõlemat, Tikrikest veel poisiks ka, tibud ja kallid jm sellised on ka. I. on mõlemale mingid kummalised hüüdnimed pannud – Kankan ja Pengen. Wtf, ma küsin ainult. Ma ei tea, mida need tähendavad või kust ta need võttis.

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Uhke olen pea kogu aeg kui ma vaatan kui ägedad mu lapsed on või kui keegi neid kiidab. Läbikukkununa tunnen kui ma unustan ennast näiteks nutitelefoni surfama või kui ma pean millegagi lapsele pettumuse valmistama või kui mul pole kohe aega reageerida laste soovidele ja ma pean ütlema “palun oota kuni..”.

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

Balansseerimine õige ja vale vahel. Näiteks kui laps nutab ja tahab midagi, aga tuleb süda kõvaks teha, sest ei saa nutule järele anda või on miski lihtsalt ohtlik. Siis muidugi see, et kui mul on aeg nö otsustada, kuhu trenni või ringi laps panna, kas ma teen õige otsuse. Panen ta jalgpallitrenni, võib olla talle ei meeldi kohe ja luban loobuda, aga võib olla saaks temast tulevikus suur täht kui ma ainult rohkem utsitaks. Või teen hoopis sellega valesti ja ta anne on hoopis näiteks klaverimäng, aga ma ei teagi seda. Otsused, otsused..

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Kahtlemata väikelapseiga. Beebid on küll nunnud ja armsad ja pehmed jne, aga pagana tüütud oma abituses. Pean omale pidevalt meelde tuletama, et ma naudiks Sõstrakese beebiiga kuni saan, sest kui mitte iga päevaga, siis iga nädala ja kuuga muutub ta asjalikumaks. Tikrikest vaadates ei saa ma jätta imestamata kui vahva ja asjalik üks laps juba praegu olla võib ning siis ei jõua ma ära oodata, et Sõstrabeebi ka juba selline oleks. Ja siis jälle tuletan endale meelde, et ma naudiks. Lõputu ring. Millalgi hakkan raudselt beebiiga taga nutma 😅

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Chill and relax. Ei ole mõtet üle muretseda ja pigem go with the flow. Ei ole vaja liigselt keelata, lase lastel ise maailma avastada ja nö vigu teha. Nad saavad hakkama paremini kui sa oskad arvata.

Minu esimene emadepäev kahe lapse emana oli täitsa vahva. Hommikul tõi I. mulle lilli ja isegi Tikrikesele pistis seekord lilled pihku ning näitas suuna kätte. Järgmine aasta võiks juba koogi ka teha mulle ju, aga see on vist asjatu ootus/lootus 😀

Arvamus, Kärud/vankrid

Arvustus – Bumbleride Indie Twin

Nüüdseks oleme antud käruga ringi sõitnud umbes 5 kuud ja tundub sobiv aeg meie (loe: minu) senine arvamus kirja panna.

Kui kahe lapse käru valik päevakorda kerkis, ei olnud antud isend minu listis ei esimene ega ka mitte teine. Ma ei mäletagi enam täpselt, miks mu valik selliseks osutus, aga ausalt, ma ei saaks rohkem rahul olla.

Kui Tikrikesele käru valides lähtusin ma vist ainult välimusest, sest kui ma nüüd olen Hartan’iga sõitnud, pole vist ebamugavamat käru olemas (toona meeldis see mulle väga), siis nüüd vaatasin ma funktsionaalsust ka. BR Indie Twin’ist oleks rohkem võimalusi olnud ainult Bugaboo’l, mida oleks saanud ühe lapsega ka kasutada, aga ausalt pole osanud sellest puudust tunda.

Selle käru puhul said määravaks suured õhkkummidega rattad ja vedrustus, sest endiselt veedame väga suure osa oma ajast maal kruusateedel sõites. Ainsaks kahtlust tekitavaks punktiks oli see, et istmed on ainult nägu sõidu suunas, aga seegi suuresti harjumise asi.

Harjumatu on ka nööridega seljatugede reguleerimine, aga sedasi saab seljatoe alla lasta vaikselt last häirimata. Seljatugede suur kalle istudes oli ka imelik mu jaoks alguses, aga see on vist sellepärast nii, et selle käruga võib joosta ka.

Pakikorv on väga hea ja mahukas ning loomaaias käies ja valmistudes ööseks jääma, mahutas mu suure koti, milles olid meie kolme vajalikud asjad. Korvile on suhteliselt hea ligipääsetavus ka siis kui mõlemad istmed on magamisasendis.

Alguses oli mul plaanis Sõstrakese jaoks soetada eraldi vankrikorv, mille pluss pool oleks olnud see, et ta oleks olnud näoga minu poole, aga pärast tundus mu jaoks piisav see nö pesa, mille saab tänu üles tõstetavale jalatoele ja ülipikale kaarvarjule tekitada. Suur pluss on kindlasti ka see, et seda käru päriselt võibki kasutada alates sünnist ja seda ka ilma korvita.

Lisaks eelnevale fännan ma täiega neid ülipikki kaarvarje, mille alt päike ka parima tahtmise juures silma ei paista. Natukene häirivad mind aga need külgedel olevad nö avad ja kõige rohkem kahe varju vahel olev “auk”. Aga samas kuskilt peab õhku ka tulema. Talvel sajab natuke lund ka sisse muidugi..

Kokku pannes on käru üsna kompaktne mu meelest, sest ei tasu unustada, et tegu siiski kahe lapse käruga.

Kokkuvõttes on see senistest kärudest mu vaieldamatu lemmik, seda nii kruusateedel ja murul kui ka linnatänavatel, sest isegi äärekividest läheb ta üles mängleva kergusega. Alguses oli natuke keeruline harjuda selle käru suurusega, aga praeguseks ei oska ma enam manööverdada väiksemaga.

Kus ma käisin/Mida nägin

Vahva päev loomaaias

Ükspäev ütles mu õde mulle, et ta läheb lapsega loomaaeda. Haarasin mõttest kinni (mitte, et ta meid kutsunud oleks 🙄) ja otsustasin ka minna. Või noh, algul üritasin I.-d veenda autoga minema, sest tundus üsna suur eneseületus see rongisõit oma kahe väikese väänikuga ette võtta. Ega ma polekski seda teinud kui õde poleks ka rongiga läinud.

Rongisõit ise kulges üllatavalt rahulikult. Tikrike mängis oma täditütrega ja Sõstrabeebi nautis oma kaasaskantava piimabaari võlusid.

Rongist maha saime, siis Sõstrake jäi magama ja magas terve tee loomaaiani. Loomaaias esimese asjana vaatasime jääkarude uue pesa üle. Nende pärast me põhiliselt sinna läksimegi ja no mina käisin viimati Tallinna loomaaias 5 aastat tagasi koos I.-ga. Väga mõnus uus kodu on neil igal juhul, ei anna võrreldagi selle betoonpuuriga, milles nad varem elasid. Saaks teistele betoonpuuride loomadele ka ilusad ja mõnusad “kodud” oleks väga vahva. Võib olla peaks rohkem loomaaias käima, siis tunneks, et olen ise ka kaasa aidanud 🤔

Lapsed pidasid vastu täitsa hästi. Vahepeal ma küll pisut vihastasin Tikrikese peale ja ütlesin, et esimene ja viimane kord, aga tegelikult käitus ta nagu tavaline (peaaegu) 2-aastane ja mida muud ma temalt oodata saaksingi, sest ma ju tean, milline väike tornaado ta on. Sõstrabeebi käitus nagu tavaline 5-kuune ehk et virises ja hädaldas kui kõht tühjaks läks ja enam näiteks vankris ei viitsinud olla. Aga seda kõike ma oskasin oodata ja ettenägelikult võtsin kaasa ka Liliputi kandekoti, milles ta enamiku päevast veetiski (ja ühtlasi pöörasin ma vist hoopis kotiusku nüüd, sest lina seadistamisega on mul ikka probleeme ja kipub pea valutama hakkama, sest lina surub kaelasoontele, kotiga aga oli kõik nii mugav).

Kui algselt oli plaan linna ööseks jääda, siis lõpuks saime loomaaia oodatust kiiremini läbi käidud ja otsustasime õhtul koju tagasi sõita. Ka see rongisõit möödus üllatavalt rahulikult ja kodus jäi Sõstrabeebi uskumatult kiiresti ja rahulikult ööunne. Millal Tikrike jäi, ma ei tea, sest mina jäin enne.

Kokkuvõtteks ütlen, et polnud hullu midagi, aga üksi ma nende kahega ei läheks.

Millal te viimati loomaaias käisite? Jääkarude uut pesa olete juba näinud ?

Sõstrakese kasvamine

5 kuud armastust

Järjekordne kuu on linnutiivul mööda tuhisenud.

Viimase kuu jooksul on Sõstrabeebi hakanud ennast maas käpuli ajama ja ennast edasi-tagasi kiigutama. Lisaks sellele ajab voodis ennast nö kolmurgaks ka. Voodil on kõike lihtsam teha kui põrandal. Aga endiselt ei keera ta ennast seljalt kõhule, ikka ainult kõhult seljale. Magama minnes on see “oskus” küll mittevajalik. Natukene suudab juba roomates edasi ka liikuda huvipakkuva asja suunas, aga rohkem on tal vaja ennast kiigutada ja pole aega.

Magamisest rääkida, siis mu iseuinuvast lapsest on saanud väike deemon. Kõht on täis ja silmnähtavalt on uni ka, aga tema ikka röögib. Mitte küll igal õhtul, aga liiga tihti siiski. Ma ei tea, mida teha .. Ehk läheb kunagi ikka üle. No tegelikult olen ma avastanud, et see rahustab kui ma talle laulan. Ju siis tulebki vahutada seal kuni magama jääb. Muidu kärus magab enamasti väga hästi. Toas päeval mitte nii hästi.

Öiseid ärkamisi on 2-5 tavaliselt. Need ööd, mil pääsen kahega, on täielik õnnitus ja hommikul ärgates on kohe puhanud tunne. Tõelisele naisterahvale kohaselt pistab ta ikka kohe karjuma ka, mitte ei sahmerda vaikselt nagu Tikrike omal ajal tegi.

Lisatoitu veel ei saa. Vaikselt peaks vist hakkama midagi vaaritama, sest hiljemalt järgmise kuu alguses peaks ma talle ta esimesed ampsud andma. Appi, kuidas ma üldse ei oota seda mäkerdamist.

Sellesse kuusse mahtus ka Sõstrabeebi esimene haigus nagu ma ühes eelnevas postituses kirjutasin. Mingi allergia vist on ka, ma ainult ei kujuta ette, mille vastu, sest ma pole midagi “esimest korda” söönud.

Hambaid veel ei paista, käed on küll pidevalt suus, aga sellega kõik praegu piirdubki.

Riided on suuruses 62/68.

Sõstrakese kasvamine, Tikrikese kasvamine

Kodune laatsaret

Pole meil keegi tükk aega haige olnud ja nüüd siis mõlemad lapsed korraga kohe.

Tikrike jäi haigeks eelmise nädala alguses, algas palaviku ja nohuga. Neljapäeval tekkis köha ka ja reedel käisin arsti juures, sest äkki läheb nädalavahetusel hullemaks. Muidu lihtsa palaviku ja nohu pärast ma tavaliselt arstile ei jookse. Arst vaatas, et kõrvad ka natuke punased jah ja kopsud pole ka päris ok. Arst pani igaks juhuks antibiootikumid peale, et ei tuleks kõrvapõletiku ega muud jama rohkem.

Paar päeva tagasi hakkas Sõstrabeebi ka köhima ja nohu tuli ka. Alguses arvasin, et äkki köhatab niisama, sest no tal kipub mõnikord näiteks piim kurku minema või nii, aga eile (ehk jälle reedel) otsustasin ikka igaks juhuks arsti juures ära käia, sest jälle nädalavahetus tulemas ja äkki läheb hullemaks. Õnneks tal nohu veel kõrvadeni jõudnud polnud ja piirdubki ainult köhimisega.

Sain käsu kätte lõpuks aurumasin osta. Olemegi pea 2 aastat ilma hakkama saanud, sest köha on Tikrikesel ka esimest korda. Siiani lihtsalt palavikud ja nohud olnud. No nüüd vähemalt lõpuks olemas. Tegelikult alguses oli plaanis Kiwi osta, et hääletu ja saab magades ka teha, aga seda polnud siit kohe nii päevapealt võtta ja pidin ikkagi kompressoriga ostma.

Otsustasin Sanity kasuks. Ilus sinine ja “lastepärane”, apteeker arvas, et müratase peaks ka madalam olema, kirjas oli 55dB. Ma ei tea, mis nad tavaliselt on, aga üsna vaikne on küll. Auru tegemine kellelegi muidugi ei meeldi. Sõstrabeebi hakkas nutma ja rabeles niisama, aga nutmisega pidigi vist sügavamale tõmbama. Tikrike taganes niisama teise toa otsa ja polnud üldse nõus proovimagi kuigi köha pärast võiks ma talle ka ilmselt auru teha. Eks vaatame, kas saan ta nõusse. Kuigi ega see kasuks küll tule, et õeke sellepeale nutab 😀

Tavaliselt pole Tikrikesest arugi saada kui ta haige on, müttab samamoodi ringi nagu ikka. Seekord aga oli ta terve (eelmise) laupäeva nagu zombi, magas lausa mitu korda päevas. Sõstrabeebi on ikka õnneks rõõmus ja rõõsa.

Ilmselt hakkavadki enamus haigused nüüd nö kahekaupa käima, onju ?