Sõstrakese kasvamine

1 kuu armastust

Esimene kuu on möödunud linnutiivul. Hakka või uskuma, et teise lapsega läheb aeg veel kiiremini. Samas ju loogiline ka, sest selliseid hetki kui saab teha mitte midagi pole just palju.

Siia kuusse on mahtunud palju äratundmisrõõmu, et nagu ma oleks selliseid asju juba teinud ja läbi elanud (vahepeal lugesin läbi ka Tikrikese 1.kuu kokkuvõtte). Aga peatuks nüüd ikkagi Sõstrabeebi arengul.

Beebidest ja lastest rääkides on üks lemmikteemasid alati uni, ei saa mina ka teisiti kui esmalt ikka sellel peatuda. Põhiliselt meeldib tirtsule magada kõhuli. Sedasi teeb ta päeval korralikud pikad kuni 3-tunnised uned. Muidugi eksib hulka ka selliseid 15-minutilisi power nap-e. Öösiti magab ta enamasti ka ikka kolme tunni kaupa. Tuleb ette ka pikemaid unesid, mõnikord ärkab öösel ainult korra. Minu süles meeldiks talle ka magada, aga seda ei saa siin enam eriti tihti lubada, sest vennake nõuab ka oma osa.

Ega need kuusekesed (1-kuused) suurt midagi ju veel ei oskagi. Oma pisikest peakest ainult tõstab kõhuli olles. Oma suurte silmadega vaatab ringi ka, vahepeal nii aruka näoga nagu teaks kõiki maailma tarkusi.

Gaasidega siiani väga probleemi pole olnud. Vahepeal natuke on hädas küll, aga mitte midagi hullu. Suudab ilusti kõik välja punnitada.

Arsti juures saime värsked ilunumbrid ka:

4380g -> 5200g (+820g)

55cm -> 55cm (+0cm ??)

Söögiks ainult rinnapiim ja riided suuruses 56.

Advertisements
Sõstrakese kasvamine · Tikrikese kasvamine

Püüan viimased nö eelmise aasta postitused nii kiiresti kui võimalik kirja panna. Enne kui midagi päriselt meelest läheb 🤔

Traditsiooniliselt käisime 23.detsembril Lehtses I. vanemate juures jõule pidamas. Pärast liikusime edasi I. vanaema juurde “Jõuluvanaga” kohtuma. Tikrike sai kingiks helkuri, 2 raamatut ja auto. Mul mälu ei ole, ilmselt sai midagi veel, aga ma lihtsalt ei mäleta. Sõstrake sai kõrra ja pluusi. Mul on tegelikult hea meel, et seekord vaid lapsed kinke said, sest ainult kinkimise pärast pole mõtet kinke teha.

24.detsember olime perega kodus ning nautisime rahu ja vaikust.

Vahepeal käisime mu vanaema juures ka. Temalt sai põnn oma isiklikud söögiriistad.

Aastavahetuse veetsime traditsiooniliselt minu vanemate juures, sest ühel mu õel on samal päeval sünnipäev.

Juba aastaid on meil kombeks omavahel loosipakke teha. Lapsed saavad ka alati kingitusi ja seekord lausa päris Jõuluvana käest. Mina sain oma loosipakist Ragne Värgi raamatu “Pannkoogisahver”. Tikrike sai Jumpy hüppelooma ja Sõstrake sai Esimeste hetkede fotokaardid. Otsustasime ööseks sinna jääda ja järgmisel hommikul olid Näärivana toodud kingitused ka kuuse all (nagu meie peres alati kombeks on olnud). Sealt said nad vastavalt puidust nimepusle ja närimismänguasja.

Meie hilinenud jõulukingiks Tikrikesele on pealeistutav auto. Sõstrakesele ei osanud me midagi kinkida, sest tal pole nagu midagi vaja hetkel. Põnn pole veel kinki kätte saanud, sest see pole lihtsalt kohale jõudnud.

Sõstrake magas kõik maha ja sellepärast pole temast pilte ka 🙂

Trennijutud

Teeme koos 2018

Tegemist on siis A mida Henry teeb ja Malluka ühisprojektiga tervislikuma eluviisi poole.

Otsustasin minagi kampa lüüa, sest nüüd, peale Sõstrabeebi sündi, tunnen ma küll, et pole nagu eriti motivatsiooni ennast välja jalutama vedada. Oma osa on ilmselt selleski, et ma lihtsalt tunnen ja arvan, et kahe lapsega õue minek on liiga suur ettevõtmine. Eks see kindlasti ongi pisut keerukam kui ühega, aga kui mõlemad juba kärus on, peaks kõik nagu ok olema. Aga see enese kättevõtmine ongi kõige raskem.

Peale Tikrikese sündi andis mulle motivatsiooni ka kaalunumber, mis seekord sama efekti ei oma, sest juba teise raseduse alguses kaalusin ma 10kg vähem kui esimese alguses. Ja praeguseks hetkeks peaks algkaalust puudu olema u. 2kg. Seega no kaal mind ei kannusta. Kuigi ma ei ole endiselt loobunud lootmast, et kõik need riided, mis mul kapis on, mulle ühel päeval jälle selga lähevad. Aga no selle kaaluni on ikka päris palju veel minna. Samas kui ei alusta, siis ei jõua sinnani ju kunagi.

Mulle meeldib selle väljakutse juures see, et ei ole vaja jälgida, mida suhu pistad jne. Esimese nädala ülesanne on 3x45min trenni. Et siis võib ka lihtsalt jalutada. Oma kaktuseõite kõrvalt ma muud teha ei jaksakski ja no aega ka pole, sest ainus aeg, kus nad mõlemad magavad on öö ja no siis tahaks ma ka ju magada. Teine ülesanne on teha üks salat ja sellest koos retsptiga pilt postitada. No selle mõne minuti ma ikka leian, sest ma jõudsin ükspäev isegi pannkooke küpsetada 😀

Kestab see projekt juuni lõpuni ja siis tehakse kokkuvõtted. Loodetavasti ma ikka ka pean niikaua vastu. Samas eelmine aasta Maris ja maailm Mina viitsin projekti ma viisin lõpule.. ja siis jäin rasedaks ja hakkasin laisaks 😀 Seega on täitsa võimalik, et ma saan hakkma.

Kõik nüüd liituma ! Teeme koos 2018.

Sedasi näete mind siis varsti Paide vahel ringi kruiisimas 😀

Sõstrakese kasvamine · Tikrikese kasvamine

Elu kahe lapsega ja esimene vs teine

Kaks nädalat neljaliikmelise perena on möödunud linnutiivul. Tundub sobiv aeg natukene peatuda sellel, mis on kahe lapsega teistmoodi kui ühega.

Suurim muutus on kahtlemata see, et kui enne sai Tikrike 100% minu ja I. tähelepanust, siis praeguseks on see märkimisväärselt vähenenud. Ilmselt I. protsent on endiselt seal saja lähedal, sest noh, tissid on minu küljes ja Sõstrabeebiga ta nii väga tegeleda ei saa. Kohati tundub enda jagamine keeruline küll. Eriti kui Tikrike tahab näiteks täpselt siis sülle saada kui tirts ka süles on. Kui ma juhtun sel ajal seisma, kükitan maha ja lasen tal natuke kaela ümber rippuda, üldiselt ta lepib sellega. Või siis annan tirtsu kellelegi teisele hoida, sest tema ei oska veel vastu vaielda. Kodus diivanil istudes on selle kallistamisega kõige lihtsam, mahuvad ilusti mõlemad ära.

Eelmises postituses ma vist mainisin, et Tikrike ei soovi enam I.-ga koos magama jääda jne. Kaua me siis last kiusame.. Kolisin koos pisikesega tagasi tema kõrvale. Püüan tavaliselt Sõstrakese esimesena magama saada, et Tikrikesele jääks kas või natukene seda aega, kus mu tähelepanu on 100% temal. Enamasti see õnnestub ka, aga no vahepeal peab ikka teise pisikest peakest ka paitama. Lõunaunedega on sama taktika. Üldiselt töötab.

Söögitegemist ja muud sellist ei ole ma veel käppa saanud ja selleks ajaks annan pisibeebi tavaliselt I.-le hoida ja suurem põnn on minuga koos. Pean ikka selle kandelina kapist välja otsima ja kellegi omale külge siduma. Praeguseks ei tundu Sõstrake mu jaoks enam nii väike ja väeti ka, et ma teda siduda ei julgeks. Vist 😀

<<<<<<<<<<<<<<<
ui nüüd peatuda natukene sellel ka, kuidas näiteks olid ettevalmistused Beebi sünniks, siis no jah .. Ütleme nii, et ma tundsin kogu aeg, et aega on küll ja veel. Et kui me esimesega ostsime käru ära 3 kuud varem, siis seekord ainult kuu varem. Lisaks muidugi need erinevad äpid, mida ma Tikrikesega kasutasin, et kui kaua magas ja mis kell magas ja kui palju ja millal sõi jne jne. Nüüd ma olen pigem selline go with the flow, sest mis see teadmine mulle ikka nii väga annab. Tikrikesega laenasime perearstilt isegi beebikaalu, sest ma kartsin, et ta ei saa kõhtu täis ja ometigi sai tema ju õhtuti rpa-d lisaks. Sõstrabeebi pärast ma nii väga küll ei muretse ja tema saab ainult rp-d, läks isegi haiglas õnneks ja ei pidanud lisa andma.

<<<<<<<<<<<<<
õib vist uskuda küll neid jutte, et iga järgmisega on nö lihtsam. Mina tunnen küll, et mõnes mõttes ongi. Ilmselt veel lihtsamaks hakkab siis minema kui nad omavahel juba mängida ka oskavad. Aga no selleni on veel aega.. Tuleb kõigepealt seda pisikest beebit ja beebiiga täiega nautida, sest tema on päris kindlasti mu viimane isiklik beebipall.

Mõttekäigud · Sõstrakese kasvamine · Tikrikese kasvamine

Laste omavahelised suhted ja muud mõtted

Ma ei tea, kas see on hea või halb, et põnnide vanusevahe on ainult poolteist aastat. Ma olen palju lugenud jutte, kus vanem hakkab kohe pisemat armukadedusest terroriseerima ja vanematel on palju raskusi asja kontrolli all hoidmisega.

Esimese nädala kohta võin ma öelda, et meil on läinud päris hästi. Sellised natuke nö tugevamad vopsud jm on pigem olnud tingitud sellest, et Tikrike on lihtsalt veel nii väike, et ta ei saa aru, et Sõstrake on veel väiksem ja talle ei saa peale toetada või teda ei tohi kõvasti kallistada.

Ausalt, ma pelgasin päris kõvasti, kuidas suurem väiksema vastu võtab, sest Tikrike on siiani olnud ju paras “emmekas”. Kartsin, et tal on väga raske sellega leppida, et nüüd koondub enamik mu tähelepanust Sõstrakesele. Aga tundub, et vähemalt algus on sujunud oodatust paremini (ptüi ptüi ptüi). Kindlasti on suur abi siinkohal olnud sellest, et I. on ka kodus ja seega kui on midagi vaja teha, saab üks meist kohe reageerida ja Tikrike pole sunnitud ootama kuni ma õekesele näiteks süüa annan. Eks paistab, kuidas asjad siis sujuvad kui I. tööle tagasi läheb ja mina pean 100% kõigega ise toime tulema.

Tikrikesest veel natuke rääkida, siis viimasel ajal on eriti öösiti hakanud ta halvemini magama. Üks õhtu ta ei tahtnudki I.-ga magama jääda. Läksin siis ise, aga mõne aja pärast hakkas Sõstrake teises toas nutma ja kui ma ära läksin, tuli lohutamatu nutt. Haarasin siis tirtsu kaenlasse ja kolisime Tikrikese kõrvale. Saime ta magama ja pool ööd teises toas magatud kui kell 5 hommikul pidime uuesti tulema teda lohutama. Saatsime siis I. teise tuppa ja ise jäime poisi juurde.

Tundub, et Tikrikesele hakkab asi nüüd, teisel nädalal, kohale jõudma, et see pisike kägisev ja minu küljes rippuv inimesehakatis päriselt ka jääb meiega siia elama. Eks ma jõudumööda püüan ennast nii palju Tikrikesele pühendada kui võimalik, aga on näha, et ta kardab (?) pidevalt, et mina või I. lähme kuskile ilma temata minema.

Muudel emotsioonidel peatuda, siis minul käivad need küll meeletu kiirusega üles-alla. Kojusaabumise päeval võtsin Tikrikese esimest korda üle mitme päeva sülle ja hakkasin lihtsalt nutma. Seda sellepärast, et mulle tundus, et minu esimene beebi on üle öö kuidagi liiga suureks kasvanud. Enne haiglasse minekut ei olnud ta veel üldsegi nii suur ja see avastus tegi parajalt emotsionaalseks. Siinkohal ma ei tohi muidugi unustada, et tegelikult on ta ikkagi veel väike, hoolimata sellest, et ta tundub suur.

Üle mitme päeva Tikrikest ise ööunne pannes ja unelaulu lauldes hoidsin ka kõigest väest pisaraid tagasi. Oeh.. Vahepeal on küll tunne, et seda lärmi ja virnat on nii palju, et ei tea, kuhu poole joosta. Aga no eks iga päevaga läheb kergemaks. Läheb, eks ??

Sünnitus

Sünnitusest taastumine

Seekord on kõik läinud kuidagi kiiremini ja valutumalt.

Sõstrake tõmbas muidugi lahti kõik Tikrikese poolt põhjustatud armid ja arst ütles, et on II astme rebendid. Ma täpselt ei tea, mida see tähendab, aga eelmine kord oli sama. Istuda ei lubatud 10 päeva.

Seekord kaotasin teadvuse ainult korra, mõni tund peale sünnitust palatisse kõndides. Juba öösel sain ise üksinda wc-a käia ja ei pannudki pilti tasku. Ämmakas beebiga ei lubanud igaks juhuks ise mähkima minna. Juba hommikul sain ilusti kõik Sõstrakesega seotud toimingud ise teha, ämmakas käis küll abis, aga väga hull olla enam polnud.

Teisipäeval (05.12) vaatas lastearst tirtsu üle ka, kaalus ta 4010g (sündis 4380g). Seega oli kaalukadu täiesti ok ja ei pidanud lisa andma hakkama. Temal õnnestus ka rangluumurrust pääseda, mida ämmakas korra kahtlustas selle kriiskava kisa pärast, mida ta kuuldavale suudab tuua.

Siis hakkas vaikselt juba piim ka tekkima ja mina sain omale parajad pommid ette. Mida aeg edasi seda hullemaks asi läks. Öösiti olin ma päris hädas, et põnn korralikult rinnale saada. Oma rahulolematust väljendab preili muidugi väga häälekalt nagu ühele naisterahvale kohane 😀

Kolmapäeval (06.12) saime koju. Enne vaatas lastearst piiga uuesti üle. Nüüdseks oli juba pisut kaalu juurde ka tulnud, kaalus ta 4040g.


Kodus olla on nii hea. Piimamajandus on ka oluliselt lihtsam. Otsustasin iga kord enne sööki pisut välja pumbata, sedasi on Sõstrakesel lihtsam ja kisa on oluliselt vähem. Huvitav, kas peaks selle piima alles ka jätma? Praegu olen lihtsalt ära visanud..

Paar korda olen kogemata sekundiks istuma ka jäänud ja siis avastanud, et oh pagan 😀

Ei saa ma üle ega ümber ka sellest kui palju abi selle kõige juures I.-st olnud on. Sünnituse ajal polnud tal seekord suurt midagi teha, sest kõik käis nii kiiresti, aga kõik need päevad, mis ma haiglas olin, oli tema Tikrikesega kodus. Lisaks muidugi nüüd, kui me kõik neljakesi siin asjadega harjume, on temast väga palju abi.

Kunagi hiljem kirjutan Tikrikese suhtumisest ja sellest, kuidas tema olukorraga harjub. Aga las enne läheb veel natuke aega mööda.